Äsjaste valimiste suurimad kaotajad olid Rohelised ja Rahvaliit, kes mõlemad kaotasid oma kohad Riigikogus. Kuid ilma vabatmeesteta oleks Roheliste vabalangus olnud veelgi hirmsam.
Erakond Eestimaa Rohelised sai valimistel kokku 21 918 häält, millest ligi pool langeb Roheliste nimekirjas kandideerinud üksikkandidaatidele: ainuüksi Eerik-Niiles Kross (3578), Artur Talvik (2957), Kaarel Tarand (2286) ja Üllar Luup (598) kogusid kokku 9419 häält. Roheliste üks esinägusid Marek Strandberg sai samas 796 häält.
Seega oleks rohelised ilma üksikkandidaatideta veelgi suuremalt hävinud ja nende toetus oleks jäänud tõenäoliselt kuskile Rahvaliidu tasemele. Rahvaliit sai 12 185 häält ehk 2,1% häältest.http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/rohelised-oleks-ilma-vabatmeesteta-nagu-rahvaliit.d?id=41676667
Valimisnimekirjades kandideerimisel ei tasuks isikutele antavat häälesaaki taandada 1:1 persoonidele.
Esinumbrid (esikolmik) koguvad alati enam hääli. Öeldu kehtib ka nimekirjas kõrgema paigutusega naiste (võis siis meeste) kohta. Selline on juba valimissüsteemi fenomen.
Arvestada tuleks ka ühiskassast tehtavaid PR võimendusekulutusi, mida esinumbritele tehakse.
Riigikogu valimistulemused sõltuvad suuresti erakonna mainest. Viimane kooslusest.
EER valimispiirkonna esinumber Marek Strandberg kogus küll 796 häält (mis on tema reklaamikuludega võrreldes kesine tulemus), kuid tema tõttu jäi (küsitluste järgi) teiste toetus nigelamaks. Matemaatiline lähenemine seda ei kajasta.
Marek Strandbergi tahaplaanile jäämine oleks kasvatanud nimekirjas kandideerijate toetust, häälte kogusaak oleks võinud kõrgem olla.
Öeldu kehtib ka nn „vabameeste“ kohta, kes kogusid küll teistega võrreldes enam hääli, kuid kelle mõju saldole võis negatiivne olla.
Kunagised kalkulatsioonid kinnitavad, et 2007. valimistel koguti pool (EER toetusest) liikmeskonna (nende tuttavad, sugulast jne) ponnistustest, mis jäi seekord „vabameeste“ kaasamise tõttu kasutamata.
Olen üsna veendunud, et „vabameeste“ kõrvale jäämise tingimustes ja fraktsioonijuhtide (Valdur Lahtvee, Marek Strandberg) tahaplaanile paigutamise korral oleks EER valimiskünnise ületanud - teinud isegi 2007. aastast parema valimistulemuse.
Loodetavasti teeb EER kogukond valimistest järeldused.
KE ja RL liiguvad õiges suunas, tunnistatakse vigu. SDE tegid seda enne valimisi, ühiskonnaliikmete toetus kasvas.
EER valitud peavad teadvustama, et esindamisega kaasneb vastutus.
Valimistulemustes finantsvahendite nappusest lohutust otsimine ei tasu vaeva, need peituvad mujal. Videoklippe, raadioreklaami, meedias esinemist oli piisavalt. Ei kujuta ettegi, et promomist oleks võinud enam olla. Erakonna esinumbrid olid nähtavad kõikjal – seda nii enne kui ka peale sööki, isegi kempsus olles olid nad kohal.
„Vabade“ meeste kaasamine oli viga, lagundas see ju liikmete ühtsust. Veelgi suurem viga oli (erakonnaliikmete ja valijate tahte vastaselt) EER fraktsioonijuhtide valimisnimekirjades tippu asetamine. Tegemist oli ju persoonidega, kes ei sobi teisi esindama.
„Vabade“ meeste ja fraktsioonijuhtide valimisnimekirjades kõrgele positsioonile „sokutamine“ paigutub teadliku tegevuse alla, tegemist polnud apsakaga.
Vastutus (selle eest, et EER esindust riigikogus ei saanud, finantsvõimekus halvenes) lasub juhatusel, kes liikmeskonna poole näoga pöördumise asemel eelistas fraktsioonijuhtide manipulatsioonile allumist.
Vigade tunnistamisega tehakse samm muudatuste poole, mis võimaldaks allakäiku poliitilisel maastikul peatada.
Erakonnakassase on jäänud riismed, püsikulud endiselt kõrged (võimekusest kõrgemad).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment