Eestis toimunud streigilaine tõestas, et enamuse tahet saab ka demokraatlikult väljendada. Selleks pole vaja erakonda kuuluda ega neid variisikute abil juurde luua.
Poliitilise kultuurituse möödanikku saatmiseks piisab ka (koordineeritud) kodaniku allumatusest.
Kodumaa hülgamisest jääb väheks. Lahkunud töömesilased asendatakse sissetoodutega, taandarengu säng jääb muutmata.
Streigilaine polnud tulemuslik, kuid see tõestas, et ka tuimi eestlasi annab ühe mütsis alla koondada. Seda tuleks aga hädasti teha, kuna väikesearvulisest seltskonnast koosnev võimuladvik jokkohjadest vabatahtlikult ei loobu.
Võtmeisikute vahetamine ega uute erakondade loomine oodatud tendentse ei soosi.
Ansip on tagajärg, põhjuseks on isiklike seisukohtade üksteisele peale surumine, vaimne diktaat, mis aruteludes domineerib.
Seni kuni otsused ei põhine ühisnimetajal, vaid väikeste seltskondade tahtel, oodatud muudatusi ühiskonnas ei toimu. Vastandumine (valitud valijatele, ametnikud kodanikele, õpetajad lastevanematele, arstid patsientidele jne), süljepursked ja käegalöömine on meie elukeskkonnas paratamatus.
Elukeskkond Eestis on väga närviline. Pole kuulnud, et mõni kaasmaalsest, kel mujal elamise kogemus, kinnitaks vastupidist. Sellega ei tasuks aga leppida. Maarjamaa saab ja tuleb muuta mugavaks ja turvaliseks elupaigaks kõikidele, mitte vaid valitutele.
Ühtekuuluvusvajadus pole omane üksnes loomadele, vaid ka inimestele. Kogukond on haige, kui ühiselureeglites domineerivad väikese seltskonna diktaat, isiklik kasuahnus ja ebaõiglus.
No comments:
Post a Comment