Usaldus ja ideoloogia

Eesti vajaks praeguste erakondade kõrvale hädasti uut poliitilist jõudu.
Uutel erakondadel oleks aga jumet vaid siis, kui seisukohtade pealesurumise ja isiklike ambitsioonide realiseerimise asemel pühendutaks ühtsusele, ühisseisukohtade esindamisele.

Eestis tegutsevatel erakondadel puudub (elanike) usaldus, selgusetus valitseb maailmavaatelistes lähenemistes.

Kui usaldus on üheti mõistetav (jutt ja teod samastuvad, isiklik ego ei varjuta ühishuvisid, suhe materiaalsusesse ja vaimsusesse, empaatiavõime, ohverdusvalmidus jmt) ja mõõdetav suurus, siis ideoloogia on umbmäärane.

Uuringuandmetel on erakondade usaldus madal. Erinevatel andmetel kõigub see 18 – 26% vahel. Hiljutised 8. klassi õpilaste küsitlused näitasid, et erakondi usaldab vaid 23% õpilastest.

Maailmavaadet hinnata on keerulisem. Tegemist pole üheselt määratleva mõõtega. Võrdleksin (erakondade) ideoloogiaid sobimatutest kildudest kokku pandud puzzlega, millele lisatakse meelepärane kleebis (parem, vasak, kesk).

Võtame näiteks SDE ja IRL. Väide, et SDE on sotsiaalsem puudub alus. IRL soovib maamaksu kaotada, SDE selle aga kinnisvaramaksuga asendada. Tegemist on vaid ühe näite, selliseid on aga sadu kui mitte tuhandeid.

Programmid ei võimalda paigutust poliitilisel maastikul määratleda, sest need pole kirjutatud teostamiseks (lähenemised on vastuolulised), vaid toetajaskonna meelitamiseks.

Ideoloogiat hinnata pole võimalik. Vaatamata sellele räägime parempoolsetest (RE,IRL), vasakpoolsetest (SDE) ja tsentristidest(KE)

Võiksime poolsuse määrangul konkreetsemad olla.

Miks mitte tugineda demokraatlikele väärtustele? Ühel poolusel (nt vasak) võiks seista ühisseisukohtadele tuginemine, teisel iseotsustamine.
Midagi poleks ju lahti, kui kõik Eesti tegutsevad erakonnad paigutuvad parempoolseteks. Valitseks vähemalt selgus.

Hinnangud on alati subjektiivsed, sõltuvad taustsüsteemist, ootustest.
Eestis langetab otsuseid väike grupp inimesi, kes paneb ka paika esinduskoja isikkoosseisu, korraldab ühiskonnas toimivate mängureeglite kehtestamise.

Diktatuur (Vikipeedia):
Diktatuur on autokraatlik valitsemisvorm, milles juhil ehk diktaatoril on piiramatu võim otsuste tegemisel.
Diktatuuris puudub valitsuse vahetamise demokraatlik võimalus ning valitseja(te)l sageli puudub vastutus oma tegude moraalsetele ja eetilistele tagajärgede eest. Valitsus kasutab oma ideoloogia peale surumisel aktiivselt erinevaid propagandavahendeid.
Konstitutsioonilise demokraatia kõrval on diktatuur tänapäeval kõige levinum valitsusvorm. Süsteemi defineerimine diktatuurina on komplitseeritud, sest üldjuhul on puudus usaldatavatest andmetest. On süsteeme, milles on elemente nii diktatuurist kui ka demokraatiast

Eesti on diktatuuririik.

Mitmete Aafrika, Ladina-Ameerika ja Aasia riikide taustal võib eristada küll üksikud demokraatia tunnuseid (sõnavabadus, kodumaalt lahkumise vabadus, tagasihoidlikum korruptsioon jne), kuid sellega ka piirdume. Traditsiooniliste demokraatiriikidega võrreldes oleme puhtas diktatuuris (otsuseid langetab kildkond, võimude lahusus ei toimi, aruandluse ja valimise süsteemid vildakad).

Diktatuur ammendab jõudu umbmäärasusest ideoloogiates.

Eelistused tuleb paika saada. Koostamist vajaks tegevusplaan, kokkuleppele jõuda tulemuslikkuse mõõdikutes. Taustsüsteemi muutuse tingimustes tuleb rõhuasetusi muuta. Dogmad viivad stagnatsiooni.

Eesti vajaks uudse lähenemisega erakondi. Vastasel juhul rahvusriigi kestmine pole mõeldav.