Materiaalsuse ees kummardamine, raha osatähtsuse fetišeerimine teeb vaeseks, massipsühhoosil põhinev tarbimisühiskond hinge haigeks.
Vaimne rikkus kaalub üles ükskõik kui suure kullapaja. Olulisem omamisest on see, kuidas ennast tuntakse. Imetlen idamaiseid rahvaid, kes vaatamata statistilise kogutoodangu madalale näitajale on meist rikkamad. Mõistetama – miks seostame väärtusahelas SKPd 1:1 rikkusega?
Kui aga materiaalsest jõukusest rääkida, siis hinnangu andmisel tuleks tugineda saldole, mitte lähtuda vaid aktiva poolest.
Mina ei pea Oliver Kruudat (paljud seda teevad) rikkaks meheks, kuna tema tegevuse tulem avaldub tasumata kohustustes (Järle AS, Luterma, Via Cocept pankrotid).
Liisitud, laenurahade või tasumata arvete eest soetatud masinad, eluasemed, käibevarad ei näita rikkust, vaid vaesust.
Majanduskasvust rääkides ei piisa hinnangu andmisel üksnes kvantitatiivsest mõõtmest, oluline on ka kvaliteet.
Vaatamata „majanduskasvule“ luuakse ühiskonnas sotsiaalseid töökohti - kasvab küll kvantiteet, kuid kvaliteet läheb alla.
Majanduskasvust pole põhjust hõisata, kui see tuleneb advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolistide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele suunatud tervishoiu (ravimifirmade ja arstide nuumamine), välisinvesteeringute tulususe kasvu, avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsete tegevuste ponnistustest.
Oleme vaesed – oleme oluliselt vaesemad, kui sisemajanduskogutoodangu kvantitatiivse näitaja poolest peaksime olema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Aga kas see tuumajaam on siis vaimne rikkus? Ohutut tuumajaama praeguseks niikuinii olemas ei ole, peida ta kui sügavale maasse tahes ja miks arvata, et maad võib kahjustada? Meie järvekese kaldad varisevad ei tea millest, ohtu näiliselt nagu poleks. Ehk ootaks selle jaamaga ka ikka veel, pole ju me elul veel häda midagi.
ReplyDelete