Inimvara väärtustamine

Eesti Koostöö Kogu Harta 2011:
Eesti Koostöö Kogu näeb oma esmase ülesandena aastatel 2011–2014 tegeleda inimvara väärtustamisega. Eesti-suguse väikeriigi püsimise peamine tagatis on tema inimvara. Me kaotame inimesi riskiva tervisekäitumise, rahvastikutaaste madala taseme ja Eestist lahkumise tõttu. Sündide väärtustamisele ei järgne samal tasemel sotsiaalset lõimetishoolet (lasteaiakohtade ja huviringide nappus, vanemate liiga suur koorem laste koolitamisel jms). Me peame leidma lahendused, kuidas paremini kasutada eakate inimeste võimekust tegutsemiseks nii majandussektoris kui ka avalikus teenistuses ning põlvkondadevahelise järjepidevuse hoidjana. Senine rahvastiku liikumine on olnud ühesuunaline: migratsioon äärealadelt linnadesse. Sellele on lisandunud sotsiaal-majanduslik või elukeskkonna vahetamist silmas pidav väljaränne. See on üha enam tekitanud tühikuid asustuses ja süvendanud piirkondlikku ebavõrdsust. Eeloleval aastakümnel on Eestil võimalus muuta arengusuundi, mis mõjuvad meie inimvarale negatiivselt, ning tõestada, et me saame ja suudame paremini.http://www.kogu.ee/harta/harta-2011-3/

Inimvara väärtustamine ei põhine vaid iibel.

Iibe tõstmine on võitlus tagajärgedega, millega ei kaasne oodatud tulemusi.

Sündide kasv praeguses elukeskkonnas teeb olukorra hullemaks – tõusevad kulutused, tulu jääb saamata. Järeltuleva põlvkonna kasvatamine on kulukas. Emigratsioon teeb selle riiklikus mõttes mõttetuks.

Elukeskkond Eestis tuleks muuta selliseks, et inimesed ei sooviks siit põgeneda, naudiksid kodumaal elamist. Seni kuni see nii pole ei kanna ka demograafilise struktuuri muutmise ponnistused vilju. Otstarbekam on lisaväärtuse loojaid mujalt sisse tuua.

Emapalgaga teeme paljudele silmad ette. Oodatud muudatusi ei kaasne, sest kasvab lahkujate arv.

Seda, milline peaks elukeskkond olema, tuleb üheskoos otsustada. Juba sellise lähenemisega muudaksime selle paremaks.