Tallinna Sadamas, Eesti Energias ja teiste riigiettevõtetes
toimuv ületab mõistuse piire, kuid poliitikud räägivad süütuse presumptsioonist ja löövad käega eetika- ning moraalinormidele.
Üldsus on informeeritud, et Tallinna Sadamast
ja Eesti Energiast on järjepidevalt kanditud suuri rahasummasid. Ettevõtete juhtimine on olnud aga võimuerakondade alluvuses, kes nõukogudes saadavaid hüvesid põhjendavad erilise vastutusega.
Kas ei tuleks vastutada? Tagasiastumisest ei piisa.
Selle ootamine näitaks sinisilmsust. Kui reeglid ei sobi, siis annab neid muuta, toimunu aastakümneteks
salastada. Nii see lähebki. Riigiprokuratuuri ja kaitsepolitseiamet teatasid,
et Tallinna Sadamaga seotud kriminaalmenetluse käigus pole kogutud informatsiooni,
mis viitaks, et mõnda erakonda oleks varjatult rahastatud. Kui Tallinna Sadam
sponsoreerib "omade" tegevusi, need aga aga osutavad teeneid või teevad
annetusi, kas see siis polegi varjatud rahastamine?
Tallinna Sadama ja Eesti Energia ümber toimuv lõpeb arvatavasti nii
nagu varasemadki skandaalid – üks tembeldatakse süüdlaseks, poliitilised rühmitused jätkavad aga ühiskassa tühjendamist ja tavakodanikele järjest suuremate kohustuste panemist.
Meie ühiskonnakorralduse ülesehitus on tekitanud olukorra, kus Kapo
pole huvitatud erakondade varjatud rahastamise avastamisest huvitatud, kuna
see tekitaks (revolutsioonilise) situatsiooni, kus ühed ei lepi sellega,
teised ei saa selleta hakkama.
Võimul püsimiseks on vaja väga palju raha. Rahakraanide kinni keeramine kukutaks ühiskonnas erakondliku ülemvõimu, mis ei saa võimule ja nende esindajatele meeldida.
Kapo esindab riigivõimu. Võimuerakonnale süüdistuse esitamine
tähendaks enesetappu. Reegleid kehtestavad ikka võimurid, mitte Kapo ega rahulolematud tavakodanikud.
No comments:
Post a Comment