Seniks kuniks paljud eestlastest vaevlevad toimetulekuraskustes, pole me eurooplased

Loomariigis hoitakse kokku. Isegi kõige kurjemad kiskjad ohverdavad kaaslaste nimel elusid. Põhjamaa tiigriks nimetatav riik teeb kaaslaste hulgas laastamistööd. Paljud eestlastest ei suuda tasuda inimväärseks eluks vajalikke eluasemekulusid, soetada organismi poolt nõutavat toidupoolist. Toimetulekuraskustes olevate perede (sh nälgivate laste) arv on hirmuäratav. Ametivõimudele valmistab peavalu vaid see, kuidas hallatavasse kassasse veelgi enam raha koguda.

Nimetame ennast eurooplasteks, kuid selleks olemine eeldab enamat – see ei seostu üksnes geograafilise asukohaga, oluline on ka normaalseks eluks vajalike kulutuste tegemise võimekus. Statistikaameti andmetel elas 2009. aastal Eestis suhtelises vaesuses 15,8 protsenti elanikkonnast. 2010. aastal oli neid juba 17,5 protsenti. Uuringute andmetel elab absoluutses vaesuses 45 000 last, vaesus puudutab 63 000 last.

Seniks kuniks paljud kaasmaalastest vaevlevad toimetulekuraskustes, pole me eurooplased. Põhjamaa tiiger on jäänud väetiks, liigne obrokilembus (maksustamine) ja ühisvahenditega laristamine (rohmakas haldusstruktuur, eripensionid, erakondade rahastamine, jõukamatele ühiskondadele maksevõime garanteerimine jne) halvavad riigi võimekuse.

Kogutoodangust 40 protsendi ümberjagamine pole vaestest koosnevale ühiskonnale taskukohane. Elukeskkonna parandamine ja kodanike maksevõimekuse tõstmine eeldab järeleandmist ühiskonnas toodetavate ressursside ümberjagamises.

Eesti valitsus eristub kalkuse poolest. Hea, et teiste riikide valitsejad on leebed. Toiduabi saadetised kasvavad aasta-aastalt. Selleks aastaks eraldati toiduvaeguse käes kannatavatele eestlastele 2671 tonni kuivaineid ja 590,8 tuhat liitrit rapsiõli. Nõudlus on küll suurem, kuid asi seegi. 129 000 eestlast leiab hetkeks lohutust.

Eestlaste raskustest tuleks valjemini rääkida, siis on lootust ka suuremale abile. Abikäe ulataksid isegi kreeklased, kes loobuksid toimetulekuraskustes vaevlevate ühenduskaaslaste (ESM vahendusel saabuvast) andamist, korraldaksid meie abistamiseks korjandusi.

Informatsioon eestlaste raskest olukorrast on saladus. Meie esindajad salatsevad, avalikkusele esitatakse kontekstist välja rebitud lõigukesi. Lähenemine ei tule olukorra parandamisele kasuks. Need, kel rahalised võimalused, jäävadki kodumaa tolmu jalgadelt pühkima.

Eesti ja eestlased pole kaheksakümne aasta jooksul nii suures sõltuvuses olnud. Seda nii otsustusõiguse kui ka toimetuleku võimekuse poolest. Asja teeb halvemaks see, et tendents on süvenev. Üha enam otsuseid läheb Brüsseli kompetentsi, süveneb sõltuvus toetustest ja abipakikestest.