Facebookis toimus arutelu teemal:
Mis te arvate, mis juhtuks, kui kõik inimesed võtaksid vastutuse oma elu eest enda kanda?
Esitajaks Paul Nurme.
Kirjutasin kommentaari, kuid arutelusse sokutada ei õnnestunud.
Mõtted said kirja, teistega jagada ei õnnestunud. Arutelukeskkond ei võtnud neid lihtsalt vastu. Otsustasin blogisse jäädvustada. Kahju kustutada.
Kommentaar sai selline:
Kes siis selle eest praegu vastutab?:-)))
Sotsiaalse turvalisusega ühiskondades vastutus jaguneb – osa vastutusest lasub ühiskonnal, osa endal. Eestis see nii ei ole. Vastutus on ühepoolne.
Iga samm Eestis on maksustatud, isegi lapsele joodetavalt piimalt kogutakse obrokit. Materiaalne vastutus lasub vaid enesel ja lähedastel.
Vaimse (moraalse, eetilise jne) vastutuse üle võib spekuleerida. Tegemist on tunnetusliku küsimusega.
Mina väidan, et nii nagu materiaalne nii ka moraalne vastutus lasub meie ühiskonnas iseendal (ja lähedastel).
Poliitikud räägivad umbmäärasest poliitilise vastutusest. Mina seda ei mõista, sest see piirdub tundega. Kaotus peaks olema aga mõõdetav (positsiooni kaotus jmt), rahakotile tuntav. Poliitiline vastutus on sõnakõlks. Aru antakse parteibossile, mitte üldsusele.
Minu vastutuse interpretatsioon võib küsimuse esitaja omast erineda, kuid ma ei nõustu väitega justkui ühiskond kannaks kodanike elude eest vastutus. Selline lähenemine toimib ehk globaalses (rahvusvahelises) mastaabis või teistes ühiskondades, kuid mitte meie kogukonnas.
Erandeid esineb alati, kuid seisukohtade esitamine eeldab üldistamist. Tegin seda ka mina. Erinevalt heaolu ühiskondadest toimivad Eestis protsessid teisiti, vastutus elu ja elukorralduse eest lasub igaühel endal.
No comments:
Post a Comment