Kas me selist Eestis ikka tahame?

Tunnen kaasa neile, kes peavad kummardama Eestis toimivaid väärtushinnanguid. Paljudel vist puudub ettekujutus demokraatlikust ühiskonnast, mistõttu ei osatagi paremat ihaldada.

Valimiseelne Eestis on eriline. Arvatavasti kandideerisin seetõttu ka ise (üksikkandidaadina) valimistel.

Ma ei teinud enese valituks osutumiseks eriti palju – olin küll valmis innukamalt elukeskkonna parandamisele pühenduma, kuid elasin argielu. Tasusin kautsjoni (556,04 EUR), kuid udujutul põhinevat reklaamimist pidasin ebaeetiliseks.

See on möödanik – oleme stagnatsioonis tagasi.

Teiseks kodumaaks on mul USA. Naudin siinset elukeskkonda, vaatamata isegi selle, et statistilistel andmetel võiks mul Eestis mõnus olla.

Kodanikuühiskond on mõnus.

Emapalka ega lapsetoetusi siin ei maksta, kuid vaatamata sellel on lapsevanemad õnnelikud. Vajadusel ulatatakse abikäsi. Raskustesse sattumise korral (pangad, nälg) pole terrorit karta.

Tervisekindlustuseta inimesi ei jäeta teenindamata. Polnud endale seda jõudnud soetada, kuid abist ei keeldutud.

Muide - tervisekindlustus on kodumaal pakutavast oluliselt odavam. New Yorgi osariigis tuleb tervisekindlustuse eest tasuda 3 – 8 % palgast (pensionäridel ja kindlustamata erakorralise abivajajatele on see tasuta), Eestis kulub selleks 13%. Kvaliteedi poolest pole teenused võrreldavad – personal pole siin ülbe, ravijärjekorrad olematud, tulemuslikkus tunnetatav.

Politseipatrull tervitab, pakub abi, pole huvitatud rahakoti tühjendamisest.
Tennise- ja korvpalliväljakute eest pole vaja tasuda, tänulikud ollakse, kui neid külastan.

Valimisõigus puudub, kuid valitud huvituvad arvamusest.

Suurele tööpuudusele vaatamata, tööpakkumistest pole puudus.

Väärtushinnangud ühiskondades on totaalselt erinevad. Eestis olen vana, USA-s kogemustega. Eestis pean aktsepteerima valitute seisukohti, USA-s huvitutakse minu omadest.

Kodanikke alavääristav elukeskkond Eestis vajaks muutmist. Võiksime olla ühtsemad.
Kulutame ühiskonna vahendeid vastandumisele, isiklike ambitsioonide ellu viimisele. Isegi valimissüsteem on selle vankri ette – kosjas küll käiakse, kuid sedagi tehakse mõrsja raha eest.

Ühiskonnaliikmete usaldus erakondade vastu on alla 30%, vaatamata sellele saavutavad erakonnad 100%-se valimisvõidu. Midagi on ühiskonnas ikka väga valesti, nii võivadki varsti kodumaale jääda vaid ambitsioonikad poliitikud, riigile tünga tegevad välisinvestorid ja vanurid.

Kas me aga sellist Eestist tahame..., on juba iseküsimus.