Tänases Äripäevas räägib IT-ettevõtja Jaan Pillesaar, et Eesti maksusüsteem vajaks remonti. Sest maksukeskkond on meil jätkuvalt tööstust ja kaubandust soosiv, ettevõtte tulumaks reinvesteeritud kasumilt on null. http://www.ap3.ee/opinion/2011/3/29/eesti-maksususteem-soosib-traditsioonilisi-arisid-1
Maksusüsteemi tuleks käsitleda tervikuna, hindamisel arvestada ka sotsiaalsüsteemi.
Paljud probleemid ühiskonnas (kõrge töötus, virelev ettevõtlus, madal sisetarbimine, teistest kõrgem inflatsioon jne) tekkivad kõrgest maksukoormusest, maksukoormuse ja sotsiaalkindlustuse tasakaalustamatusest.
Kui Eesti riigieelarve ja omavalitsuste maksulaekumiste jagatis sisemajandusekogutoodangusse on võrreldav teiste ühiskondade analoogse näitajaga, siis sotsiaalkindlustuse pool on nihkes. Eestlaste palgad on nt põhjanaabritest 4 korda madalamad, sotskindlustus aga 7 korda kesisem.
ELs moodustab sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse kogutoodangust 26,9 protsenti, Eestis 12,4 protsenti (2006. a, Eurostat).
Maksukoormuse hindamisel tuleb lisaks sotsiaalsetele tagatistele arvestada ka varjatud maksustamisega. Varjatud maksustamise lembus on hoomatav. Isegi riiklikud monopoolsed ettevõtted (nt Eesti Energia AS) on selle vankri ette rakendatud, rääkimata siis riigilõivudest, kõrgest omaosalusest tervishoius või mõnest muust varjatud maksustamise nipist.
Raske on nõustuda Jaan Pillesaare väitega, et Eesti maksusüsteem on klassikalist (kus tehakse kulutusi laovaru hoidmisele, partnerite krediteerimisele, põhivara soetamisele või töökorras hoidmisele, tööjõule) ettevõtlust soosiv. See soosib küll välisosalusega (kontserni) ettevõtlust, mõnel määral ka ehk ekspordile orienteeritud ettevõtlust, kuid mitte tootmisele orienteeritud ettevõtlust.
Klassikaline ettevõtlus ägab käibevara ja investeeringuteks vajamineva finantsressursi vaeguse all. Krediidiinfo andmetel kuulutati 2010. aastal välja 1029 äriühingu maksejõuetus. Tegemist oli kümnendi teise tulemusega.
Paying Taxes 2010 andmetel oli ettevõtete maksukoormus (2009) Eestis 49,1% aastakasumist (180 riigi seas 131. koha). Maksustamine on kasvanud (haigusrahad, töötuskindlustus, riigilõivud).
Ettevõtte tulumaksu kehtestamisel (Brüsselist soovitatakse) oleks jumet, kuid seda vaid siis, kui mõni teine maksumäär langeks – üldine maksukoormus ei tohi kasvada. Kuid isegi sellega tuleks oodata, sest räsitud (väikeettevõtlusel rajanev) ettevõtlus ei kannata seda välja. Kasumit hinnatakse ju arvestuslikult, selle teenides võivad rahavood negatiivsed olla. Pole harvad juhused, kus „kasumlikud“ üksused pankrotistuvad.
Maksumäärade alandamine oleks katalüsaatoriks sisetarbimisele. Tulemus väljenduks sisetarbimise kasvus, kohaliku ettevõtluse konkurentsivõime paranemises, töökohtade tekkes, riigiltulu kasvus.
Riigitulu kasvu eelduseks on rahamassi juurdekasv - rahaturul toimuv allub ühendatud anumate reeglile. Maksusüsteem tuleks rakendada finantsvõimenduse vankri ette, tänase päeva asemel pühenduda homsele. Rahaseemne ärakorjamise asemel panna idanema.
Sisemajanduse kogutoodang ei anna (selget) ülevaadet kodanike jõukusest, riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajandusekogutoodangu jagatis ei anna ülevaadet maksukoormusest.
Reaalne maksukoormus (arvestab ka varjatud maksustamist ja sotsiaalseid tagatisi) Eestis on väga kõrge, see on kõrgemaid majandusliidus. Sellistes tingimustes pole sisemajandusekogutoodangu kasvul elanike elujärje paranemisele erilist mõju, riigitulu kasv jääb inflatsiooni varju.
Võimaluste ja soovide tasakaal seisneb nende optimumis. Maksustamise tasakaalutelg on kreenis, maksureform paratamatu. Küsimus on vaid teostamise ajas ja vormis.
Maksuteemalised arutelud oleksid konstruktiivsemad, kui saabuks selgus lähtepunktis – maksukoormuse suuruses. Madala maksukoormuse müüdil põhinevate otsuste haavad paraneksid, kui teeksime korrektsioone lähenemises. Ühiskonna ressurssidesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda. Haldusstruktuur vajaks (soovide asemel) võimalustega kohandamist, maksukoormus alandamist.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment