Maksukoormus on kaugel optimumist

Statistika andmetel oli 2009. aastal Eesti maksukoormus 36 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT). EL (27 riigi) keskmine näitaja oli 40 protsenti, Rootsis 46,9, Lätis 26 ja Leedus 29 protsenti.
Maksukoormust hinnatakse riigi ja omavalitsuste maksulaekumiste ja SKT jagatisega. Ühtsele metoodikale vaatamata pole tulemid võrreldavad, sest algarvudes valitseb segadus.

Pilk maksudele
Eestis annab suurimat maksutulu sotsiaalmaks. 2010. aastal moodustas see 30 protsenti riigitulust ja 42 protsenti maksutulust. Määraks on 33 protsenti. Tegemist on kõrgeima reitinguga maailmas.

Suuruselt teine laekumine on käibemaksul, mis moodustas riigitulust 22 protsenti, maksutulust 31 protsenti. Määraks on 21 protsenti. EL kontekstis mahub määr keskmiste hulka. 12 riigil on Eestist kõrgem käibemaks. Erandite praktiseerimine tõstab Eesti positsiooni.

EL riikides rakendatakse madalamaid makse toiduainetele. Keskmine käibemaks ei ületa kümmet protsenti, Soomes on see 13, Saksamaal 7, Eestis 20 protsenti. Kõrgem käibemaks on põhjuseks, miks hinnad toorme kallinedes Eestis kiiremini tõusevad.
Leibkondade uuringud näitavad, et 26 protsenti kõigist kulutustest läheb Eestis toiduainetele ( aastal 2010). See tõstab maksumäära kolme protsendipunkti ehk 15 protsendi võrra.

Eesti käibemaks on EL kõrgemaid.

Aktsiiside osa riigitulust oli 12 protsenti, moodustades maksutulust 16 protsenti. Aktsiisiga maksustatavate kaupade (kütus, vedelgaas, tubakas, alkohol, pakend) hinnatasemed ei anna punastamiseks põhjust. Juba mõned aasad tagasi keelasin finantsdirektorina autodel välismaale sõites Eestis tankimise.
Uuringute andmetel kulutatakse alkoholile 5,8 protsenti eelarvetest. Isegi igapäevased veinitarbijad itaallased, hispaanlased ja kreeklased kulutavad vähem (0,7, 0,8, 09 protsenti). Liviko tulust moodustab aktsiis üle 51protsendi (2010). Riigile tasuti 663,7 miljonit krooni.

Tulumaksu määrad pole Euroliidus võrreldavad.

Tulumaksulaekumine moodustas seitse protsenti riigitulust ja kümme protsenti maksutulust. Elanike ja ettevõtete panused jagunesid pooleks. Määraks on 21 protsenti.
Majandusühenduses domineerib progresseeruv tulumaks, mistõttu maksumäärad pole võrreldavad. Võrdlust raskendab ka erinevus maksuvabades piirides ja mahaarvamistes.
Soomes jääb maksustamine vahemikku 10,5 - 33,5 protsenti. 1700 eurolt tasutakse18,5 protsenti (Eures Eesti).
Saksamaal kõigub üksikisiku tulumaks 14-45 protsendi vahemikus. Maksuvaba on 8004 eurot aastas. Eesti mediaanpalgalt ei tuleks tulumaksu tasuda.
Ka Kreekas poleks vaja tulumaksu maksta, sest üksikisikutele kehtib 12000 euro suurune tulumaksuvabastus, füüsilise isiku kuni 10500-eurose sissetuleku määraks on null protsenti (Eures Eesti).

Klassikalise maksustamise kõrval praktiseerivad ühiskonnad ka varjatud maksustamist, mille teenistusse kaasatakse trahvid, riigilõivud, kindlustused, dividenditulule soodne hinnapoliitika, omaosalus sotsiaalsetes tagatistes ja palju muud.
EL 580 mln kroonisest suhkrutrahvist paigutub osa (40 protsenti) maksustamise alla. Trahvidel on ennetuslik ja regulatsiooni toimimist soodustav eesmärk. Moosikeedulembesuse karistamine seda eesmärki ei täida.

Trahvirahaga kassa täitmine pole haruldane ka Eestis, laekumised on kavandatud koguni eelarvetes. Parkimise korraldamine on üks näide sellisest maksustamisest.
Riigilõivud on samuti maksuvankri ette rakendatud.

Tariifid peaksid olema kulupõhised, on aga kõrgemad. Avaliku teenuse kuluarvetele lisatakse maks.

Töötuskindlustusmaks (töövõtjale 2,8 protsenti, tööandjale 1,4 protsenti) võimaldab riigil finantspositsiooni parandada. Tegemist on tulusa projektiga.

Riigi või omavalitsuste osalusega ettevõtete dividenditulu sõltub hinnapoliitikast. Eesti Energia maksis riigile 2009. aastal 1,36 mld krooni dividenditulu.

Sisemajanduse kogutoodang
Kogutoodangul on kvantitatiivse mõõte kõrval ka kvalitatiivne mõõde, mille arvestamata jätmine ei anna ülevaadet jõukusest. Valdkondade panused on erinevad.
Tööstussektori roll jõukuse loomisel on väga oluline. Tegemist on rikkuse allikaga. Tööstussektori panus SKT-sse on Soomes Eestiga võrreldes kaks korda suurem.
SKT kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja muudes riigieelarvest rahastatavates valdkondades ei tee jõukamaks.

Ka liigne välisinvesteeringutesse panustamine pole parim lahendus. Kohaliku kapitali võimendus on suurem. Kasum, mis Eestist välja viiakse, ei tee ühiskonnaliikmeid jõukamaks – mõned saavad tööd, riik mõnevõrra maksusid, kuid selle piskuga piirdutaksegi.

Riikide lõikes on kogutoodangutes kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed erinevused. Absoluutarvuna pole need võrreldavad. Võrreldavad pole ka selle baasil tuletatud maksukoormused.

Näitajate tuletamisel on oluline tugineda võrreldavatele näitajatele. Seni kasutaud indikaatori järgi kuulume maksukoormuse poolest EL keskmiste hulka, tegelikult oleme aga esirinnas. Seda kinnitavad põhimaksude (sotsiaalmaks, käibemaks, tulumaks) tasemed, varjatud maksustamine aktiivsus.

Maksuahel Eestis on väga jõuline. Algab see väljamakstavalt töötasudelt 70 protsendilise kontributsiooniga, järgnevad tarbimismaksud (sh vältimatud), maamaks. Kaasa aitab varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, dividenditulu riigile ja omavalitsustele, haigusrahad, omaosalus tervishoius jmt).

Maksukoormus on kaugel optimumist. Sellest ka ebasoovitavad tendentsid, konkurentsivõimetu majanduskeskkond. Maksukoormus Eestis vajaks langetamist, haldusstruktuur võimalustega kooskõlla viimist. Siis on põhjust ka põhjamaa tiigri tiitlit kasutada.