Vaesuse hindamisel kasutatakse erinevaid sisendeid, sellest tulenevalt pole riikide tulemid võrreldavad. Eesti võimuladvikule võib see meelt mööda, kuna siis saab vaatamata
vaesusele riiki Põhjamaa tiigriks nimetada.
Vaesust tuleks hinnata aga õiglase. Seda tegemata jäävad
paljud probleemid märkamata.
Statistikaameti andmetel elas Eestis 2010. aastal 24,9% peredest vaesuses. Euroopa kontekstis oleks näitaja kordades kõrgem. Kinnitab seda kasvõi see, et Eesti keskmiselt
palgalt ei nõuta paljudes riikides isegi maksu.
Üle
keskmist palka teenib Eestis vaid 35% töötajatest. Palga suurus on üle
paisutatud, üksnes osalise tööaja (ca 11% töökohtadest ) täistööajale
teisaldamine ilustab näitajat oluliselt.
Eestis on 570 tuhat palgasaajat, 35 % sellest on 200 tuhat. Elanike arv on 1,3 miljoni ringis. Arvude kõrvutamine kinnitab, et paljud peaksid hambad varna riputama, peavad aga vastu ja hoiavad hinge sees. Kummardus nende ees!
Valitsusliikmed jagavad vastastikku komplimente, jüngrid
Riigikogus laualavad ülistuslaule. Euroopa heaolu nimel mingitele kompromissidele ei minda. Eestlastele on jäetud tühjad pihud (armetud palgad, olematud
sotsiaalsed tagatised), kuid see-eest veendumus, et ollakse majandusühenduse agaramaid.
Eestis viljeleva poliitilise kultuurituse juures polnud ESMga liitumisotsus üllatus. Teisiti ei saanudki minna, kuna Riigikogus ei istu rahva esindajad, vaid valitsusele lojaalsed parteijüngrid. Hea palga, automüüjate soodustuse, maailmas poolmuidu reisimise ja muu soodustuste nimel ollakse valmis kõigeks. Võimuladvikuga konflikti minemise korral juhtub nii nagu mitme eelmise koosseisu saadikuga (Evelyn Sepp jt) juhtus - soe koht tuleb loovutada lojaalsemale jüngrile.
No comments:
Post a Comment