Tendentsid ühiskonnas kinnitavad, et vajame muudatusi. Intellektuaalne eliit aga toimuvas ei orienteeru. Huvigruppidele pühendumine pimestab, ei soosi põhimõttelisi muutusi.
Mulle on arusaamatud õpetajate palganõudmised. Vanadel aegadel peeti õpetajat maa soolaks, kellele läks korda ka kogukonnaliikmete käekäik. Praegused õpetajad (nii nagu arstidki) paistavad seisvat vaid enda heaolu eest, kellele teiste mured ei lähe korda. See oli ka põhjus, miks seekordsed mõtted kirja said pandud.
Statistiline töötasu ei anna orientiiri keskmisest töötasust. See tuletatakse – osaline tööaeg teisendatakse täistööajale, ületunnid jäetakse arvestamata (seadusest tulenevalt ei saagi neid näidata). Keskmine töötasu on statistilisest näitajast madalam. Seda kinnitavad ka tuludeklaratsioonides esitatud numbrid.
Vahet tuleks teha ka keskmise ja aritmeetilise keskmise vahel. Statistika kajastab (aritmeetiline keskmine) abstraktset näitajat, mida keskmisena ei saa võtta. Mediaanist on see 27% kõrgem. 2011. aasta I kv statistiline töötasu oli 703 eurot, mediaan (keskmine töötasu) 553 eurot (maksudeta 467).
Õpetajate töötasu on kogukonna keskmisest oluliselt kõrgem. Kõrgemad on need ka soomlaste ja paljude teiste riikide õpetajate palkadest.
Rahandusministeeriumi andmetel ületasid (2009. aasta andmetel) Eestis õpetajatele makstavad töötasud koguni põhjanaabrite oma. Seda muidugi juhul, kui võrdlusbaasiks kasutada eestlaste sissetulekuid. Soomlaste sissetulekutega ei tasu võrrelda, sest maksutulu laekub meie inimeste töötasudelt, mitte nende omadelt. Kujutage ette, mis juhtuks, kui tõstaksime vaid riigieelarvest makstavaid töötasusid, ülejäänute omad jääksid aga samale tasemele. Riik kukuks kokku.
Eesti probleem ei seisne õpetajate palkades, vaid üldistes madalates sissetulekutes (sh sotsiaalsed tagatised). Võrdsematest võrdsete kandam riivab küll silma, kuid selle nautijate arv pole ületamatu. Eripensionärid on koormaks, kuid see on teine teema.
Eestlaste sissetulekud on kesised (I kv keskmine neto sissetulek alla 467 euro), sotsiaalsed tagatised põhjendamatult madalad (2008. aastal 15% SKTst, EL keskmine 25%). Teiste ühiskondade abistamise ja (võimuladviku) laristamise asemel tuleks ühisressursse suunata kogukonna heaolu kasvatamisse.
Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses aga domineerib diktaat.
Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub ülevaade enamuse seisukohtadest, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad korda ei lähe. Riik on diktatuuris.
Kodanikuühiskonna eelduseks on vabadus (sõltumatus), eestimaalaste (sh pereliikmete, lähedaste) sissetulekud seda aga ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või mõnd muud ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Leppimatust diktaadiga ei tohi näidata. Halva mängu juures tuleb teha head nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.
Demokraatiat ei tasuks võrdsustada päitsete pähepanemisega. Demokraatia tunnuseks on ühine heaolu ja õitseng, teiste arvel elamisel pole selles kohta. Tagatubade poliitiline monopoolsus tuleks ajaloo prügikasti visata, otsuste langetamisse kaasata kodanikualgatuslikke ühendusi. Võimuladviku isiklike ambitsioonide (ja kaasmaalastega manipuleerimise) tingimustes tõmbame rahvusriigile kriipsu peale.
Õpetajate palgasoovipuul ei saa viljad valmida. Keskkond ei soosi seda. Isiklike huvide kõrval tuleb seista ka üldise hea käekäigu eest.
No comments:
Post a Comment