Friday, September 30, 2011

Suurim väljaränne toimub Eestist


Eesti jookseb rahvast kiiremini tühjaks kui ükski teine riik Euroopas, kuhu tuleb mujalt inimesi asemele. Meil aga lahkub 3,3 inimest tuhande elaniku kohta.
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/delfi-graafik-euroopa-suurim-valjaranne-toimub-eestist.d?id=58792358

Ülevaate saamiseks arvudest ei piisa. Muutusi hinnatakse perioodis (ajas), mistõttu arve tuleb vaadata ajas. Antud infos ajaühik puudub. Võin vaid oletada, et tegemist on aastaga.

Hinnangu kujundamiseks tuleks süüvida ka algarvudesse.

Huvitav oleks teada, kuidas tulemini jõuti, milliseid algarve kasutati. Statistiline elanike arv Eestis on 1,34 miljonit. Paljud kaasmaalased elavad piiri taga (väljaränne registreerimata), mis teeb arvu ebausutavaks. Isegi tuleva aasta internetikeskkonnas toimuv rahvaloendus ei pruugi tuua selgust sellesse.
Olen kuulnud, et piiri taga elades taotletakse emapalka või muid hüvesid. Minu teada ei maksta välismaal elavatele eestlastele pensioni. Inimesed pole huvitatud piiri taga elamist deklareerima.

Rände saldo tuletamisel tuleks tugineda adekvaatsetele algarvudele. Need aga puuduvad. Kui sisserände suurus on enam-vähem teada, siis elanike ja väljarändajate arvud on tundmatud. Esimene neist (elanike arv) on statistilisest näitajast väiksem, teine (väljaränne) suurem.

Tehe selliste arvudega moonutab tulemit - näitab seda väiksemana.

Viimaste aasate rändesaldo peab olema kolme koma kolmest väljarändajast tuhande elaniku kohta oluliselt suurem. Kuid isegi mainitud arv võimaldab võimuladviku tegemistele puuduliku hinde panna.

Tuesday, September 27, 2011

Ühiselureeglid põhinevad võlaorjusel


Rahanduskriisi tekkes süüdistatakse pankasid. Tegelik põhjustaja istub aga üle võimete elamise rüüs, nõuab (pankadelt) üha uusi laenusummasid. Isegi reeglid on kehtestatud selliselt, et poleks võimalik olematute ressursside liigutamisest keelduda, annaks võlgasid kasvatada.

Eurooplastele meeldib USA suunas sõrme vibutada, sokutada ühiskonnakorralduste garderoobi kuuluv patuoina kasukas nende õlgadele. Rünnak pidavat parim kaitse olema. Seda tõestavad ka mõne kuude tagused USA kõrges laenukoormuses süüdistamised. Täna oleme fakti ees, et Euroopas pole olukord parem, pigem on see halvem.

Arvamusel, et ameeriklased nagu eestlasedki on pankade orjad, puudub alus. See tuleneb rikutuse astmest. Ameeriklased pole pankade orjad. Tarbimisharjumusest kummardatakse raha, kuid mitte pankasid.

USAs on pangateenused tühised (pangakaartide eest hooldustasu ei võeta, intressid madalad, sularahaga tehinguid ei maksustata, käendusi ei praktiseerita jmt). Laenu võtmisel ei tule hüpoteeki ihu ja karvadega tagada, piisab soetatud varast. Masu ajal ei tulnud paljud laenu administreerimisega toime. Elu läks aga edasi, piisas laenu eest soetatud vara tagastamisest. Vaatamata jääkväärtusele vabanetakse kohustusest.

Kuidas toimitakse Eestis?

Puudu olev summa kasseeritakse muu vara (teine eluase, sõiduvahend jne) müügist laekuvatest summadest. Kui sellest ei piisa kasseeritakse käendajatelt. Kui ka neil pole piisavalt ressursse, siis tuleb olla võlaorjuses (maksta jääki, viivist ja intressi).

Ameeriklased on tarbimislembuse orjad, seda soosivad aga ühiskonnas kehtivad reeglid. Nad saavad seda endale lubada, puudub pangaorjusesse langemise oht.

Ühiselureeglid ja pankade strateegiad Eestis põhinevad elanike „orjastamisel“ (pensionifondid, laenutingimused, teenustasud jmt), nende vahendite omastamisel. Pankadele sarnast lähenemist harrastab ka riik, mille otsustustüüride juures on enesele poliitilise monopoolsuse taganud võimuladvik.

Probleemid rahamaailmas ei tulene pankade lähenemistest, vaid üldistest aktsepteeritud põhimõtetest (ressursside võimendusmehhanism, arvestuspõhimõtted jmt). Olematute ressursside (tulevikutehingud, raha trükkimises jmt) liigutamises või pensionifondide kahandamises panku süüdistada pole põhjust. Toimitakse ju seaduskeskkonnas, milles võimalused interpretatsiooniks puuduvad.

Monday, September 26, 2011

Vägivaldsus ressursside ümberjagamisel ei saa jätkuda


Eestist võib sel nädala saada riik, kes tagab hädas olevatele Euroopa maadele antavaid laene, ja kui nemad laene tagasi ei maksa, peame seda tegema meie koos teiste euroala liikmesmaadega – seda juhul, kui ühineme Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga (EFSF). Ühinemisotsus tuleb riigikogus esimesele lugemisele homme. Eesti Päevaleht annab ülevaate otsuse põhjendustest, ohtudest ja taustast.
http://www.epl.ee/news/eesti/25-miljardit-eurot-38-riigieelarvest.d?id=58506558

Alkoholimürgistuse (pohmell) puhul pidavat leevendust tooma lisakoguse alkoholi manustamine.

Ka rahanduse kollapsile toob leevendust lisalaenuraha kaasamine.

Probleeme aga probleemide juurde tekitamisega ei lahendata, need lükatakse edasi. Võin vaid oletada, milline enesetunne valitseb lisakoguse alkoholi toime lõpus. Mihkel Raud on seda raamatus „Musta pori näkku“ detailselt kirjeldanud.

Rahamaailmas ei kulge asjad teisiti. Euroopa Finantsstabiilsuse Fond, mille tagamises ka Eesti ligi kolmandiku aasta riigieelarve mahus osaleb, probleemile lahendust ei too. See lükatakse edasi. Riikidele kaasnevad lisakulutused loovad soodsama pinnase probleemi eskaleerumisele.

Kui erasektoris teenitakse laenurahaga kasumit, siis riikidele kaasnevad sellega vaid lisakulutused, mille administreerimine ei pruugi kõikidele taskukohane olla. Probleeme rahamaailmas ei ole mõttekas lahendada nende juurde tekitamisega, vaid kõrvaldamisega.

Aastakümneid kasvavas trendis olnud vägivaldsus ressursside ümberjagamisel ja ebaefektiivsus lõpptulemuse saavutamisel ei saa lõpmatuseni kesta – (rahamaailma) püramiidi tipust pole võimalik edasi liikuda. Kukkumine on aga valus.

Majandusühenduse päästaks valitsemiskulutuste vähendamine, detsentraliseerimine. Muud sammud on kosmeetilise väärtusega. Haldusstruktuure võimalustega kohandamata oodatud muudatusi ei toimu.

Friday, September 23, 2011

Näiliselt madalate maksudega Eesti



Eesti haldusstruktuur on kopsakas ja nõuab ohtralt maksuraha. Elanikele pole see aga taskukohane. Maksumaksjaid loetakse meil vaid sadades tuhandetes, riigi läbimiseks piirist piirini kulub paar tundi, seejuures matkime aga suurriiklikke struktuure. Isegi president on olemas.
12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on raske kandam õblukesele erasektorile. Soovid ja võimalused pole tasakaalus, see aga halvendab ettevõtluskeskkonda, kahandades omakorda riigi haldusvõimekust. Tagajärjeks on elanike kesised sissetulekud ja kõrge maksukoormus.
Eesti 467-eurone mediaannetopalk (2011. aasta esimene kvartal) ja madalad sotsiaalsed tagatised (2008. aastal 15 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, Euroopa Liidu keskmine 25 protsenti) on häbiväärsed.
Riigi rahanduspoliitika aga ei soosigi elujärje paranemist. Seda teadvustamata jääme käsi laiutama ja ebaõnnestumise põhjuseid piiri tagant otsima.

Ametlikud maksud
Eesti vajab ostuvõimelisemat elanikkonda. Selleks on aga vaja soodsamat maksu- ja seaduskeskkonda. Pisiriigina võiksime olla atraktiivsed, oleme aga põikpäised ja paindumatud ning edasiviivate sammude asemel trikitame maksude ja sotsiaaltagatistega. Isegi monopoolsed ettevõtted, nagu Eesti Energia, oleme rakendanud maksuvankri ette. Lisaks töötukassa reservid, riigilõivud, kõrge omaosalus tervishoius, pensionäride ilmajätmine tulumaksusoodustusest ja muud sellised ponnistused.
Kuuleme poliitikuid tihti rääkimas, kui madalad on meil maksud. Statistilised andmed näitavad, et 2009. aastal oli maksukoormus Eestis 36 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. 27 liikmesriigi keskmine oli 40 protsenti. Rootsis 46,9, Lätis 26 ja Leedus 29 protsenti.
Need on ametlikud maksud. Ühiskonna maksukoormuse adekvaatseks hindamiseks tuleb aga asja vaadata laiemalt. Maarjamaa paistab silma varjatud maksustamise poolest.

Varjatud maksud
Parkimiskorraldus oma tasude ja trahvidega on üks näide kaudsest maksustamisest. Maksustamine käib ka riigilõivudega – nende tariifid peaksid olema kulupõhised, on aga kõrgemad. Riigilõivude kaudu koguvad maksu notarid, kohtud, autoregister ja teised asutused.
Riigi finantspositsiooni parandab ka töötuskindlustus. Eelmisel aastal oli töötukassal 3,4 miljardit krooni reserve. Riigieelarve kontekstis on tegemist üüratu summaga, ligi neli protsenti eelarvest. Tulumaksu vähendamisega vaid trikitati – samal ajal tõsteti teist (mis aga maksuna ei kajastu, kuna tegemist on kindlustusega).
Riigi ja omavalitsuste osalusega ettevõtted majandavad sageli konkurentsivabas keskkonnas. Suurema dividenditulu saamiseks kergitatakse hindu. Eesti Energia maksis 2009. aastal riigile 1,36 miljardit krooni dividenditulu. Seegi on kaudne maks. Sarnase lähenemisega on Tallinna Vesi jne. Kuna valida pole, tuleb inimestel neid “makse” maksta.

Teeme trikke
Statistilise indikaatori järgi kuulub Eesti keskmise maksukoormusega riikide hulka, tegelikkuses see aga nii ei ole.
Maksuahel on Eestis teistest riikidest jõulisem. Algab see 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt, järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt).
Müüt madalast maksukoormusest aitab aga pilti hägustada ning soosib maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamisi, olles tegelikult tõstnud Eesti üheks kõrgeima reaalse maksukoormusega riigiks kogu Euroopas.
Riigieelarve ja omavalitsuste üksikute tuluridade ning sisemajanduse kogutoodangu jagatis ei anna maksukoormusest täit ülevaadet. Selles ei kajastu varjatud ja näilised maksud, ei kajastu elanikele tagastatava osa (sotsiaalsed tagatised) mõju saldole.
Maksustamise üle otsustajad peaksid teadma, et meie elanike vaesuse taseme juures ei sõltu maksutulu enam niivõrd maksumääradest, kuivõrd sissetulekutest. Eestlaste reaaltulud on vähenenud juba üle kahe ja poole aasta, maksutulu aga kasvab inflatsiooni tempos. Riigitulu kasv ei allu korrutamistehtele, milles ühe muutuja suurendamisel samavõrra ka tulem kasvab. See võib jääda samaks, aga võib ka väheneda.
Eesti maksukoormus vajaks langetamist, maksurahast elatuvat haldusstruktuuri tuleks koomale tõmmata. Maksupoliitikaga annaks mägesid nihutada, aga annab ka asjad untsu keerata.

Pilk eestimaistele maksudele*
SOTSIAALMAKS: Eestis annab suurimat maksutulu sotsiaalmaks. Mullu moodustas see riigitulust 30 ja maksutulust 42 protsenti. Tegemist on kõrgeima reitinguga maailmas. Sotsiaalmaksu määr on meil 33 protsenti.
* KÄIBEMAKS: Suuruselt teine on käibemaks, mis moodustas riigitulust 22 ja maksutulust 31 protsenti. Selle määr on 20 protsenti. Euroopa Liidu kontekstis mahub see keskmiste hulka. 12 riigil on käibemaks kõrgem. Erandite arvestamine tõstaks aga Eesti positsiooni. Liikmesriikides rakendatakse erandeid toiduainetele, mille keskmine käibemaks ei ületa 10 protsenti. Soomes on see küll 13, kuid Saksamaal vaid 7, Eestis seevastu 20. Teistest kõrgem käibemaks on ka põhjuseks, miks toorme kallinemise korral hinnad Eestis kiiremini tõusevad.
Uuringutulemuste järgi läheb toiduainete ostmiseks 26 protsenti Eesti elanike kuludest. Üksnes selle arvestamine tõstaks keskmist maksumäära kolm protsendipunkti, mis teeks Eesti kõrgeima käibemaksuga riigiks liidus.
* AKTSIISID: Aktsiiside osa riigitulust oli 12, maksutulust 16 protsenti. Aktsiisiga maksustatavate kaupade (kütus, vedelgaas, tubakas, alkohol, pakendid) hinnatasemed on meil ülikõrged. Pole siis ime, kui firmad keelavad oma veoautode tankimise Eestis, sest isegi Rootsist on seda odavam teha.
Uuringute andmetel kulutavad eestlased alkoholile 5,8 protsenti eelarvest. Igapäevased veinitarbijad, nagu itaallased, hispaanlased ja kreeklased, kulutavad palju vähem (0,7–0,9 protsenti). Liviko käibest moodustab aktsiis üle 51 protsendi. Riigile maksti möödunud aastal 663,7 miljonit krooni.
* TULUMAKS: Tulumaksu laekumine moodustas riigitulust 7 ja maksutulust 10 protsenti. Elanike ja ettevõtete panused jagunesid siin pooleks. Tulumaksu määr on 21 protsenti, mis ei sisalda maksuvaba piiri, progressiooni ja erandite (maksuvabastused, tagastused) mõju.
Euroopa Liidus domineerib progresseeruv tulumaks. Soomes jääb maksustamine 10,5–33,5 protsendi vahemikku. 1700-euroselt kuupalgalt tasutakse 18,5 protsenti. Saksamaal kõigub tulumaks 14–45 protsendi vahel. 8004 eurot aastas on maksuvaba. Eesti mediaanpalgalt ei tuleks Saksamaal tulumaksu üldse tasuda.
http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2473

Thursday, September 22, 2011

Alkoholi kättesaadavuse piiramisega pühendutakse tagajärgedele


Rahandusminister Jürgen Ligi selgitas, et alkoholiaktsiisi tõstmine pole pelgalt maksutulude suurendamise eesmärgil, vaid ka selleks, et piirata alkoholi kättesaadavust.
http://www.e24.ee/573094/ligi-mote-on-piirata-alkoholi-kattesaadavust/

Alkoholi kättesaadavuse piiramisega pühendume tagajärgedele.

Tarmukam oleks panustada põhjustele – luua elukeskkond, kus soovitakse elada reaalsuses, mitte moonutatud maailmas. Seda muidugi siis, kui eesmärgiks pole taskute tühjendamine.

Aktsiisi tõstmine meie elukeskkonnas paigutub konteksti, milles võimuladvik teeb kõik selleks, et meelemürkide tarbimiseta poleks võimalik elada.
Tulu kasvab!

Võitlus tagajärgedega ei anna tulemusi.

Põhjanaabrid tarbivad suurtes koguses meelemürke.
Austraalias pole suudetud murda aborigeenide alkoholilembust.

Pahet ei tunta aga traditsioonilistes kultuurikeskkondades (India, Hiina jt). Inimesed naudivad üksteise seltskonda (sünnipäevad, pulmad jmt) alkoholi tarbimata.

Miks siis ikkagi otsitakse reaalsusest põgenemise võimalusi?

Arvan, et see tuleneb (võimaluse puudumisel midagi muuta) käegalöömisest, mida tingivad ebaõiglaselt toimivad ühiselureeglid, kus demokraatia eksisteerib vaid loosungitel, eliidile on lubatud see, mis teistele keelatud.

Valitute missiooniks peaks olema kogukonna eksistentsiks vajalike võimaluste loomine. Panustatakse aga enese heaolu tagamisse, ülejäänute käekäik ei lähe neile korda.

Riigikoguliikmete sissetulekute kasv tingimustes, kus ülejäänute reaalsissetulekud (NB! üle kahe ja poole aasta juba) kahanevad on võigas. Vähem võigas pole see, kuidas otsustusnuppude juurde pääsetakse, milliseid väärtushinnanguid propageeritakse.

Wednesday, September 21, 2011

Sooliste eelistuste taganõudmine on kummaline


Riigikogu kiitis täna 77 poolthäälega heaks otsuse, mis kohustab valitsust astuma samme sügava soolise palgalõhe vähendamiseks.
http://www.epl.ee/news/online/riigikogu-kohustas-valitsust-meeste-ja-naiste-palgalohet-vahendama.d?id=58125250

Sooliste eelistuste taganõudmine on kummaline.

Arvasin, et sugupooled täiendavad üksteist, vastandumise peale pole tulnudki. Tegemist on ju pooltega, palju üks või teine teenib pole oluline – oluline on palju ühiselt teenitakse.

Mind jätavad külmaks homoseksuaalide avaldused. Külmaks jätavad ka feministide ponnistused.
Sooliste orientatsioonide propagandamasin on mõttetu, õhutab vaenu.

Rahandusinimesena kinnitan, et maksumaksja kulul naiste töötasude mehhaaniline tõstmine pole võimalik. Rahulduda tuleks meeste töötasude langetamisega.

Nõustun nendega, kes väidavad, et sooline ebavõrdsus on pseudoprobleem.

Mõistan ka Marianne Mikkot. Poliitmolli juures püsimiseks tuleb eristuda, üksmeele asemel panustada gruppide vahelise vaenu ja viha õhutamisele. Vastasel korral arvatakse, et oled muiduleivasööja.

Loodusseaduste järgi elatakse järeltuleva põlve nimel. Emad ja vanaemad peavad teatud eluperioodidel järeltulevasse põlve isadest ja vanaisadest teistmoodi panustama. Kõike ei saa rahale taandada. Isegi erakondade tagatubade ühine otsus ei võimalda loodusseadustesse muudatusi teha.

Monday, September 19, 2011

Põhiseadus toimib valikuliselt



Postimees kirjutab:
Riik on otsustanud edasi lükata kõrgemate riigiametnike palgatõusu. Küll aga on palgatõusu loota riigikogu saadikutel, sest põhiseadus keelab neil oma palku muuta.
http://www.postimees.ee/568448/korgemate-riigiamentike-palgatous-lukkub-edasi

Rahvasaadikute ümber toimuv innustas Riigikogule saatma järgneva sisuga sõnumi:

Lp. Rahvasaadikud,

Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus toimib valikuliselt, süveneb diktatuur.

EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik. Järgime riigikogulaste sissetulekuid tagavaid reegleid, unarusse jätame paragrahv ühe.

Rahvas pole nõus riigikogulaste suurte sissetulekute, nende kuluhüvitistega. Pole nõus nende logelemisega ja teiste kulul elamisega.

Paragrahvide konfliktis peaks peale jääma esimene – see, mis tagab rahva arvamusele ülemvõimu.

Mõelge selle üle. Tehke järeldused.

Parimate soovidega,

Eugen Veges

Sunday, September 18, 2011

Eesti on suuremas kriisis kui Kreeka


Jürgen Ligi: riigikogu ei tohi eurotsooni kriisi ükskõikselt suhtuda. Minister ütles, et riikidelt oodatakse tungivalt lepingu kiiret ratifitseerimist, kuid Eesti parlamendis käib venitamine, kuigi EFSF on küsimuseks olnud juba poolteist aastat ja majanduskriis viis aastat.
http://www.e24.ee/567890/ligi-riigikogu-ei-tohi-eurotsooni-kriisi-ukskoikselt-suhtuda/

Eesti on suuremas kriisis kui Kreeka, Iiri või mõni muu ühiskond.
Maksumaksjaid on sadades tuhandetes, riigi läbimiseks kulutame üksikuid tunde, matkime aga suurriiklikke struktuure. 12 ministeeriumit, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, MTÜ-sid ja omavalitsuste võrgustik on raske kandam õblukesele easektorile. Isegi president on meil olemas.

Soovide ja võimaluste tasakaalustamatus halvendab ettevõtluskeskkonda, kahandab haldusvõimekust. Tulemus kajastub elanike kesistes sissetulekutes, kõrges maksukoormuses.
Eestlaste sissetulekud (I kv mediaan netosissetulek alla 467 euro) ja sotsiaalsed tagatised (2008. aastal 15% SKTst, EL keskmine 25%) on häbiväärselt madalad.

Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.

Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus.

Riigi fiskaalpoliitika ei soosi elujärje paranemist. Seda teadvustamata jäämegi käsi laiutama, teisi halvustama, põhjuseid piiri tagant otsima.

Pisiriigina võiksime atraktiivsed olla, oleme aga põikpäised ja paindumatud, trikitame maksustamisega ja sotsiaalsete tagatistega.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid, ühiskonnakorralduses domineerib aga diktaat.

Riigieelarve juurde tulles lisaksin, et eelarve tasakaalust olulisem on rahva ühtsus. Riigi tagasihoidlik laenukoormus näitab võimuladviku suhtumist kodanikesse, kelle laenukoormus on selle võrra suurem.

Eesti ühiskonnakorraldus on väärtushinnangute poolt tekitatud kollapsi äärel. Säästmine ja teenimine selle kõrval on nohu.

Friday, September 16, 2011

Julge pealehakkamine valest otsast



Üle oma võimete elavate riikide nimistu pikeneb. Mainitud on Iirimaad, Portugali, Kreekat, Hispaaniat. Mõnda aega tagasi lisandus Itaalia.

Eestlaste sissetulekud, sealhulgas sotsiaalsed tagatised, on Euroopa Liidu madalamad, vaatamata sellele abistame teisi. Panustame päästefondi EFSF 13,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (garantiikohustus1,995 miljardit eurot). Jõukamate panused on tagasihoidlikumad.

Riikide elukeskkonnad on erinevad. Parimaks näiteks on abivajajast Kreeka, kus miinimumpalk on 873 eurot (Eestis 278 eurot) ja pension ületab eestlastele makstavat kuuekordselt, ning kus ka sotsiaaltagatisteks kulutatakse kolm korda enam. On päris selge, et mõned riigid hoiduvad teadlikult soovide ja võimaluste tasakaalu järgimisest.

Ka majanduskasvu nõrkus, inflatsioon, agoonia tööturul ja muud hälbed tulenevad sellest lähenemisest. Neid tendentse saaks ohjeldada. Seda tuleb teha põhjuste kõrvaldamisega. Meie aga pühendume tagajärgedele, kuigi see pole tulemuslik.

Jätkusuutlik majanduskasv, hindade stabiilsus ja tööturu aktiviseerumine jäävad vaid unistuseks, kui haldusstruktuure ei kohandata tegelikele võimalustele. Tuleviku arvel elamine (laenamine) eskaleerib kaost.

Euroopa endised liidrid Mat ti Vanhanen, Gerhard Schröder, Tony Blair, Jacques Delors jt soovitavad eelarvedefitsiidi vähendamiseks emiteerida uusi võlakirju, kasvatada veelgi 440 miljardi eurost abifondi. Seejuures pakutakse päästerõngaks probleemi ennast.

Erasektoris rakendatakse laenuraha kasumi teenimise vankri ette, riikidele kaasnevad sellega aga vaid lisakulutused. Majandusühenduse päästaks valitsemiskulutuste vähendamine, detsentraliseerimine.

Muud sammud on vaid kosmeetilise väärtusega.

Säästmisega päädivad strukturaalsed muudatused võimaldavad (kasinaks jäänud) ressursse kasvatada. Sest tegemata kulu on tulu. Tuluga teenitakse lisatulu. Kuluga kaasnevad lisakulud.

Euroopa eksliidrid põhjendavad laenuraha kaasamist vajadusega hoida majanduskasvu (sisemajanduse kogutoodangut) positiivses trendis. Näib, et nad ei teadvusta, et mõõtena on sisemajanduse kogutoodang devalveerunud. Selle kummardamisel puudub põhjendus.

Sisemajanduse kogutoodangu kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja muudes riigieelarvest finantseeritavates valdkondades ei muuda kogukondi jõukamaks.

Kui aga majanduskasvu aeglustumine toimub avaliku sektori kokkuhoiu arvelt, tuleks seda tervitada – jõukus kasvaks. Kasvaks isegi vaatamata sellele, et statistiliselt kajastuks see (esialgu) vastupidises.

Näiteks langetab USA sõjaliste kulutuste vähenemine riigi majanduskasvu. Langetavad seda ka teised riigieelarveliste kulutuste vähendamised. Langus ei kesta aga kaua. See taastub jõulisemana ja jätkusuutlikumana. Sest rahamaailmas kehtib samuti ühendatud anumate reegel.

Konservatiivsus ongi päästerõngas.

Mulle väga meeldiks, kui Eesti poliitikud hakkaksid mõistma, et majanduskasv pole eesmärk, vaid vahend.

Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasv praegustes tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, monopoolsus jm) võiks tagasihoidlikum olla, tähtsam oleks ühiskonnaliikmetest toimetulekuraskustes olijate arvu vähendamine ehk siis kvalitatiivne majanduskasv.

Ka välisomanduses olevate ettevõtete panust majanduskasvus ei tasuks ülehinnata. Kasum, mis Eestist välja viiakse, ei tee meid jõukamaks.
http://www.linnaleht.ee/frontpage/tln_ek/2011-09-09-b.pdf

Tuesday, September 13, 2011

Valitsus himustab töötute raha



Juhul kui riigikogu peaks heaks kiitma töötukassa reservi üle viimise riigikassa alla, siis võib tööandjate keskliidu juhi ja töötukassa nõukokku kuuluva Tarmo Kriisi hinnangul oodata, et seal sisalduvad rahaga hakatakse katma riigieelarve jooksvaid kulusid.
http://www.epl.ee/news/online/tarmo-kriis-tootukassa-reserv-laheb-toenaoliselt-eearveaukude-lappimiseks.d?id=57705246

Pole kahtlustki, et riigikogu kiidab töötukassa reservi riigikassa alla viimise heaks. Riigikogu kiidab kõik valitsuse ettepanekud heaks. Valimissüsteem tagab valitsusele lojaalse seadusekogu. Riigikogust on saanud valitsuse käepikendus.

Tulubaasi kasvatamise asemel tuleks pühenduda valitsemiskulude vähendamisele.
Kui majanduskasvu aeglustumine toimub avaliku sektori kokkuhoiu arvelt, siis seda tuleks tervitada - elanike jõukus kasvab. Kasvab vaatamata isegi sellele, et statistiliselt kajastub see (esialgu) vastupidises.

Eesti SKT kasv praegustes tingimustes (kõrged avaliku sektori kulutused, monopoolsus jmt) võiks tagasihoidlikum olla, olulisem oleks ühiskonnaliikmetest kerjuste arvu vähendamine, kvalitatiivne majanduskasv.

Poliitilise monopoolsuse tõttu tuleb valitsuselt allapoole vööd lööke karta.

Keerulised ajad on veel ees.

Kavandatav riigieelarve kinnitab, et tulubaasist ei piisa. Eelarve defitsiit tuleb kavandatavast oluliselt suurem. Kusagilt tuleb lisaressursse hankida. Töötukassa reservid on ainukeseks puhvriks.

Soome kavandab (tulevase aasta) eelarve puudujäägiks 0,7%. Eesti 2,1%. Monopoolsuse mõju Eesti poliitikas on hoomatav.

Töötukassa reservide juurde tulles tuleb lisada, et tegemist on ka riigieelarve kontekstis suurte summadega. Töötukassa eelmise aasta tulu oli 3,73 miljardit (238 miljonit eurot), kulu vaid 2,46 miljardit krooni (157 miljonit eurot). Investeerimistulu teeniti 50,6 miljonit krooni (3,2 miljonit eurot). Aasta lõpus moodustasid reservid 3,4 miljardit krooni (217,3 miljonit eurot).

Ka sel aastal laekub maksuna töötukassale enam, kui hüvitistena välja makstakse. Reserv jätkab kasvamist.

Valitsuse ponnistused töötukassa vahendite enda käsutusse saada tõestab, et tulumaksu vähendamisega trikitati – ühte maksu vähendati, teist (mida maksuna ei kajastata) aga tõsteti. Töötuskindlustusmaks on 4,2% töötasult.

Perearstide kvalifikatsioon on kaheldav



Olen lugenud, et Eestis on iga kolmas haigusjuhtum põhjustatud perearstide valedest otsustest,” rääkis noor räppar Revo Jõgisalu oma haigestumisest aastapäevad tagasi. Nüüd on ta saadetud viimsele teele.
http://www.ohtuleht.ee/443322

Meenub aastakümnete tagune okupatsiooniaeg, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel eelistati siis põhjustega tegelemist.

Tervishoiu probleem ei seisne alarahastamises, vaid valdkonna ebaefektiivsuses (tulemuslikkuses).

Iga viies arst on perearst, kes kujundavad arusaamu tervishoiu teenuste kvaliteedist, kompetentsusest.

Ravist olulisem on diagnoos. Perearstid pole selleks (objektiivsetel põhjustel) võimelised. Puuduvad teadmised, kogemused. Ülikooli diplomist ei piisa. Paberite vorpimine (korduvretseptid, haiguslehed, saatekirjad, surmatõendid jne) ja nende väljastamine kogemuste pagasit ei kasvata. Kui pole haigusjuhtudega kokkupuudet, siis ka ülikoolis kogutud teadmised tuhmuvad.

Tulemus väljendub hilistes ja valedes diagnoosides, kroonilistes haigustes, kõrges letaalsuses.

Perearstindus on üks ühiskonna mädapaisetest.

Valeravimised, süvenevad haigused ja muud hälbed tervishoius tulenevad perearstindusest, mitte inimeste teadmusest ja laiskusest või valdkonna rahapuudusest.

Vigu tervishoiusüsteemis pole mõtet raha vähesuse taha peita, tegemist on korralduslike puudusega, suhtumise viljadega. Oma osa on pearahal, mis olenemata kvaliteedist arstide tulupoolele laekub.

Monday, September 12, 2011

Valimissüsteem vajaks muutmist


EPL Vallo Toomet:
Rahvasaadik peaks olema sõltumatu. Kõigis oma tegudes ja otsustes.http://www.epl.ee/news/arvamus/ulejooksikud-lastakse-maha.d?id=57581658

Demokraatia kontekstis pole rahvasaadikute sõltumatus põhjendatud. Eestis sõltutakse võimuladvikust, sõltuda tuleks aga esindatavatest/valijatest.

Esindamine ja valitsemine on alati konfliktis. Sellest ka võimude lahususe roll demokraatias, ilma milleta demokraatia ei toimi.

Valituks osutumine Eestis sõltub erakondade võtmeisikute/valitsuskabineti tahtest. Võimuladvik paneb paika valimisnimekirjad, juhib erakondade rahavoogusid. Tegemist on valituks osutumise tingimustega.

Eesti valimissüsteem soosib valitute üleolevat suhtumist kodanikesse, lojaalsust võimuladvikule.

Tagajärgedele pühendumisel puudub mõte. Pühenduda tuleks põhjustele.

Valimissüsteem ei võimalda kodanikel riigi tegemistes kaasa rääkida, see vajaks muutmist. Esinduskoja isikkoosseisu võiks komplekteerida rahvas (enamus). Vastasel korral diktaat jätkub, jätkub nomenklatuuri võidukäik, rahvusriigi hääbumine/allakäik.

Thursday, September 8, 2011

Töötukassa vahendeid tuleb valvata


Ametiühingute Keskliit (EAKL) ei pea mõistlikuks ega põhjendatuks valitsuse soovi anda töötukassa vahendid üle riigi käsutusse, kuna see ei aitaks kuidagi lahendada töötuse probleeme.
Taliga sõnul jätkuks reservide kasv jätkuks ka siis, kui summaarne töötuskindlustusmakse langeks tänase 4,2 pealt 3 protsendi tasemele.

http://www.epl.ee/news/online/ametiuhingud-valitsus-voib-tootukassa-rahaga-uritada-eelarveauke-lappida.d?id=57395596

Ma teadvustan väga hästi, et ametiühingute eetilised normid ei erine võimuladviku omast. Lähtutakse isiklikust kasust.

Vaatamata sellele toetan seekordset seisukohta. Keerulised ajad on ees. Kavandatav riigieelarve kinnitab, et tulubaasist ei piisa.

Eesti seaduskeskkond tagab võimuladvikule monopoolsuse.

Ülejäänutel riiklikul tasandil esindatus puudub.

Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on kujundatud tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.

Demokraatia alustala - võimude lahusus - ei toimi.

Valimisüsteem tuleks muuta selliseks, et poleks põhjust valitsuselt allapoole vööd lööke karta.

Tuesday, September 6, 2011

Õnn sõltub infokeskkonnast



Janek Mäggi:
Õnnelike ja õnnetute (täpsemalt rahulolematute) inimeste hulk ühiskonnas ei sõltu mitte poliitilisest korrast, riigi majanduslikust edukusest või kõrgest kultuurilisest tasemest, vaid ühiskonna liikmete isiklikust motivatsioonist õnnelik olla ning õnne poole pürgida.http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/janek-maggi-piinavalt-valus-eesti-elu.d?id=57104860

Õnn põhineb subjektiivsel kogemusel, mis on seotud rahuloluga. Õnnelikud on need, kes on rahul. Rahulolematus ei võimalda õnnelik olla.

Rahulolu sõltub infokeskkonnast, millele aju võrdlusbaasina tugineb.

Eesti võimuladvik ei väsi kinnitamast kui hästi meie inimestel läheb. Parimat elukeskkonda justkui polegi võimalik tahta.

Sellises infotulvas pole võimalik õnnelik olla, kadeduseuss ei võimalda seda. Tühja kõhuga võib õnnelik olla, luuserina tundmine (NB! tegemist on inimliku mõõtega) seda aga ei võimalda.

Tunnustuse vajadus on (teatud arengustaadiumis) üks õnne faktoritest.

Monday, September 5, 2011

Inimvara väärtustamine



Eesti Koostöö Kogu Harta 2011:
Eesti Koostöö Kogu näeb oma esmase ülesandena aastatel 2011–2014 tegeleda inimvara väärtustamisega. Eesti-suguse väikeriigi püsimise peamine tagatis on tema inimvara. Me kaotame inimesi riskiva tervisekäitumise, rahvastikutaaste madala taseme ja Eestist lahkumise tõttu. Sündide väärtustamisele ei järgne samal tasemel sotsiaalset lõimetishoolet (lasteaiakohtade ja huviringide nappus, vanemate liiga suur koorem laste koolitamisel jms). Me peame leidma lahendused, kuidas paremini kasutada eakate inimeste võimekust tegutsemiseks nii majandussektoris kui ka avalikus teenistuses ning põlvkondadevahelise järjepidevuse hoidjana. Senine rahvastiku liikumine on olnud ühesuunaline: migratsioon äärealadelt linnadesse. Sellele on lisandunud sotsiaal-majanduslik või elukeskkonna vahetamist silmas pidav väljaränne. See on üha enam tekitanud tühikuid asustuses ja süvendanud piirkondlikku ebavõrdsust. Eeloleval aastakümnel on Eestil võimalus muuta arengusuundi, mis mõjuvad meie inimvarale negatiivselt, ning tõestada, et me saame ja suudame paremini.http://www.kogu.ee/harta/harta-2011-3/

Inimvara väärtustamine ei põhine vaid iibel.

Iibe tõstmine on võitlus tagajärgedega, millega ei kaasne oodatud tulemusi.

Sündide kasv praeguses elukeskkonnas teeb olukorra hullemaks – tõusevad kulutused, tulu jääb saamata. Järeltuleva põlvkonna kasvatamine on kulukas. Emigratsioon teeb selle riiklikus mõttes mõttetuks.

Elukeskkond Eestis tuleks muuta selliseks, et inimesed ei sooviks siit põgeneda, naudiksid kodumaal elamist. Seni kuni see nii pole ei kanna ka demograafilise struktuuri muutmise ponnistused vilju. Otstarbekam on lisaväärtuse loojaid mujalt sisse tuua.

Emapalgaga teeme paljudele silmad ette. Oodatud muudatusi ei kaasne, sest kasvab lahkujate arv.

Seda, milline peaks elukeskkond olema, tuleb üheskoos otsustada. Juba sellise lähenemisega muudaksime selle paremaks.

Friday, September 2, 2011

Intellektuaalne eliit võiks orienteeruda toimuvas



Tendentsid ühiskonnas kinnitavad, et vajame muudatusi. Intellektuaalne eliit aga toimuvas ei orienteeru. Huvigruppidele pühendumine pimestab, ei soosi põhimõttelisi muutusi.

Mulle on arusaamatud õpetajate palganõudmised. Vanadel aegadel peeti õpetajat maa soolaks, kellele läks korda ka kogukonnaliikmete käekäik. Praegused õpetajad (nii nagu arstidki) paistavad seisvat vaid enda heaolu eest, kellele teiste mured ei lähe korda. See oli ka põhjus, miks seekordsed mõtted kirja said pandud.

Statistiline töötasu ei anna orientiiri keskmisest töötasust. See tuletatakse – osaline tööaeg teisendatakse täistööajale, ületunnid jäetakse arvestamata (seadusest tulenevalt ei saagi neid näidata). Keskmine töötasu on statistilisest näitajast madalam. Seda kinnitavad ka tuludeklaratsioonides esitatud numbrid.

Vahet tuleks teha ka keskmise ja aritmeetilise keskmise vahel. Statistika kajastab (aritmeetiline keskmine) abstraktset näitajat, mida keskmisena ei saa võtta. Mediaanist on see 27% kõrgem. 2011. aasta I kv statistiline töötasu oli 703 eurot, mediaan (keskmine töötasu) 553 eurot (maksudeta 467).

Õpetajate töötasu on kogukonna keskmisest oluliselt kõrgem. Kõrgemad on need ka soomlaste ja paljude teiste riikide õpetajate palkadest.
Rahandusministeeriumi andmetel ületasid (2009. aasta andmetel) Eestis õpetajatele makstavad töötasud koguni põhjanaabrite oma. Seda muidugi juhul, kui võrdlusbaasiks kasutada eestlaste sissetulekuid. Soomlaste sissetulekutega ei tasu võrrelda, sest maksutulu laekub meie inimeste töötasudelt, mitte nende omadelt. Kujutage ette, mis juhtuks, kui tõstaksime vaid riigieelarvest makstavaid töötasusid, ülejäänute omad jääksid aga samale tasemele. Riik kukuks kokku.

Eesti probleem ei seisne õpetajate palkades, vaid üldistes madalates sissetulekutes (sh sotsiaalsed tagatised). Võrdsematest võrdsete kandam riivab küll silma, kuid selle nautijate arv pole ületamatu. Eripensionärid on koormaks, kuid see on teine teema.

Eestlaste sissetulekud on kesised (I kv keskmine neto sissetulek alla 467 euro), sotsiaalsed tagatised põhjendamatult madalad (2008. aastal 15% SKTst, EL keskmine 25%). Teiste ühiskondade abistamise ja (võimuladviku) laristamise asemel tuleks ühisressursse suunata kogukonna heaolu kasvatamisse.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses aga domineerib diktaat.
Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub ülevaade enamuse seisukohtadest, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad korda ei lähe. Riik on diktatuuris.

Kodanikuühiskonna eelduseks on vabadus (sõltumatus), eestimaalaste (sh pereliikmete, lähedaste) sissetulekud seda aga ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või mõnd muud ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Leppimatust diktaadiga ei tohi näidata. Halva mängu juures tuleb teha head nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.

Demokraatiat ei tasuks võrdsustada päitsete pähepanemisega. Demokraatia tunnuseks on ühine heaolu ja õitseng, teiste arvel elamisel pole selles kohta. Tagatubade poliitiline monopoolsus tuleks ajaloo prügikasti visata, otsuste langetamisse kaasata kodanikualgatuslikke ühendusi. Võimuladviku isiklike ambitsioonide (ja kaasmaalastega manipuleerimise) tingimustes tõmbame rahvusriigile kriipsu peale.

Õpetajate palgasoovipuul ei saa viljad valmida. Keskkond ei soosi seda. Isiklike huvide kõrval tuleb seista ka üldise hea käekäigu eest.

Thursday, September 1, 2011

Vastutus elukorralduse eest lasub endal



Facebookis toimus arutelu teemal:
Mis te arvate, mis juhtuks, kui kõik inimesed võtaksid vastutuse oma elu eest enda kanda?
Esitajaks Paul Nurme.


Kirjutasin kommentaari, kuid arutelusse sokutada ei õnnestunud.

Mõtted said kirja, teistega jagada ei õnnestunud. Arutelukeskkond ei võtnud neid lihtsalt vastu. Otsustasin blogisse jäädvustada. Kahju kustutada.

Kommentaar sai selline:

Kes siis selle eest praegu vastutab?:-)))

Sotsiaalse turvalisusega ühiskondades vastutus jaguneb – osa vastutusest lasub ühiskonnal, osa endal. Eestis see nii ei ole. Vastutus on ühepoolne.

Iga samm Eestis on maksustatud, isegi lapsele joodetavalt piimalt kogutakse obrokit. Materiaalne vastutus lasub vaid enesel ja lähedastel.

Vaimse (moraalse, eetilise jne) vastutuse üle võib spekuleerida. Tegemist on tunnetusliku küsimusega.

Mina väidan, et nii nagu materiaalne nii ka moraalne vastutus lasub meie ühiskonnas iseendal (ja lähedastel).

Poliitikud räägivad umbmäärasest poliitilise vastutusest. Mina seda ei mõista, sest see piirdub tundega. Kaotus peaks olema aga mõõdetav (positsiooni kaotus jmt), rahakotile tuntav. Poliitiline vastutus on sõnakõlks. Aru antakse parteibossile, mitte üldsusele.

Minu vastutuse interpretatsioon võib küsimuse esitaja omast erineda, kuid ma ei nõustu väitega justkui ühiskond kannaks kodanike elude eest vastutus. Selline lähenemine toimib ehk globaalses (rahvusvahelises) mastaabis või teistes ühiskondades, kuid mitte meie kogukonnas.

Erandeid esineb alati, kuid seisukohtade esitamine eeldab üldistamist. Tegin seda ka mina. Erinevalt heaolu ühiskondadest toimivad Eestis protsessid teisiti, vastutus elu ja elukorralduse eest lasub igaühel endal.