Valimissüsteemi muutmata pole seltskonna diktaadist ega üleolevast suhtumisest pääsu

Probleemid Eestis ei tulene otsustest, vaid otsustamisest endast. Rõhuasetust muutmata (olulisem otsusest on otsustamisprotsess), olukord paremaks ei lähe. Väikesearvuline sõpruskond jääbki korraldusi jagama ja ühiskonnaliikmetevahelist vaenu õhutama. Nii on mugavam. Tulemi pärast pole vaja vastutada (valimissüsteem tagab koha otsustusnuppude juurde), negatiivseid tendentse annab teiste kraesse veeretada.

Eesti valimissüsteem ei soosi esindusdemokraatiat. Riigikogu koosseisud komplekteeritakse eranditult võimuladvikutele lojaalsetest inimestest. Võimude lahususel on aga oluline roll ühiskonnakorralduses (valitsuste ja kodanike huvid on antogonistlikud). Valimissüsteemi lombakusest Eestis see ei toimi. Võimude lahususe eiramine tähendab diktatuuri.

Eestlaste rahulolematus otsuste kvaliteedi üle on kasvanud, kuid huvide killustatus ei võimalda diktaadile ust näidata. Peaministrile soositud ACTA lepingule (võltsimisvastane kaubandusleping) näidati keskmist sõrme, kuid sellest jääb muudatuste esilekutsumiseks väheks.

Elu on näidanud, et need, kes peaksid muudatustele tuult tiibadesse puhuma, seda vabatahtlikult ei tee.  Panustatakse võimu kindlustamisesse ja isiklikku heaolusse, kuid mitte demokraatiasse ja ühise elukeskkonna parandamisesse. Ettepanekuid võib esitada palju tahes, kuid kui need pole väikesele seltskonnale vastuvõetavad, siis ei lähe need ka teostamisele.

Väidetakse, et leppigem kõigepealt kokku selles, millist riiki tahame, alles seejärel oodakem meelepärasemaid otsused. Nii need asjad aga ei käi. Kokku lepitakse lähenemistes (nt kas harrastame diktaati või demokraatiat), kuid mitte detailides. Riik koosneb paljudes pisiasjadest, kui hakkame kõike sobitama, siis läheb asi päris hulluks kätte. Tegemist oleks abieluga, kus juba enne leibade ühte kappi panemist lepitakse kokku laste silma värvustes, nende arvus ja soos, tulevastes ametites. Elu ei rajane üksnes ratsionaalsusel, oluline roll on ka emotsionaalsusel. Kõike pole mõtet kavandada, joonlauaga ja stopperiga mõõta. Kodanikke ei huvita arengukavad ega viisaastakud, tahetakse elada igapäevast elu - armastada ja olla armastatud, sünnitada lapsi, kontrollida olukorda, asjade üle ise otsustada.

Väidetakse, et seadustega saab ühiskonda kujundada selliseks nagu soovitakse. Ka see pole õige. Paragrahvidelembus devalveerib moraalil ja eetikal põhinevaid väärtushinnanguid, kuna neid annab erinevalt tõlgendada, erinevatesse kaalukategooriatesse paigutada. Ega siis asjata ei kasutata seadustes  orienteerumiseks advokaatide ja teisi eriharidusega inimeste abi. Eesti vabariigi Põhiseaduse mittetoimimine tuleneb paragrahviderägastikust tingitud kaosest. Seadustega võib küll keelustada ühiskonnale kahjulikke toiminguid, kuid hoiduda tuleks erisuste kujundamisest, kuna need soosivad seadusetust (erakondade rahapesu, ametnike altkäemaksuvõtmine ja ühisvahenditega hooletu ümber käimine jmt) ja õhutavad ühiskonnaliikmete vahelist vaenu (privileegid vähemusgruppidele).

Eetika ja moraalinormidel põhinev käitumine on seadustega kujundatavast hinnalisem, ühiskonnaliikmetele odavam. 

Eelmise sajandi esimesel poolel ei praktiseeritud Eestis näiteks uste lukustamist. Piisas (ukse taha pandud) luuavarrest. Kõik teadsid, et inimtühja eluruumi ei siseneta. Tänapäeval oleks see märk sellest, et on varastamiseks on paras aeg. Luuavars oli tava, sisenemiskeeld põhimõtteline lähenemine, mida kujundas eetilisel ja moraalinormidel põhinev mõtlemine. Varastamine on seadustega keelatud, varastamisjuhtude arv aga ei vähene.

Käitumisreeglid jõustuvad läbi otsustusmehhanismi, meil on see aga roostes ja teeb koledat häält. Mehhanism vajaks puhastamist ja uue määrdekihiga libedamaks tegemist. Parteibüroodelt otsustusõigust rahvale tagastamata pole see võimalik. Valimissüsteemi muutmata pole seltskonna diktaadist ega üleolevast suhtumisest pääsu.