Üle oma võimete elavate riikide nimistu pikeneb. Mainitud on Iirimaad, Portugali, Kreekat, Hispaaniat. Mõnda aega tagasi lisandus Itaalia.
Eestlaste sissetulekud, sealhulgas sotsiaalsed tagatised, on Euroopa Liidu madalamad, vaatamata sellele abistame teisi. Panustame päästefondi EFSF 13,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (garantiikohustus1,995 miljardit eurot). Jõukamate panused on tagasihoidlikumad.
Riikide elukeskkonnad on erinevad. Parimaks näiteks on abivajajast Kreeka, kus miinimumpalk on 873 eurot (Eestis 278 eurot) ja pension ületab eestlastele makstavat kuuekordselt, ning kus ka sotsiaaltagatisteks kulutatakse kolm korda enam. On päris selge, et mõned riigid hoiduvad teadlikult soovide ja võimaluste tasakaalu järgimisest.
Ka majanduskasvu nõrkus, inflatsioon, agoonia tööturul ja muud hälbed tulenevad sellest lähenemisest. Neid tendentse saaks ohjeldada. Seda tuleb teha põhjuste kõrvaldamisega. Meie aga pühendume tagajärgedele, kuigi see pole tulemuslik.
Jätkusuutlik majanduskasv, hindade stabiilsus ja tööturu aktiviseerumine jäävad vaid unistuseks, kui haldusstruktuure ei kohandata tegelikele võimalustele. Tuleviku arvel elamine (laenamine) eskaleerib kaost.
Euroopa endised liidrid Mat ti Vanhanen, Gerhard Schröder, Tony Blair, Jacques Delors jt soovitavad eelarvedefitsiidi vähendamiseks emiteerida uusi võlakirju, kasvatada veelgi 440 miljardi eurost abifondi. Seejuures pakutakse päästerõngaks probleemi ennast.
Erasektoris rakendatakse laenuraha kasumi teenimise vankri ette, riikidele kaasnevad sellega aga vaid lisakulutused. Majandusühenduse päästaks valitsemiskulutuste vähendamine, detsentraliseerimine.
Muud sammud on vaid kosmeetilise väärtusega.
Säästmisega päädivad strukturaalsed muudatused võimaldavad (kasinaks jäänud) ressursse kasvatada. Sest tegemata kulu on tulu. Tuluga teenitakse lisatulu. Kuluga kaasnevad lisakulud.
Euroopa eksliidrid põhjendavad laenuraha kaasamist vajadusega hoida majanduskasvu (sisemajanduse kogutoodangut) positiivses trendis. Näib, et nad ei teadvusta, et mõõtena on sisemajanduse kogutoodang devalveerunud. Selle kummardamisel puudub põhjendus.
Sisemajanduse kogutoodangu kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja muudes riigieelarvest finantseeritavates valdkondades ei muuda kogukondi jõukamaks.
Kui aga majanduskasvu aeglustumine toimub avaliku sektori kokkuhoiu arvelt, tuleks seda tervitada – jõukus kasvaks. Kasvaks isegi vaatamata sellele, et statistiliselt kajastuks see (esialgu) vastupidises.
Näiteks langetab USA sõjaliste kulutuste vähenemine riigi majanduskasvu. Langetavad seda ka teised riigieelarveliste kulutuste vähendamised. Langus ei kesta aga kaua. See taastub jõulisemana ja jätkusuutlikumana. Sest rahamaailmas kehtib samuti ühendatud anumate reegel.
Konservatiivsus ongi päästerõngas.
Mulle väga meeldiks, kui Eesti poliitikud hakkaksid mõistma, et majanduskasv pole eesmärk, vaid vahend.
Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasv praegustes tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, monopoolsus jm) võiks tagasihoidlikum olla, tähtsam oleks ühiskonnaliikmetest toimetulekuraskustes olijate arvu vähendamine ehk siis kvalitatiivne majanduskasv.
Ka välisomanduses olevate ettevõtete panust majanduskasvus ei tasuks ülehinnata. Kasum, mis Eestist välja viiakse, ei tee meid jõukamaks.
http://www.linnaleht.ee/frontpage/tln_ek/2011-09-09-b.pdf
No comments:
Post a Comment