Tõepoolest on äärmiselt kurb lugeda, et Eesti Vabariigis on tervishoiusüsteem korraldatud nii, et see ei toimi sageli inimese tervenemise huvides. Haigeks jäämine ja haigeks olemine on meie ühiskonnas kujunenud tõeliseks luksuseks.
Oleme juba pea mitu aastat ajakirjanduse vahendusel kursis, et Eestist on lahkunud hordide kaupa arste ja õdesid tööle välismaale. Juba ainuüksi minu tutvusringkonnast on lahkunud kõik meedikud tööle Soome ja Norrasse.
http://eestielu.delfi.ee/eesti/tallinn/lasnamae/arvamus/kas-sellist-tervishoiususteemi-me-tahtsimegi.d?id=46337875
Eestist ei lahku vaid arstid – lahkuvad kõik, kellel vähegi võimalus avaneb. Probleem on palju laiem kui vaid ühe valdkonna inimeste lahkumises.
Majanduskasv ühiskonnas pole tasakaalus – selles on palju sellist, mis teeb vaesemaks. Selliste hulka kuuluvad ka ebaefektiivsed ravikulutused. Räägime arstide palkadest. Asjaosalised võrdlevad tulu põhjanaabritega. Võrrelda tuleks aga kõikide tulusid. Miks peaksid arstid soomlastega võrdset tulu teenima, kui teised ühiskonnaliikmed seda ei teeni, kelle sotsiaalsed tagatised on koguni 7 korda põhjanaabritest lahjemad.
Tudengipõli on mõnus, orajatööga seda võrrelda ei tasu. Paljudes ühiskondades õpitakse omal kulul. USAs lõpetamise järel võib arstil miljoni dollarine laenukohustus olla. Eestis see on tühine. Ühiskonnaliikmed tasuvad kulud.
Ühiskonnaliikmed on fakti eest, et nad peavad arstidele palka tasuma ka siis, kui teenust ei vajata. Selline lähenemine teeb „raviteenuse“ (panen jutumärkidesse, sest suurem osa sellest on mõttetu siblimine) ebaefektiivseks, peale surutavaks.
Tervishoiu finantseerimine vajaks muutmist, raviteenuse efektiivsust tuleb tõsta. Arvan, et 13% maksu vähendamine (nt 10%le) ja omavastutuse tõstmine (nt 3%) ulatuses võiks tuua selguse ravikulutuste vajadustesse.
Tervishoiu valdkonnas toimuva laristamise asemel võiks vahendid mujale suunata.
Selline on minu seisukoht. Sooviksin väga, et kogukonnas austaks seisukohtade ühisnimetajat. Seda aga on vist palju tahta – mugavam on seisukohti peale suruda.
USAs elamise kogemusest kinnitan, et siin arstid „jamaga“ ei tegele. Õde vestleb patsiendiga, paneb vajaliku eelinfo arvutisse, alles seejärel asud arstiga vestlema. Tegevus on kulutuste ja efektiivsuse järgi paika pandud. Raviarst on aga kõne ulatuses igal ajal - isegi siis, kui istub vetsus või on lastega väljas söömas. Meil pidavat aga isegi perearstid peale mõne tunnist tööpäeva moblad välja lülitama.
Seisukohad sõltuvad eelistustest. Mina eelistaksin ravimisele tasakaalustatud (tervislikku) toitumist, haigestumist vältivaid elamistingimusi. Haigusi tuleb ennetada, mitte neid krooniliseks muuta ja seejärel ravimisele mõttetuid kulutusi teha.
No comments:
Post a Comment