Riigikogulaste elu on eestlaste unistus

Riigikogulase elu on paljude eestlaste unistus. See on ka mõistetav, kuna Toompeale pääs vabastab kerjusekettidest, võimaldab varasemast suuremat tulu teenida.

Riigikogu lihtliikme palk on 3 380 eurot (1.01.2012), lisandub 30 protsendine kuluhüvitis. Viimast nimetatavad asjaosalised hellitavalt kuluhüvitiseks, rahvas aga maksuvabaks tuluks. Viimane sobib paremini, kuna tegemist on isiklikuks otstarbeks kulutatava summaga. Osad kasutavad seda perele auto(de) liisimiseks ja reisimiseks, osad tuttavatele väljategemiseks („kohtumine valijatega“). Eelistused on erinevad, eesmärk (kuidas enam raha kulutada) aga sama.

Keskmise kodaniku palga ja sissetuleku suurused kattuvad, valitutel on tegemist kahe erineva suurusjärguga. Lisaks lisatulule, mida „valitu“ paindlik tööaeg ja kõrge positsioon võimaldavad teenida (kes on saatejuht, kes tegeleb kinnisvaraga, kes peab loenguid, kes istub ühes või mitmed nõukogus jne), jookseb lisapalk ka põhikohalt. 

Lisapalka saavad paljud: fraktsioonijuhid ja nende asetäitjad, komisjonijuhid ja nende asetäitjad, pole ime kui seda makstakse ka komisjonides istumise ja nina nokkimise eest. Loodan, et ei maksta vähemalt toetusrühmadesse kuulumise eest. Kindel aga pole, kuna neid moodustatakse liiast. Tasuta lõunaid ei pidavat serveeritama. Kui moodustatakse toetusrühmi, siis peab ka maksuvõimelisi huvigruppe olema. Poliitiline kultuur Eestis eeldab seda.

Kui poleks Eestis (nii palju) nälgivaid lapsi ega toimetulekuraskustes vanureid, rõõmustaksin ka ise väikese seltskonna hea käekäigu üle. Praegu mõtlen aga vaid sellest, mida kõike annaks ära teha, kui poleks vaid neid isiklikule kasule orienteerituid "valituid".