Maksukoormus on kaugel optimumist

Statistika andmetel oli 2009. aastal Eesti maksukoormus 36 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT). EL (27 riigi) keskmine näitaja oli 40 protsenti, Rootsis 46,9, Lätis 26 ja Leedus 29 protsenti.
Maksukoormust hinnatakse riigi ja omavalitsuste maksulaekumiste ja SKT jagatisega. Ühtsele metoodikale vaatamata pole tulemid võrreldavad, sest algarvudes valitseb segadus.

Pilk maksudele
Eestis annab suurimat maksutulu sotsiaalmaks. 2010. aastal moodustas see 30 protsenti riigitulust ja 42 protsenti maksutulust. Määraks on 33 protsenti. Tegemist on kõrgeima reitinguga maailmas.

Suuruselt teine laekumine on käibemaksul, mis moodustas riigitulust 22 protsenti, maksutulust 31 protsenti. Määraks on 21 protsenti. EL kontekstis mahub määr keskmiste hulka. 12 riigil on Eestist kõrgem käibemaks. Erandite praktiseerimine tõstab Eesti positsiooni.

EL riikides rakendatakse madalamaid makse toiduainetele. Keskmine käibemaks ei ületa kümmet protsenti, Soomes on see 13, Saksamaal 7, Eestis 20 protsenti. Kõrgem käibemaks on põhjuseks, miks hinnad toorme kallinedes Eestis kiiremini tõusevad.
Leibkondade uuringud näitavad, et 26 protsenti kõigist kulutustest läheb Eestis toiduainetele ( aastal 2010). See tõstab maksumäära kolme protsendipunkti ehk 15 protsendi võrra.

Eesti käibemaks on EL kõrgemaid.

Aktsiiside osa riigitulust oli 12 protsenti, moodustades maksutulust 16 protsenti. Aktsiisiga maksustatavate kaupade (kütus, vedelgaas, tubakas, alkohol, pakend) hinnatasemed ei anna punastamiseks põhjust. Juba mõned aasad tagasi keelasin finantsdirektorina autodel välismaale sõites Eestis tankimise.
Uuringute andmetel kulutatakse alkoholile 5,8 protsenti eelarvetest. Isegi igapäevased veinitarbijad itaallased, hispaanlased ja kreeklased kulutavad vähem (0,7, 0,8, 09 protsenti). Liviko tulust moodustab aktsiis üle 51protsendi (2010). Riigile tasuti 663,7 miljonit krooni.

Tulumaksu määrad pole Euroliidus võrreldavad.

Tulumaksulaekumine moodustas seitse protsenti riigitulust ja kümme protsenti maksutulust. Elanike ja ettevõtete panused jagunesid pooleks. Määraks on 21 protsenti.
Majandusühenduses domineerib progresseeruv tulumaks, mistõttu maksumäärad pole võrreldavad. Võrdlust raskendab ka erinevus maksuvabades piirides ja mahaarvamistes.
Soomes jääb maksustamine vahemikku 10,5 - 33,5 protsenti. 1700 eurolt tasutakse18,5 protsenti (Eures Eesti).
Saksamaal kõigub üksikisiku tulumaks 14-45 protsendi vahemikus. Maksuvaba on 8004 eurot aastas. Eesti mediaanpalgalt ei tuleks tulumaksu tasuda.
Ka Kreekas poleks vaja tulumaksu maksta, sest üksikisikutele kehtib 12000 euro suurune tulumaksuvabastus, füüsilise isiku kuni 10500-eurose sissetuleku määraks on null protsenti (Eures Eesti).

Klassikalise maksustamise kõrval praktiseerivad ühiskonnad ka varjatud maksustamist, mille teenistusse kaasatakse trahvid, riigilõivud, kindlustused, dividenditulule soodne hinnapoliitika, omaosalus sotsiaalsetes tagatistes ja palju muud.
EL 580 mln kroonisest suhkrutrahvist paigutub osa (40 protsenti) maksustamise alla. Trahvidel on ennetuslik ja regulatsiooni toimimist soodustav eesmärk. Moosikeedulembesuse karistamine seda eesmärki ei täida.

Trahvirahaga kassa täitmine pole haruldane ka Eestis, laekumised on kavandatud koguni eelarvetes. Parkimise korraldamine on üks näide sellisest maksustamisest.
Riigilõivud on samuti maksuvankri ette rakendatud.

Tariifid peaksid olema kulupõhised, on aga kõrgemad. Avaliku teenuse kuluarvetele lisatakse maks.

Töötuskindlustusmaks (töövõtjale 2,8 protsenti, tööandjale 1,4 protsenti) võimaldab riigil finantspositsiooni parandada. Tegemist on tulusa projektiga.

Riigi või omavalitsuste osalusega ettevõtete dividenditulu sõltub hinnapoliitikast. Eesti Energia maksis riigile 2009. aastal 1,36 mld krooni dividenditulu.

Sisemajanduse kogutoodang
Kogutoodangul on kvantitatiivse mõõte kõrval ka kvalitatiivne mõõde, mille arvestamata jätmine ei anna ülevaadet jõukusest. Valdkondade panused on erinevad.
Tööstussektori roll jõukuse loomisel on väga oluline. Tegemist on rikkuse allikaga. Tööstussektori panus SKT-sse on Soomes Eestiga võrreldes kaks korda suurem.
SKT kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja muudes riigieelarvest rahastatavates valdkondades ei tee jõukamaks.

Ka liigne välisinvesteeringutesse panustamine pole parim lahendus. Kohaliku kapitali võimendus on suurem. Kasum, mis Eestist välja viiakse, ei tee ühiskonnaliikmeid jõukamaks – mõned saavad tööd, riik mõnevõrra maksusid, kuid selle piskuga piirdutaksegi.

Riikide lõikes on kogutoodangutes kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed erinevused. Absoluutarvuna pole need võrreldavad. Võrreldavad pole ka selle baasil tuletatud maksukoormused.

Näitajate tuletamisel on oluline tugineda võrreldavatele näitajatele. Seni kasutaud indikaatori järgi kuulume maksukoormuse poolest EL keskmiste hulka, tegelikult oleme aga esirinnas. Seda kinnitavad põhimaksude (sotsiaalmaks, käibemaks, tulumaks) tasemed, varjatud maksustamine aktiivsus.

Maksuahel Eestis on väga jõuline. Algab see väljamakstavalt töötasudelt 70 protsendilise kontributsiooniga, järgnevad tarbimismaksud (sh vältimatud), maamaks. Kaasa aitab varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, dividenditulu riigile ja omavalitsustele, haigusrahad, omaosalus tervishoius jmt).

Maksukoormus on kaugel optimumist. Sellest ka ebasoovitavad tendentsid, konkurentsivõimetu majanduskeskkond. Maksukoormus Eestis vajaks langetamist, haldusstruktuur võimalustega kooskõlla viimist. Siis on põhjust ka põhjamaa tiigri tiitlit kasutada.

Ühiskond on ülereguleeritud

Eesti on koos Kongo ja Namiibiaga 20 riigi hulgas, kus äri tegemine on muutunud viimase viie aasta jooksul keerulisemaks. Sellise ehmatava järeldusega lajatab viimane Maailmapanga konkurentsivõime edetabel Doing Business 2011.
Piinlikult palju on näiteid seadusemuudatustest, mis on tehtud erakonna toetajate või erakonna enda kitsastes huvides. Õiguskorras tehtavad muudatused on sageli olnud adressaatide suhtes meelevaldsed.
Eesti on maailmameister Euroopa Liidu õiguse ülevõtmises. Kes veel nii ülipüüdlikult ja kohati Eesti rahvuslikke huve eirates Euroopa Liidu õigust üle võtab?
Seaduste loomisel võimust võtnud rehepaplus ja ärategemine on sundinud presidenti kasutusele võtma väljendi «paheline õigusloome».
http://www.postimees.ee/475756/allar-joks-hea-oigusloome-retsept/?t=404#l

Kakskümmend aastat on riikluse taastamisest möödas, kuid seaduseveskid jahvatavat edasi. Isegi “möldrite” arvuline komplekteeritus pole vähenenud. Erinevalt varasemast pühendutakse nüüd parandustele.

Minu mäletamist mööda jõustus üksnes 1. jaanuaril 600 uut seadusesätet.

Seadusi muudetakse kergekäeliselt, sageli põhjendamatult. Inimesed ei jõua kohaneda veel muudetud seadusegagi, kui seda jälle muudetakse.

Seadusetekstid on keerulised. Need kirjutatakse tavainimesele mõistetamatus keeles.
Paistab, et seadusi kirjutatakse advokaatidele, kes neist elatuvad, mitte elanikele. Eeldab ju seaduste järgimine nende tundmist, nendes orienteerumist.

Paistab, et seadusloomest on saanud eesmärk omaette. Valitsus, 101 valitut ja riigilaekast elatuvad erakonnad esitavad võidu eelnõusid, tõestamaks sellega oma eksistentsi vajalikkust ja rahastamist ühiskonnas.

Seaduste muutmistele ja parandamistele tuleks piir panna, neid ei tohiks lubada kergekäeliselt teha.

Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, mida ei järgita või mis tekitavad kaose?

Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega.
Tunnistan, et endise ettevõtjana olen muutunud allergiliseks käskude, keeldude, lõivude, sanktsioonide ja teiste riiklikele juhiste muutmise suhtes.

Ühiskond on ülereguleeritud – seadusesätteid ja määrusi on palju, need on raskesti hoomatavad, muutuvad sageli. Seadustega “mängimist” soosib heakskiidu saamise lihtsus. Koalitsioonis olek tähendab automaatselt rohelist tuld otsustamispuldis.

Arutelusid ühiskonnas ei toimu. Elanikkonda hoitakse infosulus, nende seisukohtadega manipuleeritakse, otsuseid langetatakse kitsas ringis.

Iga muudatusega kaasneb (suurem või väiksem) kaos. Varasem seadusehaav jõuab vaevu armistuda, kui seaduseparandusega tekitatakse uus. See on ka põhjus, miks klassikaline (majandustegevusel põhinev) ettevõtlus on taandarengus, miks kasvab töötus, vähenevad laekumised riigieelarvesse.

Mängu ajal reegleid ei muudeta. Vastasel juhul kaob mänguilu, väheneb kindlustunne ja entusiasm. Ühiskond lämbub reeglite keerukusest.

Eelnõusid kirjutavad küll professionaalid vormistamises, kuid eluvõõrad nende toimimises. Sellised ühiskonnareeglid ei taga soovitud tulemusi – tekitavad segadust, pärsivad soovitud arenguid. Mõistetamatu ja ebastabiilne seaduskeskkond soosib negatiivseid tendentse.

Seadusloomele oleks viimane aeg senisest madalam käik sisse panna või veelgi parem, mõneks ajaks käsipidur peale tõmmata. Kaaluda võiks ühiskonnas toimivate reeglitele komplektse, poliitikutest sõltumatu auditeerimise algatamist. Ehk aitaks selline tegevus taastada usalduse riigi vastu, tekitada kindlustunde kodanikes ja investorites.

Jonathan Swift on öelnud: “Seadused on nagu ämblikuvõrgud, mis püüavad pisikesi kärbseid, aga lasevad herilastel ja vaablastel end lahti rebida.”

Imestaksin kui pettusel toimiv rahamaailm kokku ei variseks

Peaminister Andrus Ansip rääkis eilsel valitsuse pressikonverentsil Eesti Päevalehe küsimustele vastates, et pooldab Kreeka võlgade sasipuntra lahendustena neid teid, mis ei saadaks rahvusvahelistele finantsturgudele täiendavaid halbu signaale.
http://www.epl.ee/artikkel/599604

Pisiriigina võiksime pühenduda isiklikule turvalisusele ja stabiilsusele, mis võimaldaks raskematel aegadel paremini toime tulla. Eesti panus suuremate riikide abistamises on tühine, kaotus aga tohutu.

Ootus, et raskematel aegadel ulatatakse abikäsi, sarnaneb Teise Maailmasõja eelse ajaga, mil abi ei tulnud kusagilt. Oma kasukas on ihule lähemal. Teisi võiks abistada alles siis, kui omad lapsed toidetud ja kasitud.

Meil see nii ei ole.

Kõik on kõigile võlgu. Suur osa eluasemetest ja sõiduvahenditest on soetatud laenuraha eest. Laenuraha eest võetakse ette koguni puhkusereise. Ettevõtted on vastastikku kohustustes. Jõukus paistab olevat vaid paberitel.

Rahal puudub (kaupade näol) kate. Tulevikutehingud on virtuaalsed. Rahatähti trükitakse juurde. Varem või hiljem kukub pettusel püsiv kaardimajakene kokku.

Hea oleks, kui rahaturu kriisi põhjustajaks peetaks Kreekat – oleks vähemalt keda süüdistada, säiliks usaldus raha ja harrastatava elustiili (tuleviku arvel elamine) vastu. Võimaldaks see ka väiksemate valudega uut püramiidi ehitama hakata.

Loen praegu Studs Terkeli ajaloolist raamatut (Hard Times), milles erineva sotsiaalse taustaga inimesed pajatavad kolmekümnendatel aastatel USAs toimunust kaosest (majanduskriis).

Kohutav!

Stsenaarium paistab korduvat.

Imestaksin väga, kui pettusel toimiv rahamaailm kokku ei variseks. See pole usutav!

Usaldus ja ideoloogia

Eesti vajaks praeguste erakondade kõrvale hädasti uut poliitilist jõudu.
Uutel erakondadel oleks aga jumet vaid siis, kui seisukohtade pealesurumise ja isiklike ambitsioonide realiseerimise asemel pühendutaks ühtsusele, ühisseisukohtade esindamisele.

Eestis tegutsevatel erakondadel puudub (elanike) usaldus, selgusetus valitseb maailmavaatelistes lähenemistes.

Kui usaldus on üheti mõistetav (jutt ja teod samastuvad, isiklik ego ei varjuta ühishuvisid, suhe materiaalsusesse ja vaimsusesse, empaatiavõime, ohverdusvalmidus jmt) ja mõõdetav suurus, siis ideoloogia on umbmäärane.

Uuringuandmetel on erakondade usaldus madal. Erinevatel andmetel kõigub see 18 – 26% vahel. Hiljutised 8. klassi õpilaste küsitlused näitasid, et erakondi usaldab vaid 23% õpilastest.

Maailmavaadet hinnata on keerulisem. Tegemist pole üheselt määratleva mõõtega. Võrdleksin (erakondade) ideoloogiaid sobimatutest kildudest kokku pandud puzzlega, millele lisatakse meelepärane kleebis (parem, vasak, kesk).

Võtame näiteks SDE ja IRL. Väide, et SDE on sotsiaalsem puudub alus. IRL soovib maamaksu kaotada, SDE selle aga kinnisvaramaksuga asendada. Tegemist on vaid ühe näite, selliseid on aga sadu kui mitte tuhandeid.

Programmid ei võimalda paigutust poliitilisel maastikul määratleda, sest need pole kirjutatud teostamiseks (lähenemised on vastuolulised), vaid toetajaskonna meelitamiseks.

Ideoloogiat hinnata pole võimalik. Vaatamata sellele räägime parempoolsetest (RE,IRL), vasakpoolsetest (SDE) ja tsentristidest(KE)

Võiksime poolsuse määrangul konkreetsemad olla.

Miks mitte tugineda demokraatlikele väärtustele? Ühel poolusel (nt vasak) võiks seista ühisseisukohtadele tuginemine, teisel iseotsustamine.
Midagi poleks ju lahti, kui kõik Eesti tegutsevad erakonnad paigutuvad parempoolseteks. Valitseks vähemalt selgus.

Hinnangud on alati subjektiivsed, sõltuvad taustsüsteemist, ootustest.
Eestis langetab otsuseid väike grupp inimesi, kes paneb ka paika esinduskoja isikkoosseisu, korraldab ühiskonnas toimivate mängureeglite kehtestamise.

Diktatuur (Vikipeedia):
Diktatuur on autokraatlik valitsemisvorm, milles juhil ehk diktaatoril on piiramatu võim otsuste tegemisel.
Diktatuuris puudub valitsuse vahetamise demokraatlik võimalus ning valitseja(te)l sageli puudub vastutus oma tegude moraalsetele ja eetilistele tagajärgede eest. Valitsus kasutab oma ideoloogia peale surumisel aktiivselt erinevaid propagandavahendeid.
Konstitutsioonilise demokraatia kõrval on diktatuur tänapäeval kõige levinum valitsusvorm. Süsteemi defineerimine diktatuurina on komplitseeritud, sest üldjuhul on puudus usaldatavatest andmetest. On süsteeme, milles on elemente nii diktatuurist kui ka demokraatiast

Eesti on diktatuuririik.

Mitmete Aafrika, Ladina-Ameerika ja Aasia riikide taustal võib eristada küll üksikud demokraatia tunnuseid (sõnavabadus, kodumaalt lahkumise vabadus, tagasihoidlikum korruptsioon jne), kuid sellega ka piirdume. Traditsiooniliste demokraatiriikidega võrreldes oleme puhtas diktatuuris (otsuseid langetab kildkond, võimude lahusus ei toimi, aruandluse ja valimise süsteemid vildakad).

Diktatuur ammendab jõudu umbmäärasusest ideoloogiates.

Eelistused tuleb paika saada. Koostamist vajaks tegevusplaan, kokkuleppele jõuda tulemuslikkuse mõõdikutes. Taustsüsteemi muutuse tingimustes tuleb rõhuasetusi muuta. Dogmad viivad stagnatsiooni.

Eesti vajaks uudse lähenemisega erakondi. Vastasel juhul rahvusriigi kestmine pole mõeldav.

Võimuladviku isiklike ambitsioonide tingimuses tõmbame rahvusriigile kriipsu peale

Riigikogulase Postimehes avaldatud sõnavõtt, on märgiks, et nutikamad marjamaale sattunutest mõistvad, et revolutsiooniline situatsioon (alamad ei suuda, valitsejad ei saa) on Eestisse jõudmas.
Aivar Riisalu:
Saage aru, see on ebanormaalne olukord. Ja me oleme õnnelikud. Me oleme õnnelikud sellepärast, et see loll valija ei saa aru, et me täiesti juhuslikult paneme talle nööri kaela.
Ja ütlen teile ausalt ja otse, et siin riigis ei ole võimalik varsti siis enam rikas ka olla, sest vaesed ei jõua enam rikastele raha kokku vedada. Huvitav, kas siis hakkab mõtlemine nagu teistmoodi tööle või? Isegi selles nn edukate erakondade toetajate hulgas. Käisin kooli kokkutulekul möödunud nädalavahetusel. Vend seisis vaevu püsti, pesumasinat nägid ta riided ma ei tea mitu kuud tagasi: mina hääletan Reformierakonna poolt, sest nemad lubavad mulle ilusat elu. See on meie tänane seis.
Selline genotsiid ei saa lõputult kesta. Ükskord peab see väike rahvas vabaks saama. Peab vabaks saama ja saama aru, et grupid mängivad temaga, mängivad nii, nagu ise tahavad. Kuus venda otsustavad ära, kes Eestit järgmised 15 aastat presidendina juhib. Lõpetage ära! Tulge mõistusele!
http://www.postimees.ee/469998/riisalu-riigikogus-siin-riigis-ei-ole-voimalik-varsti-enam-rikas-ka-olla/

Otsuste langetamisesse tuleks hakata kaasama rahvaalgatuslikke ühendusi. Erakondade tagatoad devalveerivad viimasedki demokraatia riismed.
Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus.

Heaolu veereb alla mäge. Paljud on sunnitud kodumaalt lahkuma, mujal rakendust leidma.

Emapalgaga uhkustamine ja laste sünnitamisele panustamine sellises keskkonnas on absurd. Teeme investeeringuid, tulemus on (oodatule) vastupidine – elanike reaaltulud vähenevad, arvuline koosseis lahjeneb.

Võimuladvik paistab kodanikega teises rütmis hingavat. Aplodeerijad ostetakse sisse, kaasatakse lausvalega.

Eesti makromajanduslikud näitajad on väga kesised. Valitud uhkeldavad olematust võrdlusbaasist tuletatud majanduskasvuga. Edukust näitab Rootsi (I kv SKT 6,4%), Soome (I kv SKT 5,5%), Saksamaa (I kv SKT 5,2 %) ja teiste demokraatlike ühiskondade stabiilne majanduskasv, mitte Eestile omane tõmblemine. Punastada tuleks!

Protsendiline majanduskasv (näitab perioodilist tendentsi, mitte tulemust) on eksitav. Hinnangu andmisel tuleb tugineda kvantitatiivsetele ja kvalitatiivsetele näitajatele, mitte võrdlusbaasist sõltuvale tuletisele.

Eestlastest on tehtud kerjusrahvas, kelle sissetulekuid mõõdetakse naabrist 4 korda, sotsiaalseid tagatisi koguni 7 korda väiksemaga numbriga. Hinnatasemete poolest on ühiskonnad võrreldavad (mõnedes gruppides ühtlustumas).

Eestlaste mediaan netotulu on kõigest 465 eurot (I kv 2011). Enamuse (töötud, puuetega inimesed, pensionärid, lapsed) tulubaas on veelgi kesisem.

Poliitilised väärtushinnangud Eestis on kummalised, valetamisest ja petmisest on saanud tava.

Olukorraga ei tasuks leppida. Raskustele vaatamata poleks mõtet küüru selga tõmmata. Hullemaks ei saa minna – edukamad riigid tõttavad appi.

Võimuladviku isiklike ambitsioonide (ja kaasmaalaste manipuleerimise) tingimuses tõmbame rahvusriigile kriipsu peale. Ühtsuses kestame igavesti.

Jutt ja teod ei tohiks nii palju erineda

Tõhus riik ja erasektor ning ettevõtluseks soodus majanduskeskkond muudavad Eesti põhjamaiselt jõukaks, kinnitas Reformierakonna esimees Andrus Ansip erakonna üldkogul.
Ansip märkis, et liberaalses ideoloogias ellu viidud poliitikad on teinud Eesti majandusest läinud kümnendi ühe maailma kiiremini kasvava majanduse ning prognoosid näitavad selle jätkumist. "On vaid üks tingimus – jätkuma peab reformierakondlik majanduspoliitika. Siis liigume sihikindlalt oma eesmärgi suunas, lähemale põhjamaisele heaoluriigile,“ ütles Ansip.
http://www.ap3.ee/article/2011/6/12/ansip-madalad-maksud-mojuvad-nagu-red-bull


Tõhus riik ja erasektor ning ettevõtluseks soodus majanduskeskkond muudavad Eesti põhjamaiselt jõukaks.

Eesti haldusstruktuur pole efektiivne – teeme mõttetuid kulutusi, tulemus on kesine. 12 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht meie riiklikule jätkusuutlikkusele.

Eesti on liiga väike, et suurriikidele sarnaseid süsteeme üleval pidada.
Konstruktiivseid arutelusid haldusstruktuuri muudatuste üle aga ei toimu.

Erasektor (monopolistid väljaarvatud) ägab koormuse all, pealisehituse raskus murendab. Rohkearvuline ja ebaefektiivselt toimiv ametnike ja „esindajate“ võrgustik on liiga raske kandam õblukesele erasektorile.

Majanduskeskkond Eestis on allapoole arvestust. Tulu teenivad küll monopoolsed ja riigihangetest toituvad ettevõtted, kuid mitte rahvuslik kapital.

Pisiriigina võiksime atraktiivsed olla, oleme aga põikpäised ja paindumatud.

Varjatud maksustamisega teeme teistele silmad pähe, agarad oleme seadusepõllu kündmisega. Maksukoormuse oleme kasvatanud teistest kõrgemaks. Isegi riiklikud monopoolsed ettevõtted (nt Eesti Energia AS) oleme maksuvankri ette rakendatud, rääkimata siis riigilõivudest, kõrgest omaosalusest tervishoius või muudest varjatud maksustamise nõksudest.

Elame riigis, kus töökohti mõõdetakse 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Sellise riigi haldamine ei saa keeruline olla.

Väitel, et Eesti riik ja erasektor on tõhus, majanduskeskkond aga soodne, puudub alus. Seda ei kinnita makromajanduslikud näitajad.

Uppuja päästmine...

Hommikul aknast välja vaadates peatus pilk basseini trepiastemest tuge otsival pisikesel olevusel. Tegemist oli hiirest suurema, suurest rotist aga pisema hädalisega.

Poleks ma teda märganud oleks ta arvatavasti õnnistuste maale lahkunud.

Maskeraadile kohasele välimusele (veest peenikeseks ligunenud saba, pehmuse kaotanud kasukas) ja levinud ujumisstiili (koerastiili) harrastamisele vaatamata polnud mul (isegi distantsilt) maski taha peitunud olevuse tuvastamisega raskusi.

Neid on ümbruses palju, olen õppinud neid tundma.

Igal olevusel on voorusi, on aga ka puudusi.

Tänase päevakangelase suurimaks puuduseks pean seda, et erinevalt suuremast hõimukaaslasest ei pea nad maasikate serveerimisel kinni viisakusreeglitest. Kui oravad usaldavad valiku tegemisel nägemismeelt, siis väiksem veli toetub vaid maitsmismeelele.

See on ka põhjuseks, miks peenrasse tekib üha uusi näksituid mammusid.

Kui vöötorav (Tamias) oma suhtumist maasikatesse muudaks, poleks tal minu silmis puudusi. Tema punastamata silma vaatamisega ja silma tegemisega olen harjunud.

Naaber teatas mõni aeg peale eelnevate mõtete kirja panekut seda, et leidis oma basseini puhastamise ajal sellest uppunud vöötorava. Ma väga loodan, et tegemist polnud isendiga, kelle hommikul surmasuust päästsin. Neid loomakesi näeb silkamas kümneid.

Erinevalt tavalistest oravatest (hallid ja mustad) eelistavad viimased tugevamat pinnast.

Mainitud oravate elupaigaks on Põhja-Ameerika. Päästetud vöötorav elab aga Rye-Brook`is http://en.wikipedia.org/wiki/Rye_Brook,_New_York, selle hooaja maasikaid on maitsnud juba nädala jagu.

Kohe-kohe peaksid taeva all ka esimesed tomatid, kurgid ja piprad (jalapeno) valmima.

Keda huvitab aga vöötorava tegelik väljanägemine, siis seda näeb siit:
http://en.wikipedia.org/wiki/Chipmunk

Eestile ei sobi maa- ega kinnisvaramaks

Mõistetamatu, miks isegi sotsiaaldemokraadid (eesotsas Eiki Nestoriga) nii innukalt kinnisvaramaksu propageerivad. Paljudel ühiskonna liikmetel on ju suuri raskusi toimetulekuga.

Maksud (maamaks, kinnisvaramaks), mida tuleb tasuda olenemata sissetuleku olemasolust või selle suurusest, Eestile ei sobi. Ärgem unustagem, et oleme sotsiaalkindlustuse osas Euroopa Liidu punased laternad, põhjanaabritest seitse korda (palkades neli korda) äpumad.
Kui ELi keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9 protsenti, siis Eestis oli see vaid 12,4 protsenti (2006, Eurostat).

Ühiskonnas, kus paljudel puudub sissetulek või see ei taga väiksuse (mediaannetopalk I kvartalis oli alla 465 EUR) tõttu korralikku toimetulekut, ei tohi maksustada omamist. Maksustatakse tulusid, valikutest sõltuvaid kulutusi.

Maa ja kinnisvara ei kajasta omaniku varakust ega maksevõimet. Mida suuremaid kulutusi valdusesse tehakse, seda suuremaks kasvab maks, vaatamata isegi sellele, et kulutuste tegemisel tasutakse makse (tulumaks, sotsmaks, käibemaks, aktsiise jne).

Kinnisvara ei näita varakust. Tegemist pole enamasti aktivaga, millel on lisaväärtust taotlev eesmärk. Maa ja kinnisvara soetamine ja aredustegevus kasvatab kohustusi (seatakse hüpoteek), millest vabanemine nõuab lisavahendeid, kestab aastakümneid.

Maksustamisel tuleks järgida õigluse printsiipi — maksud peavad olema kõigile üheselt mõistetavad, maksja poolt kontrollitavad. Seetõttu vist lepitaksegi hõlpsamini selliste maksudega, mida tuleb tasuda sissetulekutelt (sotsiaalmaks, tulumaks) ja väljaminekutelt (käibemaks, aktsiis), vara maksusid aga trotsitakse.

Ühiskonnakorraldus võiks olla reguleeritud selliselt, et igal inimesel oleks võimalus luua sobilikus kohas kodu, selles siis ka surmani elada.

Eluaseme alust maad ei tohiks vähemalt Eestis maksustada.

See, et osades riikides seda praktiseeritakse, ei ole põhjendus selle rakendamiseks meil. Teistes riikides on demokraatia traditsioonid palju pikemaajalisemad, elukeskkond stabiilsem ja turvalisem.

Kellele Eestis kirjutatakse aruandeid?

Levinud on arvamus, et just osalusdemokraatia sai antiikkreeklaste jaoks saatuslikuks. Rahvas otsustas targalt, kus võiks uue turu avada, kuid näiteks välispoliitilise strateegiaga või maksude küsimustega ei saanud nad nii hästi hakkama,“ rääkis riigikogu liige Andrei Korobeinik.
http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=1a118dd9-87d4-439e-bd1c-f81639b64d0d

Igale seisukohale leidub näiteid, mida ei tasuks aga lõpliku tõena esitleda.
Protsesse tuleb vaadata kindlas ajas ja ruumis. Taustsüsteem on oluline.

Eestis domineerib seisukoht, et elanikke ei saa otsustusprotsessidesse kaasata, sest ühiskonnas toimuvatele protsessidele lähenetakse emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.

Nii see muidugi ei ole. Soovitakse vaid teistsugust lähenemist, kulutuste põhjendatust.

Mõni nädal tagasi toimus minu kodukohas (USA) maksude tõstmise (tegemist kinnisvaramaksuga, millest ca 60% läheb haridusele) osas rahvahääletus. Küsiti 0,7 protsendise kinnisvara maksutõstmiseks rahvalt luba.

Uskuge või mitte, kuid valdav osa inimestest pooldas maksu tõstmist.

Seda tehti mitte seetõttu, et inimestel on raha üleliia, vaid kodanikuühiskonda panustamise soovist. Lisasummad investeeritakse lastesse.

Kodanikuühiskondade eelarvetes valitseb selgus, kirjetes konkreetsus, kodanikel pole kahtlustki, et summasid sihipäraselt ei kasutata. Maksumaksjad on kursis vahendite kulutamisega, mõistavad toimuvat.

Eestis on asi kuidagi segane.

Eesti omavalitsuse volikoguliikmena, revisjonikomisjoni esimehena, majandusarvestuse ja rahanduse magistrina puudub minul vallas toimuvast selge ülevaade. Konsolideeritud aruanne ja kirjed ei võimaldagi selget pilti saada. Riigis toimuvaga on sama lugu. Mõistetamatu - kellele Eestis aruandeid kirjutatakse.

Kodanikuühiskondades pole sellised trikitamised kombeks.

Ravimifirmad moosivad ravimite väljakirjutajaid

Delfi:
Ravimifirmad suurendasid mullu otsetoetusi meedikutele .
Ravimiameti koondandmed 2010. aasta kohta esitatud reklaamiaruannetest näitavad, et otsetoetused arstidele ja farmatseutidele üritustel osalemiseks suurenesid pisut mullu, samuti pandi rohkem turundusraha retseptiravimite reklaamürituste alla.
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/ravimifirmad-suurendasid-mullu-otsetoetusi-meedikutele.d?id=47216907

Lisaks deklareeritud kulutustele teevad ravimifirmad ka deklareerimata kulutusi.

Need ei ole aga tühised.

Kirjutas sellest hiljuti ka Eesti Ekspress. Kaitsepolitsei avastatud juhuses tasus Semetron AS arsti 60 000 kroonise kuluarve. http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/krimi/tartu-ulikooli-arst-jai-vahele-60-000-kroonise-voltsarvega.d?id=47074350

Eristume ravimite lembuse poolest.

Ravimifirmade „moosimine“ (reisid arstidele, kinkekaardid jne) kannab vilju. Vastasel juhul kulutused ei kasvaks.

Ravimite väljakirjutamine on mõlemale poole mugav – ei nõua erilist annet, võimaldab kirja saada linnukese („ravimine“ toimub, patsient rahuneb), teenida tulu.

Põhjus jääb aga sellise lähenemisega kõrvaldamata, kulg muutub krooniliseks (ravimist sõltuvaks, finantsiliselt kulukaks), patsient ravimi väljakirjutajast sõltuvaks.

Tervishoiu valdkonnas toimuva laristamise asemel võiksime vahendeid tarmukamalt kulutada.

Haigusi saab ennetada, krooniliseks vormiks muutumist piirata.

Ravi mõju tervisele on tagasihoidlik (erinevatel hinnangutel 10-20%), efektiivsem oleks kemikaalide manustamise asemel ressurss suunata tervisliku eluviisi harrastamisesse (tasakaalustatud toitumine, elukeskkonna parandamine, maksukoormuse alandamine jmt).

Inimressursil puudub Eestis rakendus

Tallinna pensionäride ühendus arutas oma aastakoosolekul pensionäride üha halvenevat majanduslikku olukorda. Pärast euro saabumist on toimunud ülikiire hinnatõus, mis on mõjunud rängalt eakate rahakotile.
http://www.epl.ee/artikkel/598987

Marek Mägi (kommentaar):
Lugupeetud eakad! Ma usun, et Teie olete oma panuse andnud, kuid kahjuks Teie panus ei ole olnud piisav! Pensioni maksavad Teile Teie lapsed, mitte riik ega Ansip. Te saategi praegu väärika pensioni, just täpselt nii palju kui Te tööd ja vaeva nägite! Kui Teie, tänased pensionärid, jätsite lapsed tegemata, siis olete Te elanud ette nooruses, keskendunud igaviku mõttes teisejärgulistele asjadele, selle asemel, et vaevata ennast suure hulga lastega. Eilsetes lastes on tänane majandusjõud ja väärikuse allikas. Kui töötegijaid ei jätku, siis ei jätku ka pensioni. Olgu Teie tänane viletsus tänastele noortele õpetuseks, sest need ei viitsi enam üldse lastega jännata, parem võtavad koera ja lähevad reisima. Ka see on Teie, tänaste pensionäride, tegemata kasvatustöö.

Inimeste teeneid ei hinnata riigikorra järgi. ENSV aegades elanutest puudusi otsida, praegustes aga voorusi näha on totrus. Pole kahtlust, et praegune ühiskonnakorraldus on suuremas diktatuuris, kui see mõnikümmend aastat tagasi oli. Koore sisemajandustoodangust riisuvad endiselt välismaalased ja võimuladvik. Mille poolest praegune töötav põlvkond varasemast parem on: suur osa on töötuid, toodetav lisaväärtus on kasin, paljud panustavad teiste ühiskondade heaolusse.

Kommentaarile lisaksin, et Eestis pole mitte töökäte, vaid töökohtade puudus. Vähe pole neid tööealisi eestlasi, kes panustavad teiste ühiskondade vanurite pensioni teenimisse.

Arvestada tuleks ka sellega, et paljudel vanema põlvkonna järeltulijatel puudub sissetulek, paljudel ei taga see (väiksuse tõttu) toimetulekut (I kvartali mediaan netopalk Eestis jäi alla 465 euro). Vanureid selles süüdistada ei saa, tegemist on ühiskonnakorralduslike vigade viljadega.

Inimressursil puudub Eestis rakendus. Rohkearvulisem järelkasv (sellistes tingimustes) pensione ei kasvataks, see teeks meid vaesemaks.

Laste sündimusse panustamise asemel võiksime pühenduda ühiskonnakorralduse muutmisele. Välismaal töötamise asemel kodumaa hüvangusse panustamiseks tuleb luua sotsiaalselt turvalisem elukeskkond.

Lisada tahaksin veel seda, et sotsiaalsete gruppide sissetulekuid tuleks vaadata kõikide kontekstis, pensionärid paigutuksid sellises pildis keskimikute hulka. See muidugi ei tähenda, et probleemi ei tuleks teadvustada.

Vanurite mõtisklustest kirjutan siin:
http://eveges.blogspot.com/2009/12/raske-on-leppida-sellega-et-abivajajaid.html

Maksudega trikitamised pole kodanikuühiskondades kombeks

EPL:
Maksude langetamise või maksudest vabastamisega läheb tavaliselt nii, et ühe käega riik annab, aga teisega võtab selle raha vähemalt osaliselt mingis teises vormis või kelleltki teiselt tagasi.http://www.epl.ee/artikkel/598925

Senise maksustamisesse suhtumise korral jätkub isegi üksikute maksude (hetkel maamaksu) langetamise tingimustes ühiskonnaliikmete maksukoormuse kasv.

Maksustamisele ei saa lihtsustatult läheneda – võrdusmärk maksustamise ja eelarve maksutulu vahele ei sobi, see moonutab toimuvaid protsesse, soosib trikitamisi. Apsakad maksupoliitikas on aga väga valusad.

Protsesside juhitamatus (inimressursile väljundi puudumine, madalad sissetulekud, inflatsioon, tasakaalustamatu ja kaootiline majanduskasv jmt) tekitab kaose.

Madala maksukoormuse müüt soosib trikitamisi. Trikitamiste parim näide on tulumaksu langetamise varjus teiste maksude tõstmine. Juba töötuskindlustusmaks oli tuntav obrok, mida tulumaksu langetamise eest nõuti. Maksutulu ühelt laekumise realt teisele võimaldab maksukoormust madalamana näidata.

Eestis harrastatav poliitiline kultuur põhineb pettusel. Puhas pole sellest ka maksupoliitika - varjatud maksustamisest on saanud tava. Pensionäride tulumaksusoodustusest ilma jätmine (avalduste esitamise trikk) on selge trikitamine. Trikitamine on ka teiste kraesse haigusrahade maksmine sokutamine, elanike raviosaluse kasvatamine.

Maksustamisele tuleb läheneda teisiti – loobuda selle lihtsustatud käsitlemisest, arvestada enamate näitajatega. Maksukoormust ei tasu võrdsustada riigi- ja KOV maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.

Unustada ei tasu ka hädiseid sotsiaalseid tagatisi (maksude tagastatav osa), mille kesisuse poolest eristume majandusühenduses, põhjanaabritest oleme koguni 7 korda äpumad (vahe palkades 4 kordne).
Töötute arvus tuleks hakata orienteeruma, registreeritud töötutele pühendumine ülevaadet ei anna.
I kvartali eestlaste mediaan netosissetulek jäi alla 467 euro. Maksukoormuse trikitamisele sellises keskkonnas tuleb kriips peale tõmmata.

Maksud (maamaks, kinnisvaramaks), mida tasutakse olenemata sissetuleku olemasolust või suurusest, Eestile ei sobi, sest ühiskonnas toimiv sotsiaalkindlustuse süsteem ei kannata seda välja. Liiga suur on toimetulekuraskustes vaevleva elanikkonna osakaal.

Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor ei väsi kinnisvaramaksu propageerimisest, adumata seejuures seda, et paljud ühiskonnaliikmed on väga suurtes raskustes.

Eestis domineerib seisukoht, et elanikke ei saa otsustusprotsessidesse kaasata, sest ühiskonnas toimuvatele protsessidele lähenetakse emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.
Nii see ei ole. Soovitakse teistsugust lähenemist, kulutuste põhjendatust.

Mõni nädal tagasi toimus minu kodukohas (USA) maksude tõstmise (tegemist kinnisvaramaksuga, millest ca 60% läheb haridusele) osas rahvahääletus. Küsiti 0,7 protsendise maksutõstmiseks luba.

Vaheinfoks niipalju, et elamu (ühepereelamu) eest, milles elan, tasutakse 15-16 tuhat dollarit maksu (aastas), mis moodustab siinsete elanike mediaan sissetulekust (pere kohta) ca 15%. Tegemist on aga kõrgema maksuga paigaga.
Juhin tähelepanu sellele, et tulemusele lähenetakse mediaannäitajaga, mitte meile traditsioonilise aritmeetilise keskmisega.

Kodanikuühiskondade maksumaksjad on kursis eelarveliste vahendite kulutamisega, peavad kulutusi põhjendatuks, mõistavad toimuvat.

Viimase väite kohta lisaksin, et ühe Eesti omavalitsuse volikoguliikmena, revisjonikomisjoni esimehena, majandusarvestuse ja rahanduse magistrina puudub minul ülevaade vallas toimuvast. Konsolideeritud aruanne ja kirjed ei võimaldagi selget pilti saada. Mõistetamatu - kellele neid aruandeid kirjutatakse.

Vaatamata sellele, et pole käepärast mainitud hääletamise tulemusi, tean, et valdav osa elanikest pooldas maksutõusu. Seda tehti mitte seetõttu, et inimestel on raha üleliia, vaid soovist panustada kodanikuühiskonda. Kogutavad summad investeeritakse lastesse. Eelarvetes valitseb selgus, kirjetes konkreetsus, pole kahtlustki, et summasid sihipäraselt kulutatakse.

Trikitamised pole kodanikuühiskondades kombeks.

Innukus kinnisvaramaksu propageerimisel

Eiki Nestor:
Probleem pole selles, et inimesed ei saa hakkama oma maaga, vaid probleem on selles, et neil on keeruline selle maamaksu juures üleval pidada oma maja. Sotsid on alati pakkunud välja, et maamaks võiks areneda kinnisvaramaksuks ehk maksustamisel ei hinnataks maatüki asukohta nagu täna, vaid ka seda, mis seal maatükil asub.http://www.epl.ee/artikkel/598907

Mõistetamatu, millise innukusega sotsiaaldemokraat Eiki Nestori kinnisvaramaksu propageerib, adumata seejuures isegi seda, et paljud ühiskonnaliikmed on väga suurtes raskustes.

Maksud (maamaks, kinnisvaramaks), mida tuleb tasuda olenemata sissetuleku olemasolust või selle suurusest, Eestile ei sobi, sest ühiskonnas toimiv sotsiaalkindlustuse süsteem ei kannata seda välja. Liiga suur on toimetulekuraskustes vaevleva elanikkonna osakaal.

Ärgem unustagem, et oleme sotsiaalkindlustuse osas punased laternad majandusühenduses, põhjanaabritest 7 korda (palkades 4 korda) äpumad.

Ühiskonnas, kus paljudel puudub sissetulek või see ei taga väiksuse (mediaan netopalk I kv 2001 oli ca 465 EUR) tõttu toimetulekut, ei tohi maksustada omamist. Maksustatakse tulusid, valikutest sõltuvaid kulutusi.

Maa ja kinnisvara ei kajasta omaniku varakust ega maksevõimet. Mida suuremaid kulutusi valdusesse tehakse, seda suuremaks kasvab maks, vaatamata isegi sellele, et kulutuste tegemisel tasutakse makse (tulumaks, sotsmaks, käibemaks, aktsiise jne).

Eluaseme alune maa ei näita varakust. Tegemist pole aktivaga, millel on lisaväärtust taotlev eesmärk. Maa ja kinnisvara soetamine ja aredustegevus kasvatab kohustusi (seatakse hüpoteek), millest vabanemine nõuab lisavahendeid, kestab aastakümneid.

Maksustamisel tuleks järgida õigluse printsiipi - maksud peavad olema kõigile üheselt mõistetavad, maksja poolt kontrollitavad. Arvatavasti seetõttu lepitaksegi hõlpsamini maksudega, mida tasutakse sissetulekutelt (sotsiaalmaks, tulumaks) ja väljaminekutelt (käibemaks, aktsiis), vara maksusid trotsitakse.