99 000 töötut oli Eestis aasta esimeses kvartalis, näitavad statistikaameti andmed. Neist 56 000 inimest ehk 57 protsenti on nn pikaajalised töötud, kellest omakorda 27 000 oli tööd otsinud koguni kaks aastat või kauem.
http://www.epl.ee/artikkel/598057
Pikaajaline töötuse trend võtab peagi suuna alla, sest probleem on teadvustatud. Vaatamata töökohtade nappusele statistiline töötute arv väheneb. Eesti ametkonnad on pedantsuse poolest tuntud.
Üksnes 30 töötunädala järel tulenev mistahes töö kaalumise nõue vähendab töötute arvu registris. Seda vaatamata isegi sellele, et miinimum palga eest tööl käimisel puudub (eriti töökohast kaugemal elavatel inimestel) ratsionaalsus.
Töölkäimiseks tehakse kulutusi. Kui hästi kindlustatud valitud on seisukohal, et 100 või isegi 200 euro netopalga eest peaksid kodanikud tööl käima, siis on riigis midagi väga mäda. Mainitud raha eest pole võimalik toime tulla. Kui on, siis näidaku otsustajad eeskuju – rahuldugu kasvõi kümme korda madalama summaga.
Elu ei seisne kellegi heaks töötamises, sellel on avaram eesmärk.
Pelgamata familiaarsust lisan lingi isikliku nägemusega elumõttest: http://eveges.blogspot.com/2008/06/elumote.html
Riiklik poliitika ei tohiks põhineda vormilise töötute arvu vähendamisel, sisu ja kodanike huvid peaksid olema ülimuslikumad.
Registreeritud töötus väheneb, kasvab aga tervisekindlustuseta elanike arv. Kui sellel põhineb töötukassa teostatav riiklik poliitika, siis tuleb seda taunida. Pühendume vormile, sisul laseme edasi mädaneda. Ilustame statistilisi arve, protsessidesse ei sekku.
Riikluse jätkusuutlikkus vajab teistsugust lähenemist – soovide maailmast tuleb laskuda tegude juurde. Tahame olla põhjamaa tiiger, oleme aga hiireke, kes peeglisse vaatamise asemel elab unistuste maailmas.
No comments:
Post a Comment