Ühtekuuluvustunne on aare, mille lihvimisest ei tohiks väsida

Esmaasukad jõudsid USA territooriumile (vähemalt) 15 000 aastat tagasi. Saabusid Aasiast Alaska kaudu.

Eurooplased hakkasid laevadel saabuma 16. sajandil, mil indiaanlased olid hõivanud maailmajao.
Indiaanlastel polnud sel ajal isegi hobuseid. Kodustatud oli vaid kolm looma – koer, laama, kolmas ei tule meelde.

4. juulil 1776. aastal võttis (Suurbritannia vastuseisule vaatamata) II Kontinentaalkongress vastu Thomas Jeffersoni koostatud Iseseisvusdeklaratsiooni, millega kuulutati Põhja-Ameerika kolooniad iseseisvaks, loodi Ameerika Ühendriigid.

4. juuli on suurpäev USAs. Tegemist on riikliku pühaga, mida tähistatakse pereringis, samas pakub kaubandus tavalisest suuremaid allahindlusi.

Osalesin USA väikelinna iseseisvuspäeva üritusel, mille keskmes oli ilutulestik.
Tunne oli üllas. Ürituse eelarvet ei tea, kuid erialainimesena pakun, et see võis maksta 100 000 – 150 000 USD. Riigi peale võidi õhku lennutada Eesti aastane riigieelarve.

Tulevärgist üllam oli aga meeleolu, mis valitses.

Vaatamata kirevale kogukonnale õhkus patriotismi, südant paitas ühtekuuluvustunne. Kodumaad armastatakse, imetletakse. Kodanikud on seadusekuulekad ja lojaalsed. Austatavad rahvuslippu ja muud riiklikku sümboolikat.

Ookeanitagune loodusekuningas eristub sõbralikkusega ja viisakasega. Alkoholitarbimist ega suitsetamist avalikes kohtades ei harrasta.
Meelemürkide mõju pole märgata. Inimsuhted põhinevad aususel ja mõistetavusel. Poliitikaga ei pingutata üle.
Tegemist on eluterve elukeskkonnaga, mille mõju on hoomatav.

Analoogsed „laulupeod“ on USAs tavalised. Emotsionaalsus peegeldub siinsete inimeste silmist erinevalt – vesistamisele eelistatakse naeru.
Hea, et üritus toimus hämaruses, vastasel juhul oleksin sattunud raskustesse pisarate põhjendamisega. Mind poleks mõistetud.

Loomaarstina mõtlesin üritusel ka loomariigist. Mõtlesin hirmudest ja valudest, mida ühtede naudingud teistele põhjustavad.

Ürituse lõppedes sattusin vestlema nägusa loomaarstiga, keda kimbutas sarnane mõte. Ilutulestike järgsetel päevadel pidavat kliinikutes külastajate arv oluliselt kasvama. Vaatamata abinõudele polevat harvad juhused, kus loomad hirmust akendest välja sööstavad, osadel seiskub ka süda.

Pidupäev järgsel hommikusel jalutuskäigul märkasin väliste vigastusteta hukkunud lindu. Poole aastase jalutuskäigu jooksul pole varem märganud. Oletan, et tegemist on rõõmuhõisete vibratsiooni ohvriga.

Loomakliiniku info (ootan saada lähipäevil) võimaldab laiapõhjalisemaid üldistusi teha, kuid selles, et looma- ja linnuriigi esindajad inimkonna rõõmuhõisetesse antipaatiat tunnevad, ei tohiks kahtlusi tekkida.

Vaatamata kaasnevatele probleemidele on sellised üritused väärt, sest ühtekuuluvustunne on aare, mille lihvimisest ei tohiks väsida.