Kalle Muuli ei orientee maksuteemas

Praeguse maksusüsteemiga ei saa kaua edasi minna, kuid parempoolsed erakonnad rõhutavad selle jätkumist ja näivad pidavat seda lahenduseks kõigile probleemidele, ütles ajakirjanik Kalle Muuli.
"Igal juhul rõhutatakse maksupoliitika jätkumist ja madalaid makse. Eesti maksusüsteem on väga tore ja lihtne ja kui te tuludeklaratsiooni täidate, on see maru meeldiv - paar klikki ja jälle on aasta möödas. /.../ Aga ma ei usu, et me saame väga kaua edasi minna selle maksusüsteemiga nii, et meie maksud on hirmus madalad," rääkis Muuli ETV saates "Vabariigi kodanikud".
http://uudised.err.ee/index.php?06225318


Maksuteema käsitlemine eeldab eriharidust (teemas orienteerumist), nii nagu ajakirjanduski.

Kalle Muuli ei väsi maksuteemaliste ettepanekute esitamisest. Tegi seda erakondade esinumbrite debatil, jätkas „Vabariigi kodanikud“ saates. Võiks aga jääda oma liistude juurde. Maksukoormuse ja eelarve maksutulu vahele ei saa võrdusmärki asetada.

Apsakad maksupoliitikas on väga valusad.

Madal maksukoormuse müüt soosib trikitamisi maksustamises. Trikitamise näiteks võib tuua tulumaksu langetamise varjus teiste maksude tõstmise. Üksnes töötuskindlustusmaksu tõstmine oli põhjendamatu obrok, mida tulumaksu langetamise eest nõuti. Maksutulu ühelt realt teisele tõstmine võimaldas küll maksukoormuse kasvu tegelikkusest madalamana näidata, kuid segadust kaasnes sellega palju.
Varjatud maksustamisest on Eestis saanud tava.

Toon mõned näited varjatud maksustamisest.
Riigilõivud peavad olema kulupõhised, on aga oluliselt kõrgemad. Tegemist on maksustamisega. Teistest ühiskondadest kõrgem omaosalus tervishoius on samuti (varjatud) maksustamine. Isegi tervishoiuteenuse kättesaamatusest elanike tehtavad lisakulud paigutuvad selle alla.
Monopoolsed riigiettevõtted on rakendatud samuti maksustamise vankri ette. Eesti Energia AS on parim näide usinast maksutulu sissenõudjast.

Eestist on saanud väga kõrge maksukoormusega riik. Kalle Muuli väidab aga vastupidist. Ta ei tule vist isegi selle pealegi, et maksukoormus ei võrdu üksnes riigi- ja kohaliku omavalitsuse maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.

Reaalse maksukoormuse hindamisel tuleks hinnata ka teist poolt - sotsiaalseid tagatisi. Oleme selle näitaja poolest ühenduses häbipostiks. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat).

Suht-arvud kinnitavad, et reaalne maksukoormus Eestis ületab põhjanaabrite oma.
Väite selgitamiseks kasutan näidet tavaelust.
Oletame, et loovutate sõbrale 100 krooni, mille eest ta ostab teile 40 kroonise nauditava prae. Statistilise maksukoormuse kontekstis mõõdetaks teie kulu 100 krooniga, 40kroonine lõunasöök ei läheks arvesse. Seda vaatamata isegi sellele, et oli lõunastamise aeg.
Kui aga võtta arvesse 40 kroonise praehind, siis oleks kuluks olnud 60 krooni.
Eestlaste sissetulekud (maksustamised on võrreldavad) on soomlastest neli korda, sotsiaalsed tagatised (varasemas näites „lõunasöök”) aga seitse korda madalamad.

Aeg oleks ehk hakata teadvustama, et paljud probleemid ühiskonnas (teistest kõrgem inflatsioon, töötus, virelev ettevõtlus jne) tulenevad optimumist kõrgemast maksukoormusest, mitte maailmamajandusest.

Maksukoormus Eestis on väga kõrge, see on majandusliidus kõrgemaid.
„Madala” maksukoormuse põhjendusel tehtavad riigitulu kasvatamise ponnistused tuleks jätta minevikku, maksustamisele lähenemisele keerata aga uus lehekülg.
Maksukoormuse hindamisel tuleks tugineda kõikidele maksudele (ka neid, mis riigi- ja omavalitsuste eelarvetes maksudena ei kajastu), vastasel juhul jäämegi madala maksukoormuse müüdi varjus ühiskonnale kahjulikke otsuseid langetama.

Riigi maksutulu ei sõltu (vaesuse juures) niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest.