Keskerakonna kolmiku (Laanet, Vakra, Toobal) ümber toimuvast on kirjutatud ja räägitud nädalaid. Erakonna aukohus on langetanud ühisseisukoha, saagal ei paista aga lõppu tulevat. Vakrast ja Laanetist on saanud õigluse eest võitlevad rüütlid, Savisaarest persoon, kellega halbu lapsi hirmutatakse.
Teema käsitluses domineerib ühe mehe suunas sõrme vibutamine. Kohati jääb juba mulje, et tegemist pole inimesega, vaid ülivõimetega olevusega, kel kavas eestlus maamunalt pühkida.
Kahte meest ei tümitata korraga. Põlvili surutud ja väsimust tunnistanud Ansip on vihanoole sajust seekord pääsenud. Nüüd on Edgari kord. Kumma ots - kas upsakusest karastunud peaminister või ambitsioonikuse kaotanud linnapea - esimesena saabub, selgitab aeg.
Oleks minu teha, siis jätkaksin nokaudis peaministri tümitamist. Täiskasvanut üksik nokaut ei muuda. Eriti veel, kui ollakse peaminister. Elukeskkond Eestis vajaks aga hädasti inimsõbralikumaks muutmist.
Savisaare tümitajatel soovitan arvestada sellega, et erakonnad on ühte nägu. Teistes erakondades ei käi asjad teistmoodi. Näiteks roheliseks nimetatavas erakonnas toimivad asjad sarnaselt. Mõnevõrra isegi stalinlikumalt – demokraatlikult valitud juhatused võetakse maha, aukohtud ja toimkonnad komplekteeritakse kellegi suva järgi, protokolli kantakse füüsilisest arvust suurem hääletajate arv.
Sullereid nimetatakse meil poliitikuteks, sulitempe aga poliitikaks.
No comments:
Post a Comment