Riigilõivumäärade tõstmised on inimesed nii tuimaks teinud, et silm nende
tõstmise juures enam ei pilgu. Tegemist on aga tõsise seaduserikkumisega.
Riigilõivude kasvatamine maksutulu kasvatamise eesmärgil on seadusevastane
tegevus.
Valitsus kavandab uusi määrade muudatusi. Põhjenduseks
tuuakse see, et mõningaid määrasid pole aastaid muudetud. Paljude määrade
hüppeline tõstmine vaikitakse maha. Riigilõivumäärasid on kergitatud jõudsalt
vaatamata sellele, et riigilõivuseadus nõuab kulupõhimõtte järgimist. Määrad ei
tohi ületada protseduurilisi kulutusi.
Riigilõivumäärade muutmise tendentsid kinnitavad, et Eestis
kasutatakse riigilõive ka kodanike maksustamiseks. Kui see on nii, siis on
tegemist tahtliku seaduserikkumisega, millele peaksid järgnema sanktsioonid.
Kuluhüvitise seadust annab mitmeti tõlgendada, kuid riigilõivuseadus sellist
mängumaad ei anna. Ametiasutused (notarid, kohtud, autoregistrid jt
ametiasutused) jätkavad aga suuremate summade kasseerimist. Seaduste eiramine
ei peatu, sanktsioone ei järgne.
Eestlaste palgatasemete juures pole sõiduvahendi registrisse
kandmise 130 euro suurune kulu usutav. Abielulahutuse registreerimiseks tehtav
kulu (100 eurot) pole tõepärane. Sellised on riigilõivud, mis nendele
toimingutele kehtivad. Ka 60 euro suurune riigilõiv passi vahetamise eest pole
põhjendatud. Tegemist on ju keskmise palgasaaja kahe päevapalgaga (II kv
mediaanpalk 794 eurot). Kohtus oma õiguste kaitsmine jääb keskmise
sissetulekuga eestlasele unistuseks.
Valitsus põhjendab riigieelarvega kaasnevaid
riigilõivumäärade muutmisi sellega, et mõned riigilõivumäärad on püsinud
aastaid samal tasemel ning need ei katvat üldise hinnatõusu tingimustes
kaasnevaid otseseid kulusid. Arvutusi põhjendusele ei järgne, exceli tabelit ei
näidata.
Kui 2008. aastal maksis sõiduvahendi registrisse kandmise riigilõiv 63.91 eurot (1000.- krooni), siis praegu on see 130 eurot. Kasv üle 100 protsendi. Aasta eest oli passi väljastamise riigilõiv 28,76 eurot, nüüd 60 eurot. Kasv üle 100 protsendi. Näited kinnitavad, et riigilõivumäärade kehtestamisel ei järgita kulupõhimõtet. Kümne aasta tarbijahinna kasv oli kõigest 43 protsenti, riigilõivud kerkisid enam.
Riigilõivumäärad on meil kõrged, seaduste eiramine aga
jätkub. Vaatamata isegi sellele, et ka riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve
kolleegium on juhtinud tähelepanu (õiguskantsleri 2014. aasta 22. detsembril
esitatud vaidlustuse kontekstis) sellele, et kulupõhisest kõrgemad
riigilõivumäärad on põhiseadusega vastuolus ja et riigilõivudega riigile tulu
teenimine ja muude kulutuste finantseerimine pole seaduslik tegevus. Kui tahame
olla õigusriik, siis järgigem seadusi. Ka jõupositsioonidel olijatel tuleb seda
teha. Seadusi ei tohiks isegi üllastel eesmärkidel rikkuda, see tekitab
ühiskonnas kaose.
Riigilõivudest laekub riigikassasse kopsakas summa. Oluline
pole aga isegi see, kas summad, mida riigilõivudena kogutakse, on suured või
väikesed. Oluline on teadmine, kas seadusandja võib seadustele valikuliselt
läheneda. Kas ühtede paragrahvide (nt kuluhüvitiseseadus) ees kummardamine ja
teiste (riigilõivuseadus, põhiseadus) peale sülitamine on õige tegu?
No comments:
Post a Comment