Eesti probleemiks pole mitte allhanked, vaid liigne vägivaldsus ressursside ümberjagamisel

EPL: Poliitikauuringute keskuses Praxis valminud analüüs „Eesti väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arengusuundumused” lükkas ümber arvamuse, justkui keskenduks Eestist eksporditav ainult allhankele ja täidetakse ainult etteantud tellimusi. Analüütikud leidsid pea pooltteist tuhandet ettevõtet küsitledes, et kõikidest firmadest, kes ekspordiga tegelevad, on kõigest üheksa protsenti neid, kes teevad ülekaalukas mahus või peamiselt allhankeid. 45 protsenti oli aga ettevõtteid, kelle ekspordist 90–100 protsenti moodustab omatoodang või -teenus. „Seega ei saa kinnitada arvamust, et Eesti eksportijad on valdavalt allhankijad,” seisab analüüsis. Ettevõtete arv, kelle müügitulust üle poole moodustab eksporditulu, on ligi 40 protsenti. http://www.epl.ee/news/majandus/praxis-eesti-pole-enam-allhankemaa.d?id=64656406

Kui puudub (sama metoodikaga tuletatud) võrdlusbaas, siis pole uuringuandmetega midagi peale hakata. Selgusetus tendentsides ei võimalda järeldusi teha.

Eesti allhankemaa staatusest on aastaid korrutatud. Osad näevad selles koguni Eesti majanduse kurjajuurt. Tegelikult pole allhangetes midagi halba. Hoopis vastupidi - nende võitmise üle tuleb uhkust tunda (soovijatest pole ju puudust).

Väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtetelt patenteeritud suurt sissetulekut tagavat toodangut oodata pole põhjust. Tootearendus on kulukas, ressursid Eestis aga kasinad.

Ka tootmisvõimsused ei võimalda vaid oma toodangu müümisele pühenduda. Eesti ühe valdkonna ettevõtted sattuksid isegi ühiselt tegutsedes Euroopa kaubandusketi varustamisega raskustesse.

Eesti on ja jääb allhanke maaks, sellest ei saa ümber ega mööda. Traagikat selles näha pole põhjust. Majandada saab ka nendes tingimustes – tuleb vaid luua seda toetav maksu ja seaduskeskkond.

Eesti probleemiks pole mitte allhanked, vaid liigne vägivaldsus ressursside ümberjagamisel (maksustamine, struktuurifondid, riigihanked) ja monopoolsus ettevõtluses. Sahkerdamised (abiprojektid, riigihanked jmt) ei soosi elujõulise ja jätkusuutliku ettevõtluse teket. Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toituv ettevõtlus on haige. Rahade ümberjagamisest tulenev majanduskasv aga enese petmine. Tegemist on näilise jõukuse kasvuga. Püramiidiskeem on tulus väikesele seltskonnale, kuid mitte kogukonnale. Isegi majanduskasvu tingimustes eestlaste reaaltulud vähenesid.