Majanduskasvu nõrkus ei tulene ühenduse turust

Peaminister väidab, et majanduskasvuks tuleb ühenduse turgu enam panustada. Delfi vahendas seda järgnevalt: "Suureks majanduskasvu eelduseks on siseturu toimimisel barjääride kaotamine. Ja meie jaoks on kogu aeg oluline olnud siseturul ka ühendusteede rajamine - nii maanteede, raudteede, energiavõrkude kui ka lairibaühenduse väljaehitamine. Kui pole ühendusi, siis ei saa põhimõtteliselt siseturg tõrgeteta toimida," ütles peaminister Andrus Ansip

Majanduskasvu nõrkus ei tulene ühenduse turust, vaid riikidest. Ühishoovil asuva turu väljaehitamise asemel oleks tarmukam korrastada hoovides asuvad turud.

Ühisturg koosneb riikide turgudest. Nende toimimine või mitte toimimine ei sõltu riikidevaheliste ühendusteede kvaliteedist ega barjääridest, vaid kohalike tarbimisvõimest. Kui raha pole, siis pole midagi kulutata. Kui ei kulutata, soikub turg, majanduskasv pole jätkusuutlik.

Vaadakem, mis meil omas riigis toimub. Vohav vaesus ja kesine majandustulem ei tulene ühisturust, vaid siseriiklikest regulatsioonidest ja tarbimisvõimetusest. Eestlaste sissetulekute juures ei saagi olukord teistsugune olla. Kui heaoluriigid abikätt ei ulataks, oleks pilt veelgi nutusem.

Kui sisetarbimise nõrkus pole saladus, siis see, et see ei tulene teistest, vaid meist endast, paistab olevat. Kui ekspordikasvuga reaalsissetulekud ei kasva, siis viga ei saa teistes olla.

Sisetarbimine sõltub kohalike rahakoti kopsakusest ja hinnatasemetest. Hinnad paneb paika turg, rahakoti kopsakus sõltub palkadest ja pensionitest, sotsiaalkindlustuse kanalite kaudu inimesteni jõudvast rahamassist, laenukoormusest.

Ühenduse teedesse investeerimise ja barjääride kaotamine eestlaste rahakotti ei täida.
Sellesse panustamise asemel tuleks panustada inimeste reaaltulu kasvatamisesse. Kas seda teha maksukoormuse langetamisega, sotsiaalsete tagatiste suurendamisega, ühiskassa vahendite efektiivsema kasutamisega või mõne muu tegevusega, pole oluline.

Eesti ühiskonnakorralduse kummardajad põhjendavad seisukohti Läti taustal. Nende oponendid teevad seda Soome näitel. Mina toetun Kreeka näitajatele.


Miinimumpalk (kuu) Eesti 278 Kreeka 863 Erinevus kordades 3,1
Keskmine palk (kuu) Eesti 792 Kreeka 2323 Erinevus kordades 2,9
Pension (kuu) Eesti 305 Kreeka 1858 Erinevus kordades 6,1
Sotsiaalkulutused (aasta) Eesti 1253 Kreeka 4232 Erinevus 3,4

Eurotsooni ebaõnnestuja edumaa meie ees on mäekõrgune. Hinnatasemete võrdlust esitada on keerulisem. Erinevused turustamispõhimõtetes on liiga suured. Mainin vaid seda, et eestlased maksavad leiva, piima ja paljude teiste esmatarbekaupade soetamisel kreeklastest suuremaid makse (käibemaks toiduainetele: eestlased 20%, kreeklased 9%, EL keskmine 10%), see aga tõstab omahinda.

Kreeklaste sissetulekute järgi võib väita, et nende turg jääb ka majanduslanguse tingimustes meie omast aktiivsemaks ja jõulisemaks, mis hoiab majandustulemuse ka siis kopsakamana.

Valitsussektori laenukoormus polegi nii oluline näitaja, millisena seda valitsusliikmed serveerivad. Eesti koguvõlg on palju olulisem. Valitsussektori 803.8 miljonilise välisvõla juures on see 16 777,6 miljonit eurot (30.06.2011), 12 521 eurot elaniku kohta (1,34 miljonit). Intressikulu arvestamata kuluks palgasaajatel (palk 792.-, palgasaajaid 557,7 tuhat) selle tagastamisele 38 kuu töötasu, netoarvestuses 48 kuu töötasu. Tegemist on aastasest kogutoodangust suurema summaga. Suurriikide võlad on nominaalis suuremad, kuid kogutoodangu kontekstis samas suurusjärgus. USA välisvõlg oli 101% sisemajanduse kogutoodangust (1.04.2011), Eestil jääb see üle 110 %. Kuna 2011. aasta kogutoodangu näitaja pole paigas, siis täpset suurust Eesti puhul ei esita.

Eestlaste elujärg vajab hädasti parandamist. Selleks tuleb koduturg toimima saada. Palgad, pensionid, sotsiaalsed tagatised ja laenukohustused seda aga ei võimalda. Peaministri ootus, et majandusühenduse turg kompenseerib koduturu nõrkuse, meenutab mulle jaanlinnu pea liiva alla peitmist.

Eestlaste madal ostujõud ei tulene üldsegi majandusühendusest ega selle turust, vaid meist valitute otsustest ja ponnistustest. Valitsus pole tasemel – strukturaalsete muudatuste asemel panustatakse inimeste ostujõu vähendamisesse, ressursside ümberjagamisse. Arvamus, et sellise lähenemisega puhutakse majandusele tuult tiibadesse, pole adekvaatne.