Eesti pole riigina edukas olnud

Leidub hulgaliselt kriitikuid, kes, selmet suunata energia elu paremaks muutmisele, lihtsalt kibestunult riiki mõnitavad.
http://arvamus.postimees.ee/755048/iivi-anna-masso-milleks-meile-riik/

Paremaks muutmisesse panustamine eeldab puuduste teadvustamist. Vastasel korral võidakse seda interpreteerida vastutöötamiseks.

Valitsusliikmed ja teised kissellijõgede kallastel asuvatel pudrumägedel toimetajad võiksid korrigeerida oma väärtushinnanguid, olla enesekriitilisemad. Siis oleks põhjust ka tavainimestel ühiselu paremaks muutmise nimel enam panustada.

Aeg oleks tunnistada, et Eesti pole riigina edukas olnud. Liiga palju on kaasmaalasi, kes on toimetulekuraskustes, vähe pole neid, kes (vohava ebaõigluse tõttu) pole päevagi võimelised meelemürkideta mööda saatma. Kodumaad kirutakse ja hüljatakse.

On ka põhjust.

Eestlaste sissetulekud on häbiväärselt madalad (sh sotsiaalsed tagatised), tööpuudus hirmuäratav (pole sama, mis registreeritud tööpuudus), hinnad kõrged. Omaosalus tervishoius on teistest ühiskondadest suurem (24%). Põhjendamatult kõrgelt maksustatakse leiba, piima ja teisi esmatarbekaupu (NB! ei tea teist sellise suhtumisega riiki).

Eesti ühiskonnakorralduses vohab kamraadlus – tundub, et isegi koristaja ameti saamiseks tuleb kellegi onupoeg või täditütar olla, rääkimata siis kõrgematest positsioonidest.

Probleeme tuleb ka riiklikul tasemel hakata teadvustama, julgeda neid tunnistada.

Siis saavad paika väärtushinnangud – üldine laenukoormus (sisaldab ka erasektori kohustusi) on valitsuse omast olulisem, riigieelarve tasakaal kodanike elujärje kõrval tühine.

Ühiskassa vahendeid saab ja tuleb senisest õiglasemalt jaotada. Enese kiitmisele eelistada enesekriitikat.