Ühiskond on ülereguleeritud

Eesti on koos Kongo ja Namiibiaga 20 riigi hulgas, kus äri tegemine on muutunud viimase viie aasta jooksul keerulisemaks. Sellise ehmatava järeldusega lajatab viimane Maailmapanga konkurentsivõime edetabel Doing Business 2011.
Piinlikult palju on näiteid seadusemuudatustest, mis on tehtud erakonna toetajate või erakonna enda kitsastes huvides. Õiguskorras tehtavad muudatused on sageli olnud adressaatide suhtes meelevaldsed.
Eesti on maailmameister Euroopa Liidu õiguse ülevõtmises. Kes veel nii ülipüüdlikult ja kohati Eesti rahvuslikke huve eirates Euroopa Liidu õigust üle võtab?
Seaduste loomisel võimust võtnud rehepaplus ja ärategemine on sundinud presidenti kasutusele võtma väljendi «paheline õigusloome».
http://www.postimees.ee/475756/allar-joks-hea-oigusloome-retsept/?t=404#l

Kakskümmend aastat on riikluse taastamisest möödas, kuid seaduseveskid jahvatavat edasi. Isegi “möldrite” arvuline komplekteeritus pole vähenenud. Erinevalt varasemast pühendutakse nüüd parandustele.

Minu mäletamist mööda jõustus üksnes 1. jaanuaril 600 uut seadusesätet.

Seadusi muudetakse kergekäeliselt, sageli põhjendamatult. Inimesed ei jõua kohaneda veel muudetud seadusegagi, kui seda jälle muudetakse.

Seadusetekstid on keerulised. Need kirjutatakse tavainimesele mõistetamatus keeles.
Paistab, et seadusi kirjutatakse advokaatidele, kes neist elatuvad, mitte elanikele. Eeldab ju seaduste järgimine nende tundmist, nendes orienteerumist.

Paistab, et seadusloomest on saanud eesmärk omaette. Valitsus, 101 valitut ja riigilaekast elatuvad erakonnad esitavad võidu eelnõusid, tõestamaks sellega oma eksistentsi vajalikkust ja rahastamist ühiskonnas.

Seaduste muutmistele ja parandamistele tuleks piir panna, neid ei tohiks lubada kergekäeliselt teha.

Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, mida ei järgita või mis tekitavad kaose?

Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega.
Tunnistan, et endise ettevõtjana olen muutunud allergiliseks käskude, keeldude, lõivude, sanktsioonide ja teiste riiklikele juhiste muutmise suhtes.

Ühiskond on ülereguleeritud – seadusesätteid ja määrusi on palju, need on raskesti hoomatavad, muutuvad sageli. Seadustega “mängimist” soosib heakskiidu saamise lihtsus. Koalitsioonis olek tähendab automaatselt rohelist tuld otsustamispuldis.

Arutelusid ühiskonnas ei toimu. Elanikkonda hoitakse infosulus, nende seisukohtadega manipuleeritakse, otsuseid langetatakse kitsas ringis.

Iga muudatusega kaasneb (suurem või väiksem) kaos. Varasem seadusehaav jõuab vaevu armistuda, kui seaduseparandusega tekitatakse uus. See on ka põhjus, miks klassikaline (majandustegevusel põhinev) ettevõtlus on taandarengus, miks kasvab töötus, vähenevad laekumised riigieelarvesse.

Mängu ajal reegleid ei muudeta. Vastasel juhul kaob mänguilu, väheneb kindlustunne ja entusiasm. Ühiskond lämbub reeglite keerukusest.

Eelnõusid kirjutavad küll professionaalid vormistamises, kuid eluvõõrad nende toimimises. Sellised ühiskonnareeglid ei taga soovitud tulemusi – tekitavad segadust, pärsivad soovitud arenguid. Mõistetamatu ja ebastabiilne seaduskeskkond soosib negatiivseid tendentse.

Seadusloomele oleks viimane aeg senisest madalam käik sisse panna või veelgi parem, mõneks ajaks käsipidur peale tõmmata. Kaaluda võiks ühiskonnas toimivate reeglitele komplektse, poliitikutest sõltumatu auditeerimise algatamist. Ehk aitaks selline tegevus taastada usalduse riigi vastu, tekitada kindlustunde kodanikes ja investorites.

Jonathan Swift on öelnud: “Seadused on nagu ämblikuvõrgud, mis püüavad pisikesi kärbseid, aga lasevad herilastel ja vaablastel end lahti rebida.”