Edukuse hindamisel toetutakse statistilise töötasu, sisemajanduse kogutoodangu ja sotsiaalse kindlustatuse nominaalsetele näitajale. Mida suuremad need on, seda edukamaks ennast peetakse.
Nominaalse näitaja kõrval unustatakse kvalitatiivne (sisuline) külg. Kui tilk tõrva rikub meepoti sisu, kust tuleb siis arvamus, et eelpool nimetatud näitajad on riigiti võrreldavad.
Neid võrdlevad aga isegi eksperdid ja spetsialistid, rääkimata siis poliitikutest ja ülejäänutest asjapulkadest. Seda tehakse tõsiselt, silma seejuures pilgutamata.
Võrreldamatute arvude võrdlemisel puudub mõte. See ei anna ülevaadet toimuvast, ei võimalda protsesse õigetesse rööbastesse suunata.
Sisemajanduse kogutoodangud pole võrreldavad, võrreldavad pole ka töötasud. Kogutoodangul tuleb arvestada kvaliteeti (kust see tuleb), palgal aga seda, millest see koosneb.
Teatavasti kajastatakse palku brutoväärtuses. Need sisaldavad aga ka maksusid. Mida enam tuleb palgast ära anda, seda suuremaks see kujuneb. Statistiline töötasu sõltub maksude kajastamisest. Nonsents! Võrreldavad on netopalgad, brutopalkade kõrvutamisel puudub mõte.
Eestlaste statistilised palgad ei sisalda sotsiaalmaksu, teistel on see (mingis osas) palgaosa. Meil praktiseeritakse ühtlast tulumaksuga maksustamist, mujal progresseeruvat. Rääkida keskmisest palgast, kui seda teenib veerand palgasaajatest, on kummaline.
Arvestada tuleks ka osaga, mis maksudest tagasi suunatakse. Eestlaste brutopalk jääb soomlastele alla neli korda, maksudest saadakse tagasi (sotsiaalkindlustus) seitse korda väiksem summa.
Üksikute näitajate võrdlemisel puudub mõte, kuna see annab moonutatud kuvandi tegelikkusest. Asjale tuleb läheneda komplektselt, arvud tuleb võrreldavateks teha.
No comments:
Post a Comment