Erakondadeta Eesti oleks parem

EE: AJAKIRJANDUSLIK EKSPERIMENT

Joome kohvi mustalt, sest piima parajasti ei ole, ja kõneleme poliitikast. Teema on minu võimalik ühinemine sotsidega.

Saatsin Saarele oma CV (täiesti ehtsa, ilma ühegi ilustuseta) ning palve kokku saada. Ta ei tea, et teen ajakirjanduslikku eksperimenti.

Saar pole üllatunud, et keegi tahab niimoodi poliitikasse siseneda. Ta ei korralda mingisugust näitemängu, ei päri minu poliitiliste vaadete kohta. Peasekretär räägib poliitikuks saamisest pikemalt keerutamata ja kolleegide kohta sapiseid märkusi tehes.

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/kuidas-mind-sotside-salaliikmeks-kutsuti.d?id=64694712

Mida enam erakondade tegemistesse süüvin, seda tõemaks muutub minus veendumus, et tegemist on ühiskonna saastaga. Kõik nad tuleks ajalooprügikasti visata. Nende pooluste järgi jaotamine on halenaljakas. Poliitilisi ideoloogiaid Eestis ju ei eksisteeri, eesmärgid kontsentreeruvad vaid isiklikele ambitsioonidele.

Erakondade programmid koosnevad sõnademulinast, kus üksikud read omavahel ei klapi, need on teostamatud. Programmide koostamisel ei lähtuta maailmavaatest, vaid võimule saamisest. Poliitilised eesmärgid ja vahendid on sassis. Oluline pole ju häältearv, vaid see, millesse usutakse, mille nimel ollakse valmis ohverdama. Ohverduseta poliitika on omane vaid postsotsialistlikule Eestile.

Oleks minu teha, tõmbaksin kõikidele erakodadele vee peale. Pättide koht on trellide taga, mitte poliitikas. Tegemist on ühiskonna saastaga, mis levitab vaid halba haisu ja tekitab kodanikes ebameeldivat tunnet. Kasu neist pole. Ükski erakond pole teisest parem. Võta üht ja viska teist. Erakondadesse koondub edvistav kontingent ja eestlaste nuhtlus.

Erakondadeta Eesti oleks parem - poleks siis neid, kes ennast vampiirina ühisvara külge imeks ja koorekihi nahka paneks.