Tööviljakusel ja tööviljakusel on vahe

Statistikaameti andmetel kiirenes tööviljakuse kasvutempo tööstustoodangu alusel mullu neljandas kvartalis 33,4 protsendini.
Tööviljakus oli 2009. aastal valdavalt languses ja hakkas kasvama neljandas kvartalis. 2010. aastal kasvutempo kiirenes.http://www.e24.ee/?id=399852


Tööviljakusel ja tööviljakusel on vahe. Saab ju seda tuletada investeeringute, töötaja, toote, seadme jne kohta.

Keskmise palgasaaja kohta tööviljakuse kasv ei pruugi (kõrge tööpuuduse keskkonnas) hea enne olla. Tendentsiga ei kaasne ilmtingimata töökohtade teket.

Ettevõtjate huvi seisneb kulude tasa teenimises, tulude maksimeerimises. Kuidas see saavutatakse on teisejärguline.

Kogukonnale oleks vaieldamatult parem, kui kulutused tööjõule ei väheks, efektiivsus saavutaks tootearendusega ja kogemustega.

Investeeringud tehnoloogiasse vähendavad inimkapitalile tehtavaid kulutusi, tõstavad efektiivsust töötaja kohta. Selline areng poleks oodatud tööturu tasakaalustamatuse tingimustes.

Kui tööviljakuse kasvuga ei kaasne (elanike) sissetulekute kasvu (NB! reaalpalgad aga langevad), siis pole põhjust mainitud tendentsi üle rõõmustada.

Vähem oluline hingamiskiirusest, pole sissehingatava õhu koostis. Majanduskeskkond ägab hapnikuvaesuses.

Töötus koos kesine palgatasemega innustab noort põlvkonda kodumaa hülgama, mujale elama asuma. Demograafilist olukorda halvendab vähesest sündimusest oluliselt enam väljaränne.

Statistika ei anna väljarände kohta ülevaadet, mis võib ületada prognoose. Tean paljusid, kes elukoha järgi on küll Eesti registris, kuid on kodud loonud välismaal ega kavatsegi kodumaale naasta.

Eestist ei lahku üksnes meditsiinilise eriala esindajad, vaid ka need, kelle lahkumisest ei jää märget.

Rõõmustada tuleks tööviljakuse kasvu üle, mis soosiks töökohtade teket, kasvataks elanike sissetulekuid. Tööturu tasakaalu saavutamiseks ei piisa välisinvesteeringute tootluse kasvust, võti peitub majanduskeskkonna väikeettevõtlusele atraktiivsemaks muutmises.