Peaminister Andrus Ansip rääkis eilsel valitsuse pressikonverentsil Eesti Päevalehe küsimustele vastates, et pooldab Kreeka võlgade sasipuntra lahendustena neid teid, mis ei saadaks rahvusvahelistele finantsturgudele täiendavaid halbu signaale.
http://www.epl.ee/artikkel/599604
Pisiriigina võiksime pühenduda isiklikule turvalisusele ja stabiilsusele, mis võimaldaks raskematel aegadel paremini toime tulla. Eesti panus suuremate riikide abistamises on tühine, kaotus aga tohutu.
Ootus, et raskematel aegadel ulatatakse abikäsi, sarnaneb Teise Maailmasõja eelse ajaga, mil abi ei tulnud kusagilt. Oma kasukas on ihule lähemal. Teisi võiks abistada alles siis, kui omad lapsed toidetud ja kasitud.
Meil see nii ei ole.
Kõik on kõigile võlgu. Suur osa eluasemetest ja sõiduvahenditest on soetatud laenuraha eest. Laenuraha eest võetakse ette koguni puhkusereise. Ettevõtted on vastastikku kohustustes. Jõukus paistab olevat vaid paberitel.
Rahal puudub (kaupade näol) kate. Tulevikutehingud on virtuaalsed. Rahatähti trükitakse juurde. Varem või hiljem kukub pettusel püsiv kaardimajakene kokku.
Hea oleks, kui rahaturu kriisi põhjustajaks peetaks Kreekat – oleks vähemalt keda süüdistada, säiliks usaldus raha ja harrastatava elustiili (tuleviku arvel elamine) vastu. Võimaldaks see ka väiksemate valudega uut püramiidi ehitama hakata.
Loen praegu Studs Terkeli ajaloolist raamatut (Hard Times), milles erineva sotsiaalse taustaga inimesed pajatavad kolmekümnendatel aastatel USAs toimunust kaosest (majanduskriis).
Kohutav!
Stsenaarium paistab korduvat.
Imestaksin väga, kui pettusel toimiv rahamaailm kokku ei variseks. See pole usutav!
No comments:
Post a Comment