Tuumajaama otstarbekusest

Jaapani 9,0-magnituudine maavärin, hiiglaslik tsunami ja saareriigi tuumajaamades üksteise järel aset leidnud avariid on pannud inimesi tõsiselt mõtlema tuumaenergeetika tuleviku üle. Kuid oleme sunnitud tõdema, et tuumaenergeetikale pole vähemalt lähikümnenditel alternatiivi, sest energianõudlus kasvab maailmas kiiresti.http://www.postimees.ee/?id=406013


Tuumajaama arutelud on liiga emotsionaalsed – kohati tundub, et teadlikult tegeletakse elanike vastandamisega.

Hõiskame rõõmust, kui majanduskasv teeb jõnksu ülespoole, teadvustamata seejuures, et üks indikaator pole näitaja.
Analoogselt läheneme ka tuumaenergeetikale.

Pole olemas üdini häid ega halbu asju. „Headus“ peitub mõõdukuses.
Pooldan (põhimõtteliselt) tuumajaama rajamist Eestisse. Seda muidugi tingimustel, kui see on kogukonnale majanduslikult kasulik, tagab piirkondliku energeetilise sõltumatuse, on keskkonnale ohutu.

Tuumajaama vastaste argumendiks on üksnes „ohtlikkus“. Tegemist on lahmimisega, sest tehnoloogias ei orienteeruta. Eestis pidavat olema vaid mõnikümmend inimest, kes tuumaenergeetikast midagigi taipavad.

Kõike saab „ohtlikkuse“ alla paigutada. Ravim on mingis koguses mürk. Ohtlik on tänaval liikuda, autoga sõita; ohtlik on elada.

Elame avatud maailmas, kus linnulennu kauguses pulbitsevad vanema põlvkonna tuumajaamad. Sellises keskkonnas tuumaenergeetikale vastandumine on kummaline.

Mõni aega tagasi juhtusin kuulama eestlasest USA-s tuumateadlasena ametis oleva noore mehe juttu. Tuumaenergeetika tase pidavat peagi jõudma arenguni, kus kasutatakse (senisest) madalama radioaktiivsusega tooret, jäätmeid pole vaja enam sügavasse pinnasesse ladustada.

Ehk oleks mõttekas Eesti pakkuda sellise tuumajaama katsepolügooniks – saame jaama odavamalt soetada, kaasneks poolmuidu know how.

Ihaldan privaatset elukeskkonda, mida väikeses Eestis ei pakuta.

Mõned aastad tagasi rajati elukoha naabrusesse Konsumi kauplus. Müra (autode voorimine, ventilatsioon) ületab (arvatavasti) tuumajaama tekitatu, liikumine häiritud. Oleks minu võimuses, asendaksin mürakolde vaiksema uuel tehnoloogial põhineva tuumajaamaga.

Kui peaksin valima, kas elada tuuliku või tuumajaama lähedal, siis eelistus langeks vaieldamatult viimasele. Eelistaksin viimast isegi siis, kui alternatiiviks pakutakse tossava toruga alternatiivi.

Tuumajaama eelistan tolmu ja müra tekitavale kaevandusele (killustik jmt), maanteele või muule häirivale objektile.

Kõik on suhteline.

Teine teema, mille üle hakkasin mõtlema, on metsanduse arengukava.
Pean ennast keskmiseks kodanikuks, kes teemas ei orienteeru.
Vaatasin eile (teist korda) Osooni saadet, milles lahati metsanduse arengukava tegemisprotsessi. Üllatusin - kõik soovijad olid seaduseelnõu koostamisse kaasatud, kaasatud oli ELF.
Metsandusteadlase seisukohad tundusid usutavatena.

Emotsionaalsest aspektist protesteerin metsanduse arengukava vastu, kahtlen aga argumentide vettpidavuses.

Ühisseisukohti tuleb austada, olenemata isegi sellest, kas need meile meeldivad või mitte. Arvamus, et oleme targemad, pole põhjendatud.

Igat seisukohta annab põhjendada, annab ka maha teha. Vastandumise asemel võiksime eelistada ühtsust, tegemist on mõjuvõimsaima ohtude ennetamise relvaga.

Seisukohtade kujundamisel on oluline arvestada kõiki poolt ja vastuargumente, paika panna eelistuste pingerida. Vastuargumentidele (nii ka pooltagumentidele) pühendumise korral jõuame valedele järeldustele.