Tänases Äripäevas räägib IT-ettevõtja Jaan Pillesaar, et Eesti maksusüsteem vajaks remonti. Sest maksukeskkond on meil jätkuvalt tööstust ja kaubandust soosiv, ettevõtte tulumaks reinvesteeritud kasumilt on null. http://www.ap3.ee/opinion/2011/3/29/eesti-maksususteem-soosib-traditsioonilisi-arisid-1
Maksusüsteemi tuleks käsitleda tervikuna, hindamisel arvestada ka sotsiaalsüsteemi.
Paljud probleemid ühiskonnas (kõrge töötus, virelev ettevõtlus, madal sisetarbimine, teistest kõrgem inflatsioon jne) tekkivad kõrgest maksukoormusest, maksukoormuse ja sotsiaalkindlustuse tasakaalustamatusest.
Kui Eesti riigieelarve ja omavalitsuste maksulaekumiste jagatis sisemajandusekogutoodangusse on võrreldav teiste ühiskondade analoogse näitajaga, siis sotsiaalkindlustuse pool on nihkes. Eestlaste palgad on nt põhjanaabritest 4 korda madalamad, sotskindlustus aga 7 korda kesisem.
ELs moodustab sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse kogutoodangust 26,9 protsenti, Eestis 12,4 protsenti (2006. a, Eurostat).
Maksukoormuse hindamisel tuleb lisaks sotsiaalsetele tagatistele arvestada ka varjatud maksustamisega. Varjatud maksustamise lembus on hoomatav. Isegi riiklikud monopoolsed ettevõtted (nt Eesti Energia AS) on selle vankri ette rakendatud, rääkimata siis riigilõivudest, kõrgest omaosalusest tervishoius või mõnest muust varjatud maksustamise nipist.
Raske on nõustuda Jaan Pillesaare väitega, et Eesti maksusüsteem on klassikalist (kus tehakse kulutusi laovaru hoidmisele, partnerite krediteerimisele, põhivara soetamisele või töökorras hoidmisele, tööjõule) ettevõtlust soosiv. See soosib küll välisosalusega (kontserni) ettevõtlust, mõnel määral ka ehk ekspordile orienteeritud ettevõtlust, kuid mitte tootmisele orienteeritud ettevõtlust.
Klassikaline ettevõtlus ägab käibevara ja investeeringuteks vajamineva finantsressursi vaeguse all. Krediidiinfo andmetel kuulutati 2010. aastal välja 1029 äriühingu maksejõuetus. Tegemist oli kümnendi teise tulemusega.
Paying Taxes 2010 andmetel oli ettevõtete maksukoormus (2009) Eestis 49,1% aastakasumist (180 riigi seas 131. koha). Maksustamine on kasvanud (haigusrahad, töötuskindlustus, riigilõivud).
Ettevõtte tulumaksu kehtestamisel (Brüsselist soovitatakse) oleks jumet, kuid seda vaid siis, kui mõni teine maksumäär langeks – üldine maksukoormus ei tohi kasvada. Kuid isegi sellega tuleks oodata, sest räsitud (väikeettevõtlusel rajanev) ettevõtlus ei kannata seda välja. Kasumit hinnatakse ju arvestuslikult, selle teenides võivad rahavood negatiivsed olla. Pole harvad juhused, kus „kasumlikud“ üksused pankrotistuvad.
Maksumäärade alandamine oleks katalüsaatoriks sisetarbimisele. Tulemus väljenduks sisetarbimise kasvus, kohaliku ettevõtluse konkurentsivõime paranemises, töökohtade tekkes, riigiltulu kasvus.
Riigitulu kasvu eelduseks on rahamassi juurdekasv - rahaturul toimuv allub ühendatud anumate reeglile. Maksusüsteem tuleks rakendada finantsvõimenduse vankri ette, tänase päeva asemel pühenduda homsele. Rahaseemne ärakorjamise asemel panna idanema.
Sisemajanduse kogutoodang ei anna (selget) ülevaadet kodanike jõukusest, riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajandusekogutoodangu jagatis ei anna ülevaadet maksukoormusest.
Reaalne maksukoormus (arvestab ka varjatud maksustamist ja sotsiaalseid tagatisi) Eestis on väga kõrge, see on kõrgemaid majandusliidus. Sellistes tingimustes pole sisemajandusekogutoodangu kasvul elanike elujärje paranemisele erilist mõju, riigitulu kasv jääb inflatsiooni varju.
Võimaluste ja soovide tasakaal seisneb nende optimumis. Maksustamise tasakaalutelg on kreenis, maksureform paratamatu. Küsimus on vaid teostamise ajas ja vormis.
Maksuteemalised arutelud oleksid konstruktiivsemad, kui saabuks selgus lähtepunktis – maksukoormuse suuruses. Madala maksukoormuse müüdil põhinevate otsuste haavad paraneksid, kui teeksime korrektsioone lähenemises. Ühiskonna ressurssidesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda. Haldusstruktuur vajaks (soovide asemel) võimalustega kohandamist, maksukoormus alandamist.
Tuesday, March 29, 2011
Monday, March 28, 2011
Valimissüsteem ei täida püstitatud eesmärki
PM kirjutab:
Sotsid: valmissüsteem täidab püstitatud eesmärgi
Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhi Sven Mikseri hinnangul ei pea valimissüsteem olema lihtne, vaid peegeldama valijate poliitilisi eelistusi.
Eesmärgiks peaks olema koostada parlament, mis peegeldaks võimalikult täpselt valijate poliitilisi eelistusi ja selle ülesandega tuleb meie valimissüsteem toime.http://poliitika.postimees.ee/?id=409275
Valimissüsteem ei täida püstitatud eesmärki, kui vaatamata sellele, et elanike usaldus erakondade vastu on alla 30%, koosneb esinduskoda eranditult nende esindajatest.
Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.
Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus.
EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik.
Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on kujunenud tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.
Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi. Valimissüsteem seda ei võimalda.
Sotsid: valmissüsteem täidab püstitatud eesmärgi
Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhi Sven Mikseri hinnangul ei pea valimissüsteem olema lihtne, vaid peegeldama valijate poliitilisi eelistusi.
Eesmärgiks peaks olema koostada parlament, mis peegeldaks võimalikult täpselt valijate poliitilisi eelistusi ja selle ülesandega tuleb meie valimissüsteem toime.http://poliitika.postimees.ee/?id=409275
Valimissüsteem ei täida püstitatud eesmärki, kui vaatamata sellele, et elanike usaldus erakondade vastu on alla 30%, koosneb esinduskoda eranditult nende esindajatest.
Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.
Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus.
EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik.
Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on kujunenud tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.
Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi. Valimissüsteem seda ei võimalda.
Saturday, March 26, 2011
Vaidlused otsuste kvaliteedi üle pole tulemuslikud
ÄP kirjutab:
Ansip: rahaliit on nüüd kindlamal alusel.
Need reformid on nüüd vormistatud. Kõige olulisem on Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) kokkulepe.http://www.ap3.ee/article/2011/3/25/ansip-rahaliit-on-nuud-stabiilsemal-alusel
Kahte sarnast (kuid erinevas keskkonnas toimivat) Eestit ei eksisteeri, mistõttu puudub võrdlusbaas langetatud otsuste tulemuslikkuse hindamiseks.
Arutelud möödanikust on mõttetud.
Valimistel oleksime pidanud lubaduste andmise asemel pühenduma otsustusprotsessi põhimõtete üle diskuteerimisele.
Piiratud kompetentsiga pisiriigis tuleks otsuseid üheskoos langetada.
Väga raske on tõestada, et kõrge töötuse ühiskonnas ja kaose halduskorralduses on põhjustanud fiskaalpoliitika. Alati saab vastata, et teisiti toimides oleks olukord veelgi hullem.
Raske on tõestada ka seda, et rahaliitu astumine oli riigi kulu-tulu poolelt vaadates ühiskonnale kahjulik otsus. Astuda rahaliitu, milles võetakse suurema rahakotiga ühiskondade heaolu nimel suuri finantskohustusi, näitab tarmukuse asemel totrust.
EL ei ole igiliikur – tegemist on väga kuluka administreerimisega monstrumiga. Neil, kes arvavad, et Eestis saldo ühendusega koosneb vaid liikmemaksust ja struktuurifondidesse eraldatavatest summadest pole aimugi kuluarvestuse põhitõdedest.
Ansip: rahaliit on nüüd kindlamal alusel.
Need reformid on nüüd vormistatud. Kõige olulisem on Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) kokkulepe.http://www.ap3.ee/article/2011/3/25/ansip-rahaliit-on-nuud-stabiilsemal-alusel
Kahte sarnast (kuid erinevas keskkonnas toimivat) Eestit ei eksisteeri, mistõttu puudub võrdlusbaas langetatud otsuste tulemuslikkuse hindamiseks.
Arutelud möödanikust on mõttetud.
Valimistel oleksime pidanud lubaduste andmise asemel pühenduma otsustusprotsessi põhimõtete üle diskuteerimisele.
Piiratud kompetentsiga pisiriigis tuleks otsuseid üheskoos langetada.
Väga raske on tõestada, et kõrge töötuse ühiskonnas ja kaose halduskorralduses on põhjustanud fiskaalpoliitika. Alati saab vastata, et teisiti toimides oleks olukord veelgi hullem.
Raske on tõestada ka seda, et rahaliitu astumine oli riigi kulu-tulu poolelt vaadates ühiskonnale kahjulik otsus. Astuda rahaliitu, milles võetakse suurema rahakotiga ühiskondade heaolu nimel suuri finantskohustusi, näitab tarmukuse asemel totrust.
EL ei ole igiliikur – tegemist on väga kuluka administreerimisega monstrumiga. Neil, kes arvavad, et Eestis saldo ühendusega koosneb vaid liikmemaksust ja struktuurifondidesse eraldatavatest summadest pole aimugi kuluarvestuse põhitõdedest.
Thursday, March 24, 2011
Vaimne rikkus kaalub üles ükskõik kui suure kullapaja
Materiaalsuse ees kummardamine, raha osatähtsuse fetišeerimine teeb vaeseks, massipsühhoosil põhinev tarbimisühiskond hinge haigeks.
Vaimne rikkus kaalub üles ükskõik kui suure kullapaja. Olulisem omamisest on see, kuidas ennast tuntakse. Imetlen idamaiseid rahvaid, kes vaatamata statistilise kogutoodangu madalale näitajale on meist rikkamad. Mõistetama – miks seostame väärtusahelas SKPd 1:1 rikkusega?
Kui aga materiaalsest jõukusest rääkida, siis hinnangu andmisel tuleks tugineda saldole, mitte lähtuda vaid aktiva poolest.
Mina ei pea Oliver Kruudat (paljud seda teevad) rikkaks meheks, kuna tema tegevuse tulem avaldub tasumata kohustustes (Järle AS, Luterma, Via Cocept pankrotid).
Liisitud, laenurahade või tasumata arvete eest soetatud masinad, eluasemed, käibevarad ei näita rikkust, vaid vaesust.
Majanduskasvust rääkides ei piisa hinnangu andmisel üksnes kvantitatiivsest mõõtmest, oluline on ka kvaliteet.
Vaatamata „majanduskasvule“ luuakse ühiskonnas sotsiaalseid töökohti - kasvab küll kvantiteet, kuid kvaliteet läheb alla.
Majanduskasvust pole põhjust hõisata, kui see tuleneb advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolistide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele suunatud tervishoiu (ravimifirmade ja arstide nuumamine), välisinvesteeringute tulususe kasvu, avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsete tegevuste ponnistustest.
Oleme vaesed – oleme oluliselt vaesemad, kui sisemajanduskogutoodangu kvantitatiivse näitaja poolest peaksime olema.
Vaimne rikkus kaalub üles ükskõik kui suure kullapaja. Olulisem omamisest on see, kuidas ennast tuntakse. Imetlen idamaiseid rahvaid, kes vaatamata statistilise kogutoodangu madalale näitajale on meist rikkamad. Mõistetama – miks seostame väärtusahelas SKPd 1:1 rikkusega?
Kui aga materiaalsest jõukusest rääkida, siis hinnangu andmisel tuleks tugineda saldole, mitte lähtuda vaid aktiva poolest.
Mina ei pea Oliver Kruudat (paljud seda teevad) rikkaks meheks, kuna tema tegevuse tulem avaldub tasumata kohustustes (Järle AS, Luterma, Via Cocept pankrotid).
Liisitud, laenurahade või tasumata arvete eest soetatud masinad, eluasemed, käibevarad ei näita rikkust, vaid vaesust.
Majanduskasvust rääkides ei piisa hinnangu andmisel üksnes kvantitatiivsest mõõtmest, oluline on ka kvaliteet.
Vaatamata „majanduskasvule“ luuakse ühiskonnas sotsiaalseid töökohti - kasvab küll kvantiteet, kuid kvaliteet läheb alla.
Majanduskasvust pole põhjust hõisata, kui see tuleneb advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolistide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele suunatud tervishoiu (ravimifirmade ja arstide nuumamine), välisinvesteeringute tulususe kasvu, avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsete tegevuste ponnistustest.
Oleme vaesed – oleme oluliselt vaesemad, kui sisemajanduskogutoodangu kvantitatiivse näitaja poolest peaksime olema.
Tuesday, March 22, 2011
Tuumajaama otstarbekusest
Jaapani 9,0-magnituudine maavärin, hiiglaslik tsunami ja saareriigi tuumajaamades üksteise järel aset leidnud avariid on pannud inimesi tõsiselt mõtlema tuumaenergeetika tuleviku üle. Kuid oleme sunnitud tõdema, et tuumaenergeetikale pole vähemalt lähikümnenditel alternatiivi, sest energianõudlus kasvab maailmas kiiresti.http://www.postimees.ee/?id=406013
Tuumajaama arutelud on liiga emotsionaalsed – kohati tundub, et teadlikult tegeletakse elanike vastandamisega.
Hõiskame rõõmust, kui majanduskasv teeb jõnksu ülespoole, teadvustamata seejuures, et üks indikaator pole näitaja.
Analoogselt läheneme ka tuumaenergeetikale.
Pole olemas üdini häid ega halbu asju. „Headus“ peitub mõõdukuses.
Pooldan (põhimõtteliselt) tuumajaama rajamist Eestisse. Seda muidugi tingimustel, kui see on kogukonnale majanduslikult kasulik, tagab piirkondliku energeetilise sõltumatuse, on keskkonnale ohutu.
Tuumajaama vastaste argumendiks on üksnes „ohtlikkus“. Tegemist on lahmimisega, sest tehnoloogias ei orienteeruta. Eestis pidavat olema vaid mõnikümmend inimest, kes tuumaenergeetikast midagigi taipavad.
Kõike saab „ohtlikkuse“ alla paigutada. Ravim on mingis koguses mürk. Ohtlik on tänaval liikuda, autoga sõita; ohtlik on elada.
Elame avatud maailmas, kus linnulennu kauguses pulbitsevad vanema põlvkonna tuumajaamad. Sellises keskkonnas tuumaenergeetikale vastandumine on kummaline.
Mõni aega tagasi juhtusin kuulama eestlasest USA-s tuumateadlasena ametis oleva noore mehe juttu. Tuumaenergeetika tase pidavat peagi jõudma arenguni, kus kasutatakse (senisest) madalama radioaktiivsusega tooret, jäätmeid pole vaja enam sügavasse pinnasesse ladustada.
Ehk oleks mõttekas Eesti pakkuda sellise tuumajaama katsepolügooniks – saame jaama odavamalt soetada, kaasneks poolmuidu know how.
Ihaldan privaatset elukeskkonda, mida väikeses Eestis ei pakuta.
Mõned aastad tagasi rajati elukoha naabrusesse Konsumi kauplus. Müra (autode voorimine, ventilatsioon) ületab (arvatavasti) tuumajaama tekitatu, liikumine häiritud. Oleks minu võimuses, asendaksin mürakolde vaiksema uuel tehnoloogial põhineva tuumajaamaga.
Kui peaksin valima, kas elada tuuliku või tuumajaama lähedal, siis eelistus langeks vaieldamatult viimasele. Eelistaksin viimast isegi siis, kui alternatiiviks pakutakse tossava toruga alternatiivi.
Tuumajaama eelistan tolmu ja müra tekitavale kaevandusele (killustik jmt), maanteele või muule häirivale objektile.
Kõik on suhteline.
Teine teema, mille üle hakkasin mõtlema, on metsanduse arengukava.
Pean ennast keskmiseks kodanikuks, kes teemas ei orienteeru.
Vaatasin eile (teist korda) Osooni saadet, milles lahati metsanduse arengukava tegemisprotsessi. Üllatusin - kõik soovijad olid seaduseelnõu koostamisse kaasatud, kaasatud oli ELF.
Metsandusteadlase seisukohad tundusid usutavatena.
Emotsionaalsest aspektist protesteerin metsanduse arengukava vastu, kahtlen aga argumentide vettpidavuses.
Ühisseisukohti tuleb austada, olenemata isegi sellest, kas need meile meeldivad või mitte. Arvamus, et oleme targemad, pole põhjendatud.
Igat seisukohta annab põhjendada, annab ka maha teha. Vastandumise asemel võiksime eelistada ühtsust, tegemist on mõjuvõimsaima ohtude ennetamise relvaga.
Seisukohtade kujundamisel on oluline arvestada kõiki poolt ja vastuargumente, paika panna eelistuste pingerida. Vastuargumentidele (nii ka pooltagumentidele) pühendumise korral jõuame valedele järeldustele.
Tuumajaama arutelud on liiga emotsionaalsed – kohati tundub, et teadlikult tegeletakse elanike vastandamisega.
Hõiskame rõõmust, kui majanduskasv teeb jõnksu ülespoole, teadvustamata seejuures, et üks indikaator pole näitaja.
Analoogselt läheneme ka tuumaenergeetikale.
Pole olemas üdini häid ega halbu asju. „Headus“ peitub mõõdukuses.
Pooldan (põhimõtteliselt) tuumajaama rajamist Eestisse. Seda muidugi tingimustel, kui see on kogukonnale majanduslikult kasulik, tagab piirkondliku energeetilise sõltumatuse, on keskkonnale ohutu.
Tuumajaama vastaste argumendiks on üksnes „ohtlikkus“. Tegemist on lahmimisega, sest tehnoloogias ei orienteeruta. Eestis pidavat olema vaid mõnikümmend inimest, kes tuumaenergeetikast midagigi taipavad.
Kõike saab „ohtlikkuse“ alla paigutada. Ravim on mingis koguses mürk. Ohtlik on tänaval liikuda, autoga sõita; ohtlik on elada.
Elame avatud maailmas, kus linnulennu kauguses pulbitsevad vanema põlvkonna tuumajaamad. Sellises keskkonnas tuumaenergeetikale vastandumine on kummaline.
Mõni aega tagasi juhtusin kuulama eestlasest USA-s tuumateadlasena ametis oleva noore mehe juttu. Tuumaenergeetika tase pidavat peagi jõudma arenguni, kus kasutatakse (senisest) madalama radioaktiivsusega tooret, jäätmeid pole vaja enam sügavasse pinnasesse ladustada.
Ehk oleks mõttekas Eesti pakkuda sellise tuumajaama katsepolügooniks – saame jaama odavamalt soetada, kaasneks poolmuidu know how.
Ihaldan privaatset elukeskkonda, mida väikeses Eestis ei pakuta.
Mõned aastad tagasi rajati elukoha naabrusesse Konsumi kauplus. Müra (autode voorimine, ventilatsioon) ületab (arvatavasti) tuumajaama tekitatu, liikumine häiritud. Oleks minu võimuses, asendaksin mürakolde vaiksema uuel tehnoloogial põhineva tuumajaamaga.
Kui peaksin valima, kas elada tuuliku või tuumajaama lähedal, siis eelistus langeks vaieldamatult viimasele. Eelistaksin viimast isegi siis, kui alternatiiviks pakutakse tossava toruga alternatiivi.
Tuumajaama eelistan tolmu ja müra tekitavale kaevandusele (killustik jmt), maanteele või muule häirivale objektile.
Kõik on suhteline.
Teine teema, mille üle hakkasin mõtlema, on metsanduse arengukava.
Pean ennast keskmiseks kodanikuks, kes teemas ei orienteeru.
Vaatasin eile (teist korda) Osooni saadet, milles lahati metsanduse arengukava tegemisprotsessi. Üllatusin - kõik soovijad olid seaduseelnõu koostamisse kaasatud, kaasatud oli ELF.
Metsandusteadlase seisukohad tundusid usutavatena.
Emotsionaalsest aspektist protesteerin metsanduse arengukava vastu, kahtlen aga argumentide vettpidavuses.
Ühisseisukohti tuleb austada, olenemata isegi sellest, kas need meile meeldivad või mitte. Arvamus, et oleme targemad, pole põhjendatud.
Igat seisukohta annab põhjendada, annab ka maha teha. Vastandumise asemel võiksime eelistada ühtsust, tegemist on mõjuvõimsaima ohtude ennetamise relvaga.
Seisukohtade kujundamisel on oluline arvestada kõiki poolt ja vastuargumente, paika panna eelistuste pingerida. Vastuargumentidele (nii ka pooltagumentidele) pühendumise korral jõuame valedele järeldustele.
Sunday, March 20, 2011
Eesti vajaks teistsuguse lähenemisega erakondi
Ühiskonnakorraldus on väga suures kriisis, väärtushinnangud on pea peale pöördunud.
Inimsuhetes domineerivad ebaausus, egoism, võimuahnus; empaatia, altruism, hoolivus on põlu all.
Ühiskonnas domineerivad väärtushinnangud on kaugel looduskeskkonnas toimivatest. Paljudele tunduvad need seetõttu tülgastavatena, mis ajendab põgenema.
Tundub, et isegi paljud koolijütsidest ei seosta tulevikku Eestiga, rääkimata siis täiskasvanutest - põgeneda soovivad kõik, kellel võimalus avaneb.
Rahvaloendus peaks näitama, millised on olnud viimaste aastate migratsiooni tendentsid, kuid võib arvata, et mujale elama või tööle asunute arv on arvatust suurem.
Erakonnad on projektipõhised (valimistest valimistele).
Isikute vahelised vastuolud tekkivad neis põhimõtteliste lähenemiste hägususest, mitte niivõrd eesmärkide üle vaidlustest.
Vähem oluline sellest, mida kavatsetakse teha, on see, kuidas midagi tehakse.
Kogukonnad on terved, kui nende poolt langetatavad otsused põhinevad seisukohtade ühisnimetajal.
Ühiselt langetatud otsused on alati õiged.
Ühiskond vajab erakonda, mis toimiks demokraatlikel (selle sõna kõige paremas tähenduses) põhimõtetel. Olen enamgi kui veendunud, et sellise erakonna taha koonduksid ühiskonnaliikmete enamus.
Riik on kaoses (paljud protsessid juhtimatud, inimressursile puudub rakendus), kuna tegemistes ei peeta kinni kokku lepitud väärtustest (põhiseadus jmt), ei järgita eetika ja moraali põhimõtteid.
EER oleks saanud valimistel vajaliku toetuse, kui tegemistes oleks järgitud kunagisi kokkuleppeid (osalusdemokraatia). Eelistati aga finantsvõimendust, millest ei piisa. „Tuntumate“ inimeste kaasamisega ja reklaamikulutuste tegemisega pühenduti vormile, sisu jäi kaasajastamata.
Demokraatia vajab uut lähenemist – selle peitubki uue erakonna loomise võti. Panustasin kunagi EER loomisele, nüüd olen valmis vigade parandusele (uue erakonna loomisele) panustama.
F. Hayeki põhjendused kogukondades tekkivatest vastuoludest on huvitavad.
Need leiab siit:
http://eveges.blogspot.com/2010/11/miks-tousevad-tippu-halvimad.html
Inimsuhetes domineerivad ebaausus, egoism, võimuahnus; empaatia, altruism, hoolivus on põlu all.
Ühiskonnas domineerivad väärtushinnangud on kaugel looduskeskkonnas toimivatest. Paljudele tunduvad need seetõttu tülgastavatena, mis ajendab põgenema.
Tundub, et isegi paljud koolijütsidest ei seosta tulevikku Eestiga, rääkimata siis täiskasvanutest - põgeneda soovivad kõik, kellel võimalus avaneb.
Rahvaloendus peaks näitama, millised on olnud viimaste aastate migratsiooni tendentsid, kuid võib arvata, et mujale elama või tööle asunute arv on arvatust suurem.
Erakonnad on projektipõhised (valimistest valimistele).
Isikute vahelised vastuolud tekkivad neis põhimõtteliste lähenemiste hägususest, mitte niivõrd eesmärkide üle vaidlustest.
Vähem oluline sellest, mida kavatsetakse teha, on see, kuidas midagi tehakse.
Kogukonnad on terved, kui nende poolt langetatavad otsused põhinevad seisukohtade ühisnimetajal.
Ühiselt langetatud otsused on alati õiged.
Ühiskond vajab erakonda, mis toimiks demokraatlikel (selle sõna kõige paremas tähenduses) põhimõtetel. Olen enamgi kui veendunud, et sellise erakonna taha koonduksid ühiskonnaliikmete enamus.
Riik on kaoses (paljud protsessid juhtimatud, inimressursile puudub rakendus), kuna tegemistes ei peeta kinni kokku lepitud väärtustest (põhiseadus jmt), ei järgita eetika ja moraali põhimõtteid.
EER oleks saanud valimistel vajaliku toetuse, kui tegemistes oleks järgitud kunagisi kokkuleppeid (osalusdemokraatia). Eelistati aga finantsvõimendust, millest ei piisa. „Tuntumate“ inimeste kaasamisega ja reklaamikulutuste tegemisega pühenduti vormile, sisu jäi kaasajastamata.
Demokraatia vajab uut lähenemist – selle peitubki uue erakonna loomise võti. Panustasin kunagi EER loomisele, nüüd olen valmis vigade parandusele (uue erakonna loomisele) panustama.
F. Hayeki põhjendused kogukondades tekkivatest vastuoludest on huvitavad.
Need leiab siit:
http://eveges.blogspot.com/2010/11/miks-tousevad-tippu-halvimad.html
Saturday, March 19, 2011
Muutused ühiskonnakorralduses on paratamatud
OECD on valmis saanud viimaste aastate põhjalikema ja mahukama Eesti riigivalitsemise kohta koostatud analüüsi, mis rõhutab vajadust liikuda ühtsema valitsemise suunas.
OECD peamine tõdemus enam kui 400-leheküljelises raportis on see, et Eesti on liiga väike ja vaene, et lubada killustumist. Avaldub see valitsusasutuste ülesehitamises, tööprotsessides või avalike teenuste osutamises, vahendab ERR-i uudisteportaal.http://www.epl.ee/artikkel/594599
Jüri Raidal pakub ümberkorraldusi alustada peaministri büroost. Iseseisva institutsiooni loomine võimaldaks jõulisemalt reformida ühiskonnakorraldust.
Pooldan sellist lähenemist, vaatamata isegi sellele, et mõnede arvates liiguksime siis diktatuuririigi poole. Viimane väide ei pea paika, sest oleme juba seal. Peaministrile suuremate õiguste andmine selgitaks vastutust.
Erakondadesse kuulub (heal juhul) kuni 5% elanikkonnast (elanike arv on teadmata). Küsitluste järgi on neis toimuvaga kursis alla 10% liikmetest. Kaasarääkijate osa veelgi väiksem (oletan 10x). Otsustajaid veelgi vähem.
Otsuseid ühiskonnas langetab heal juhul kümmekonnaline seltskond. Kui see on demokraatia, siis küsiksin, mis on diktatuur?
Kodanikuühiskonna loomisega oleks pidanud algust tegema varem, siis kui diktatuurikindluse kallal alles nokitseti. Nüüd takistab seda hirm, mida paljud ühiskonnaliikmed tunnevad. Isegi väikestel kogukondadel (perekond) on hirmupäitsed peas.
Sotsiaalne turvalisus ühiskonnas seisab õblukestel jalgadel - see ongi põhjus, miks sõltutakse valitsejatest. Kodanikuühiskonna tekke eelduseks on vabadus (sõltumatus), mis kesiste sotsiaalsete tagatistega ühiskonnas puudub.
Osalesin (esimest korda elus) KOV valimistel.
Nimekirja koostamine oli vaevaline – huvitatutest polnud puudust, kuid võimulolijate pahameele alla sattumise kartus oli tuntav. Ei juletud kandideerida, nõustunutestki mitmed hiljem loobusid (põhjenduseks toodi vestlused ressursside üle otsustajatega).
Paljude (pereliikmed ja lähedased) eksistentsiaalsed sissetulekud sõltuvad võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) suvast, olenemata isegi sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Sellised inimesed ei julge näidata leppimatust diktatuurile.
Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi. Valimissüsteem seda ei soosi.
EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik.
Küsitluste järgi usaldus erakondade tagatubadele (erakondadest ei saa rääkida, need toimivad vaid paberitel, koosnevad peamiselt „surnud“ hingetest) on alla 30%, võim kuulub 100 protsendiliselt neile.
Ühiskonnakorralduses tuleks teha muudatusi. Seda saab teha vaid võimuladvik, kes pole asjast huvitatud. Tegemist on surnud ringiga, millest pääsemiseks tuleb veel kannatada (kuni paljude kannatus katkeb) või demonstreerida kodanikuallumatust. Viimast takistab olematutest sotsiaalsetest tagatistest tulenev hirm.
Peaministri institutsioonile suuremate õiguste andmise korral oleks vähemalt keegi, kellele sõrmega näidata:-)))
OECD peamine tõdemus enam kui 400-leheküljelises raportis on see, et Eesti on liiga väike ja vaene, et lubada killustumist. Avaldub see valitsusasutuste ülesehitamises, tööprotsessides või avalike teenuste osutamises, vahendab ERR-i uudisteportaal.http://www.epl.ee/artikkel/594599
Jüri Raidal pakub ümberkorraldusi alustada peaministri büroost. Iseseisva institutsiooni loomine võimaldaks jõulisemalt reformida ühiskonnakorraldust.
Pooldan sellist lähenemist, vaatamata isegi sellele, et mõnede arvates liiguksime siis diktatuuririigi poole. Viimane väide ei pea paika, sest oleme juba seal. Peaministrile suuremate õiguste andmine selgitaks vastutust.
Erakondadesse kuulub (heal juhul) kuni 5% elanikkonnast (elanike arv on teadmata). Küsitluste järgi on neis toimuvaga kursis alla 10% liikmetest. Kaasarääkijate osa veelgi väiksem (oletan 10x). Otsustajaid veelgi vähem.
Otsuseid ühiskonnas langetab heal juhul kümmekonnaline seltskond. Kui see on demokraatia, siis küsiksin, mis on diktatuur?
Kodanikuühiskonna loomisega oleks pidanud algust tegema varem, siis kui diktatuurikindluse kallal alles nokitseti. Nüüd takistab seda hirm, mida paljud ühiskonnaliikmed tunnevad. Isegi väikestel kogukondadel (perekond) on hirmupäitsed peas.
Sotsiaalne turvalisus ühiskonnas seisab õblukestel jalgadel - see ongi põhjus, miks sõltutakse valitsejatest. Kodanikuühiskonna tekke eelduseks on vabadus (sõltumatus), mis kesiste sotsiaalsete tagatistega ühiskonnas puudub.
Osalesin (esimest korda elus) KOV valimistel.
Nimekirja koostamine oli vaevaline – huvitatutest polnud puudust, kuid võimulolijate pahameele alla sattumise kartus oli tuntav. Ei juletud kandideerida, nõustunutestki mitmed hiljem loobusid (põhjenduseks toodi vestlused ressursside üle otsustajatega).
Paljude (pereliikmed ja lähedased) eksistentsiaalsed sissetulekud sõltuvad võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) suvast, olenemata isegi sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Sellised inimesed ei julge näidata leppimatust diktatuurile.
Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi. Valimissüsteem seda ei soosi.
EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik.
Küsitluste järgi usaldus erakondade tagatubadele (erakondadest ei saa rääkida, need toimivad vaid paberitel, koosnevad peamiselt „surnud“ hingetest) on alla 30%, võim kuulub 100 protsendiliselt neile.
Ühiskonnakorralduses tuleks teha muudatusi. Seda saab teha vaid võimuladvik, kes pole asjast huvitatud. Tegemist on surnud ringiga, millest pääsemiseks tuleb veel kannatada (kuni paljude kannatus katkeb) või demonstreerida kodanikuallumatust. Viimast takistab olematutest sotsiaalsetest tagatistest tulenev hirm.
Peaministri institutsioonile suuremate õiguste andmise korral oleks vähemalt keegi, kellele sõrmega näidata:-)))
Thursday, March 17, 2011
Kodanikuühiskonna tekke eelduseks on vabadus
Valimistulemusi on õigusega tõlgendatud kui valijate usaldushääletust senisele võimuliidule – Reformierakond ning IRL võitsid kahe peale kokku 56 kohta parlamendis.http://www.epl.ee/artikkel/594430
Vormi asemel võiksime süüvida sisusse.
Poliitika Eestis on valitsemiskeskne, mis vajaks kodanikuühiskonna poole nihutamist.
Rõhuasetusi tuleb muuta.
Valutumalt oleks neid saanud teha kümmekond aastat tagasi, siis kui diktatuurikindluse kallal alles nokitseti.
Magasime maha.
Nüüd saab muutusi esile kutsuda üksnes (organiseeritult) tänavatele tulekuga.
Kodanukuühiskonna teket takistab hirm, mida paljud ühiskonnaliikmed tunnevad. Isegi väikestel kogukondadele (perekond) on hirmupäitsed pähe pandud.
Põhjendan viimast väidet:
Osalesin (esimest korda elus) KOV valimistel.
Nimekirja koostamine oli vaevaline – huvitatutest polnud puudust, kuid võimulolijate pahameele alla sattumise kartus oli tuntav. Ei juletud kandideerida, nõustunutestki mitmed hiljem loobusid (põhjenduseks toodi vestlused ressursside üle otsustajatega).
Analoogne suhtumine valitseb kõikjal Eestis.
Paljude (pereliikmed ja lähedased) eksistentsiaalsed sissetulekud sõltuvad võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) suvast, olenemata isegi sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja.
Sotsiaalne turvalisus ühiskonnas seisab õblukestel jalgadel - see ongi peamine põhjus, miks paljud sõltuvad valitsejatest .
Kodanikuühiskonna tekke eelduseks on vabadus (sõltumatus), mis kesiste sotsiaalsete tagatistega ühiskondades puudub.
Küsitluste järgi usaldus erakondade tagatubadele (erakondadest ei saa rääkida, need toimivad vaid paberitel, koosnevad peamiselt „surnud“ hingetest) on alla 30%, võimu aga oleme loovutanud neile 100 protsendiliselt.
Ühiskonnakorralduses tuleks teha muudatusi. Seda saab teha aga üksnes võimuladvik, kes pole sellest huvitatud. Tegemist on surnud ringiga, millest pääsemiseks tuleb kannatada (kuni paljude kannatus katkeb) või siis ühiselt demonstreerida kodanikuallumatust. Viimast takistab olematutest sotsiaalsetest tagatistest tulenev hirm.
Mida hiljem aga korrektsioonide kallale asume, seda vähemaks jääb valikuid.
Vormi asemel võiksime süüvida sisusse.
Poliitika Eestis on valitsemiskeskne, mis vajaks kodanikuühiskonna poole nihutamist.
Rõhuasetusi tuleb muuta.
Valutumalt oleks neid saanud teha kümmekond aastat tagasi, siis kui diktatuurikindluse kallal alles nokitseti.
Magasime maha.
Nüüd saab muutusi esile kutsuda üksnes (organiseeritult) tänavatele tulekuga.
Kodanukuühiskonna teket takistab hirm, mida paljud ühiskonnaliikmed tunnevad. Isegi väikestel kogukondadele (perekond) on hirmupäitsed pähe pandud.
Põhjendan viimast väidet:
Osalesin (esimest korda elus) KOV valimistel.
Nimekirja koostamine oli vaevaline – huvitatutest polnud puudust, kuid võimulolijate pahameele alla sattumise kartus oli tuntav. Ei juletud kandideerida, nõustunutestki mitmed hiljem loobusid (põhjenduseks toodi vestlused ressursside üle otsustajatega).
Analoogne suhtumine valitseb kõikjal Eestis.
Paljude (pereliikmed ja lähedased) eksistentsiaalsed sissetulekud sõltuvad võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) suvast, olenemata isegi sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja.
Sotsiaalne turvalisus ühiskonnas seisab õblukestel jalgadel - see ongi peamine põhjus, miks paljud sõltuvad valitsejatest .
Kodanikuühiskonna tekke eelduseks on vabadus (sõltumatus), mis kesiste sotsiaalsete tagatistega ühiskondades puudub.
Küsitluste järgi usaldus erakondade tagatubadele (erakondadest ei saa rääkida, need toimivad vaid paberitel, koosnevad peamiselt „surnud“ hingetest) on alla 30%, võimu aga oleme loovutanud neile 100 protsendiliselt.
Ühiskonnakorralduses tuleks teha muudatusi. Seda saab teha aga üksnes võimuladvik, kes pole sellest huvitatud. Tegemist on surnud ringiga, millest pääsemiseks tuleb kannatada (kuni paljude kannatus katkeb) või siis ühiselt demonstreerida kodanikuallumatust. Viimast takistab olematutest sotsiaalsetest tagatistest tulenev hirm.
Mida hiljem aga korrektsioonide kallale asume, seda vähemaks jääb valikuid.
Wednesday, March 16, 2011
Majanduskasvust pole põhjust hõisata, kui ...
Kahekohaline majanduslangus on pöördunud tõusuks. 2010. aastal mõõdeti kasvuks 3,1 protsenti, neljandas kvartalis 6,7%.
Vaatamata mõnda aega kestnud majanduskasvule kavandatakse endiselt sotsiaalsete töökohtade loomist, millel on mõju küll „majanduskasvule“, kuid mille üle ei tasuks rõõmustada. Töökohti pole piisavalt.
Majanduslanguse või -tõusu arvuline statistiline näitaja ei anna täit ülevaadet olukorrast. Sisemajandustoodangul ja sisemajandustoodangul on väga suur vahe. Sisemajanduse kogutoodangu jagatis elaniku kohta ei taandu (alati) jõukusele. Näitab seda ka sisetarbimine.
Vaatamata riigitulude kasvule jäävad paljud elanikud aina vaesemaks.
Majanduskasvust pole põhjust hõisata, kui see tuleneb advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolistide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele suunatud tervishoiu (ravimifirmade ja arstide nuumamine), avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsete valdkondade ponnistustest.
Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toituv ettevõtlus on haige. Seda on ka suunatud riigihangetel toimiv ettevõtlus.
Välisinvesteeringute kasvu üle pole põhjust hõisata – odava palgatöö müük pole Nokia, sisemajanduse kogutoodangu rasvakihi loovutamine aga on totrus.
Väikeettevõtlusest tulev majanduskasv on jätkusuutlik. Selle elujõulisus näitab majanduskeskkonna tugevust, mis tagab jätkusuutliku majanduskasvu.
Sahkerdamised (abiprojektid, riigihanked jmt) ei soosi väikeettevõtluse võrsete teket ega nende elujõuliseks sirgumist.
Ressursside ümberjagamist (struktuurifondid, riigihanked) ühiskonnas tuleks piirata, ausale konkurentsile aga tuult tiibadesse puhuda, vastasel juhul pole põhjust majanduskasvu ja jõukuse vahele võrdusmärki panna.
Kuidas suunamuutust saavutada, ei oskagi öelda - otsuseid ühiskonnas langetavad need, kes teemas ei orienteeru. Juhindutakse üksikutest indikaatoritest, puude varjus haigutavat kuristikku ei osata eristada, rääkimata siis tervikpildi nägemisest.
Mõni aeg tagasi kirjutasin:
Olles pikka aega tegutsenud erinevates ettevõtlusvaldkondades, koostanud hulganisti äriplaane, võin täie vastutusega väita, et riiklikud ettevõtluse arendamise struktuurifondid (nt EAS) pärsivad (soovitud) arenguid ühiskonnas (sh ettevõtluses).
http://eveges.blogspot.com/2010/08/riik-loob-toetustega-raha-laiaks.html
Vaatamata mõnda aega kestnud majanduskasvule kavandatakse endiselt sotsiaalsete töökohtade loomist, millel on mõju küll „majanduskasvule“, kuid mille üle ei tasuks rõõmustada. Töökohti pole piisavalt.
Majanduslanguse või -tõusu arvuline statistiline näitaja ei anna täit ülevaadet olukorrast. Sisemajandustoodangul ja sisemajandustoodangul on väga suur vahe. Sisemajanduse kogutoodangu jagatis elaniku kohta ei taandu (alati) jõukusele. Näitab seda ka sisetarbimine.
Vaatamata riigitulude kasvule jäävad paljud elanikud aina vaesemaks.
Majanduskasvust pole põhjust hõisata, kui see tuleneb advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolistide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele suunatud tervishoiu (ravimifirmade ja arstide nuumamine), avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsete valdkondade ponnistustest.
Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toituv ettevõtlus on haige. Seda on ka suunatud riigihangetel toimiv ettevõtlus.
Välisinvesteeringute kasvu üle pole põhjust hõisata – odava palgatöö müük pole Nokia, sisemajanduse kogutoodangu rasvakihi loovutamine aga on totrus.
Väikeettevõtlusest tulev majanduskasv on jätkusuutlik. Selle elujõulisus näitab majanduskeskkonna tugevust, mis tagab jätkusuutliku majanduskasvu.
Sahkerdamised (abiprojektid, riigihanked jmt) ei soosi väikeettevõtluse võrsete teket ega nende elujõuliseks sirgumist.
Ressursside ümberjagamist (struktuurifondid, riigihanked) ühiskonnas tuleks piirata, ausale konkurentsile aga tuult tiibadesse puhuda, vastasel juhul pole põhjust majanduskasvu ja jõukuse vahele võrdusmärki panna.
Kuidas suunamuutust saavutada, ei oskagi öelda - otsuseid ühiskonnas langetavad need, kes teemas ei orienteeru. Juhindutakse üksikutest indikaatoritest, puude varjus haigutavat kuristikku ei osata eristada, rääkimata siis tervikpildi nägemisest.
Mõni aeg tagasi kirjutasin:
Olles pikka aega tegutsenud erinevates ettevõtlusvaldkondades, koostanud hulganisti äriplaane, võin täie vastutusega väita, et riiklikud ettevõtluse arendamise struktuurifondid (nt EAS) pärsivad (soovitud) arenguid ühiskonnas (sh ettevõtluses).
http://eveges.blogspot.com/2010/08/riik-loob-toetustega-raha-laiaks.html
Tuesday, March 15, 2011
Maksusüsteemi käsitletakse tervikuna
Pärast reedest EL-i ülemkogu on taas aktuaalseks muutunud Euroopa ettevõtte ühtse maksubaasi idee, mida on tulemusteta arutatud kümme aastat ja mille kohta komisjon kavatseb teha uued ettepanekud.http://www.e24.ee/?id=402644#komm_box
Maksusüsteemi tuleb käsitleda tervikuna. Üksikute maksudega ei mängita.
Ühtse maksubaasi ideed saab rakendada koos ühtse sotsiaalse süsteemi loomisega. Vastupidisel korral see ei toimi - õblukestel jalgadel seisev Eesti sotsiaalkindlustus ei vea välja.
ELs moodustas sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse kogutoodangust 26,9 protsenti, Eestis aga 12,4 protsenti (2006. a, Eurostat). Eestlaste sissetulekud on soomlastest neli korda, sotsiaalsed tagatised aga seitse korda madalamad. Reaalmaksukoormus Eestis on teistest oluliselt kõrgem.
Osade maksude (nn vara maksud: kinnisvaramaks, automaks jmt) import Eestisse ei tuleks (maksejõuetu elanikkonna tõttu) kõne allagi.
Maksustamisel tuleb järgida mõttekuse printsiipi - maksud peavad olema maksja poolt kontrollitavad.
Paljud inimesed on toimetulekuraskuses, mistõttu maksustada saab tulu või kulu, kuid mitte asju. Tarbimiselt tasutavaid makse annab piirata – söögiks võib tarbida käbisid, juurikaid, muid metsasaadusi, vara (eluase, sõiduvahend) maksustamise korral jääb üle vaid eluküünla kustutamine.
Ettevõtte tulumaksu kehtestamisel oleks jumet, kuid selle eelduseks on mõne muu maksu alandamine – üldine maksukoormus ei tohi kasvada.
Kuid isegi selle maksu kehtestamisega tuleks oodata, sest räsitud (väikeettevõtlusel rajanev) ettevõtlus ei pruugi seda välja kannatada.
Kasumit mõõdetakse arvestuslikult – kasumit teenides võivad rahavood negatiivsed olla. Pole harvad juhused, kus kasumlikud üksused pankrotistuvad.
Käibevarade nappust on eriti tuntav klassikalises ettevõtluses, kus tuleb teha kulutusi laovaru hoidmisele, partnerite krediteerimisele, põhivara soetamisele või töökorras hoidmisele; tuntav on see ka kollapsi järgses majanduskeskkonnas.
Krediidiinfo andmetel püsis 2010. aastal pankrottide arvukus väga kõrgel tasemel. Kuulutati välja 1029 äriühingu maksejõuetus, mis on kümnendi pingereas teine tulemus.
Maksusüsteemi tuleb käsitleda tervikuna. Üksikute maksudega ei mängita.
Ühtse maksubaasi ideed saab rakendada koos ühtse sotsiaalse süsteemi loomisega. Vastupidisel korral see ei toimi - õblukestel jalgadel seisev Eesti sotsiaalkindlustus ei vea välja.
ELs moodustas sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse kogutoodangust 26,9 protsenti, Eestis aga 12,4 protsenti (2006. a, Eurostat). Eestlaste sissetulekud on soomlastest neli korda, sotsiaalsed tagatised aga seitse korda madalamad. Reaalmaksukoormus Eestis on teistest oluliselt kõrgem.
Osade maksude (nn vara maksud: kinnisvaramaks, automaks jmt) import Eestisse ei tuleks (maksejõuetu elanikkonna tõttu) kõne allagi.
Maksustamisel tuleb järgida mõttekuse printsiipi - maksud peavad olema maksja poolt kontrollitavad.
Paljud inimesed on toimetulekuraskuses, mistõttu maksustada saab tulu või kulu, kuid mitte asju. Tarbimiselt tasutavaid makse annab piirata – söögiks võib tarbida käbisid, juurikaid, muid metsasaadusi, vara (eluase, sõiduvahend) maksustamise korral jääb üle vaid eluküünla kustutamine.
Ettevõtte tulumaksu kehtestamisel oleks jumet, kuid selle eelduseks on mõne muu maksu alandamine – üldine maksukoormus ei tohi kasvada.
Kuid isegi selle maksu kehtestamisega tuleks oodata, sest räsitud (väikeettevõtlusel rajanev) ettevõtlus ei pruugi seda välja kannatada.
Kasumit mõõdetakse arvestuslikult – kasumit teenides võivad rahavood negatiivsed olla. Pole harvad juhused, kus kasumlikud üksused pankrotistuvad.
Käibevarade nappust on eriti tuntav klassikalises ettevõtluses, kus tuleb teha kulutusi laovaru hoidmisele, partnerite krediteerimisele, põhivara soetamisele või töökorras hoidmisele; tuntav on see ka kollapsi järgses majanduskeskkonnas.
Krediidiinfo andmetel püsis 2010. aastal pankrottide arvukus väga kõrgel tasemel. Kuulutati välja 1029 äriühingu maksejõuetus, mis on kümnendi pingereas teine tulemus.
Friday, March 11, 2011
Kas me selist Eestis ikka tahame?
Tunnen kaasa neile, kes peavad kummardama Eestis toimivaid väärtushinnanguid. Paljudel vist puudub ettekujutus demokraatlikust ühiskonnast, mistõttu ei osatagi paremat ihaldada.
Valimiseelne Eestis on eriline. Arvatavasti kandideerisin seetõttu ka ise (üksikkandidaadina) valimistel.
Ma ei teinud enese valituks osutumiseks eriti palju – olin küll valmis innukamalt elukeskkonna parandamisele pühenduma, kuid elasin argielu. Tasusin kautsjoni (556,04 EUR), kuid udujutul põhinevat reklaamimist pidasin ebaeetiliseks.
See on möödanik – oleme stagnatsioonis tagasi.
Teiseks kodumaaks on mul USA. Naudin siinset elukeskkonda, vaatamata isegi selle, et statistilistel andmetel võiks mul Eestis mõnus olla.
Kodanikuühiskond on mõnus.
Emapalka ega lapsetoetusi siin ei maksta, kuid vaatamata sellel on lapsevanemad õnnelikud. Vajadusel ulatatakse abikäsi. Raskustesse sattumise korral (pangad, nälg) pole terrorit karta.
Tervisekindlustuseta inimesi ei jäeta teenindamata. Polnud endale seda jõudnud soetada, kuid abist ei keeldutud.
Muide - tervisekindlustus on kodumaal pakutavast oluliselt odavam. New Yorgi osariigis tuleb tervisekindlustuse eest tasuda 3 – 8 % palgast (pensionäridel ja kindlustamata erakorralise abivajajatele on see tasuta), Eestis kulub selleks 13%. Kvaliteedi poolest pole teenused võrreldavad – personal pole siin ülbe, ravijärjekorrad olematud, tulemuslikkus tunnetatav.
Politseipatrull tervitab, pakub abi, pole huvitatud rahakoti tühjendamisest.
Tennise- ja korvpalliväljakute eest pole vaja tasuda, tänulikud ollakse, kui neid külastan.
Valimisõigus puudub, kuid valitud huvituvad arvamusest.
Suurele tööpuudusele vaatamata, tööpakkumistest pole puudus.
Väärtushinnangud ühiskondades on totaalselt erinevad. Eestis olen vana, USA-s kogemustega. Eestis pean aktsepteerima valitute seisukohti, USA-s huvitutakse minu omadest.
Kodanikke alavääristav elukeskkond Eestis vajaks muutmist. Võiksime olla ühtsemad.
Kulutame ühiskonna vahendeid vastandumisele, isiklike ambitsioonide ellu viimisele. Isegi valimissüsteem on selle vankri ette – kosjas küll käiakse, kuid sedagi tehakse mõrsja raha eest.
Ühiskonnaliikmete usaldus erakondade vastu on alla 30%, vaatamata sellele saavutavad erakonnad 100%-se valimisvõidu. Midagi on ühiskonnas ikka väga valesti, nii võivadki varsti kodumaale jääda vaid ambitsioonikad poliitikud, riigile tünga tegevad välisinvestorid ja vanurid.
Kas me aga sellist Eestist tahame..., on juba iseküsimus.
Valimiseelne Eestis on eriline. Arvatavasti kandideerisin seetõttu ka ise (üksikkandidaadina) valimistel.
Ma ei teinud enese valituks osutumiseks eriti palju – olin küll valmis innukamalt elukeskkonna parandamisele pühenduma, kuid elasin argielu. Tasusin kautsjoni (556,04 EUR), kuid udujutul põhinevat reklaamimist pidasin ebaeetiliseks.
See on möödanik – oleme stagnatsioonis tagasi.
Teiseks kodumaaks on mul USA. Naudin siinset elukeskkonda, vaatamata isegi selle, et statistilistel andmetel võiks mul Eestis mõnus olla.
Kodanikuühiskond on mõnus.
Emapalka ega lapsetoetusi siin ei maksta, kuid vaatamata sellel on lapsevanemad õnnelikud. Vajadusel ulatatakse abikäsi. Raskustesse sattumise korral (pangad, nälg) pole terrorit karta.
Tervisekindlustuseta inimesi ei jäeta teenindamata. Polnud endale seda jõudnud soetada, kuid abist ei keeldutud.
Muide - tervisekindlustus on kodumaal pakutavast oluliselt odavam. New Yorgi osariigis tuleb tervisekindlustuse eest tasuda 3 – 8 % palgast (pensionäridel ja kindlustamata erakorralise abivajajatele on see tasuta), Eestis kulub selleks 13%. Kvaliteedi poolest pole teenused võrreldavad – personal pole siin ülbe, ravijärjekorrad olematud, tulemuslikkus tunnetatav.
Politseipatrull tervitab, pakub abi, pole huvitatud rahakoti tühjendamisest.
Tennise- ja korvpalliväljakute eest pole vaja tasuda, tänulikud ollakse, kui neid külastan.
Valimisõigus puudub, kuid valitud huvituvad arvamusest.
Suurele tööpuudusele vaatamata, tööpakkumistest pole puudus.
Väärtushinnangud ühiskondades on totaalselt erinevad. Eestis olen vana, USA-s kogemustega. Eestis pean aktsepteerima valitute seisukohti, USA-s huvitutakse minu omadest.
Kodanikke alavääristav elukeskkond Eestis vajaks muutmist. Võiksime olla ühtsemad.
Kulutame ühiskonna vahendeid vastandumisele, isiklike ambitsioonide ellu viimisele. Isegi valimissüsteem on selle vankri ette – kosjas küll käiakse, kuid sedagi tehakse mõrsja raha eest.
Ühiskonnaliikmete usaldus erakondade vastu on alla 30%, vaatamata sellele saavutavad erakonnad 100%-se valimisvõidu. Midagi on ühiskonnas ikka väga valesti, nii võivadki varsti kodumaale jääda vaid ambitsioonikad poliitikud, riigile tünga tegevad välisinvestorid ja vanurid.
Kas me aga sellist Eestist tahame..., on juba iseküsimus.
Thursday, March 10, 2011
Tööviljakusel ja tööviljakusel on vahe
Statistikaameti andmetel kiirenes tööviljakuse kasvutempo tööstustoodangu alusel mullu neljandas kvartalis 33,4 protsendini.
Tööviljakus oli 2009. aastal valdavalt languses ja hakkas kasvama neljandas kvartalis. 2010. aastal kasvutempo kiirenes.http://www.e24.ee/?id=399852
Tööviljakusel ja tööviljakusel on vahe. Saab ju seda tuletada investeeringute, töötaja, toote, seadme jne kohta.
Keskmise palgasaaja kohta tööviljakuse kasv ei pruugi (kõrge tööpuuduse keskkonnas) hea enne olla. Tendentsiga ei kaasne ilmtingimata töökohtade teket.
Ettevõtjate huvi seisneb kulude tasa teenimises, tulude maksimeerimises. Kuidas see saavutatakse on teisejärguline.
Kogukonnale oleks vaieldamatult parem, kui kulutused tööjõule ei väheks, efektiivsus saavutaks tootearendusega ja kogemustega.
Investeeringud tehnoloogiasse vähendavad inimkapitalile tehtavaid kulutusi, tõstavad efektiivsust töötaja kohta. Selline areng poleks oodatud tööturu tasakaalustamatuse tingimustes.
Kui tööviljakuse kasvuga ei kaasne (elanike) sissetulekute kasvu (NB! reaalpalgad aga langevad), siis pole põhjust mainitud tendentsi üle rõõmustada.
Vähem oluline hingamiskiirusest, pole sissehingatava õhu koostis. Majanduskeskkond ägab hapnikuvaesuses.
Töötus koos kesine palgatasemega innustab noort põlvkonda kodumaa hülgama, mujale elama asuma. Demograafilist olukorda halvendab vähesest sündimusest oluliselt enam väljaränne.
Statistika ei anna väljarände kohta ülevaadet, mis võib ületada prognoose. Tean paljusid, kes elukoha järgi on küll Eesti registris, kuid on kodud loonud välismaal ega kavatsegi kodumaale naasta.
Eestist ei lahku üksnes meditsiinilise eriala esindajad, vaid ka need, kelle lahkumisest ei jää märget.
Rõõmustada tuleks tööviljakuse kasvu üle, mis soosiks töökohtade teket, kasvataks elanike sissetulekuid. Tööturu tasakaalu saavutamiseks ei piisa välisinvesteeringute tootluse kasvust, võti peitub majanduskeskkonna väikeettevõtlusele atraktiivsemaks muutmises.
Tööviljakus oli 2009. aastal valdavalt languses ja hakkas kasvama neljandas kvartalis. 2010. aastal kasvutempo kiirenes.http://www.e24.ee/?id=399852
Tööviljakusel ja tööviljakusel on vahe. Saab ju seda tuletada investeeringute, töötaja, toote, seadme jne kohta.
Keskmise palgasaaja kohta tööviljakuse kasv ei pruugi (kõrge tööpuuduse keskkonnas) hea enne olla. Tendentsiga ei kaasne ilmtingimata töökohtade teket.
Ettevõtjate huvi seisneb kulude tasa teenimises, tulude maksimeerimises. Kuidas see saavutatakse on teisejärguline.
Kogukonnale oleks vaieldamatult parem, kui kulutused tööjõule ei väheks, efektiivsus saavutaks tootearendusega ja kogemustega.
Investeeringud tehnoloogiasse vähendavad inimkapitalile tehtavaid kulutusi, tõstavad efektiivsust töötaja kohta. Selline areng poleks oodatud tööturu tasakaalustamatuse tingimustes.
Kui tööviljakuse kasvuga ei kaasne (elanike) sissetulekute kasvu (NB! reaalpalgad aga langevad), siis pole põhjust mainitud tendentsi üle rõõmustada.
Vähem oluline hingamiskiirusest, pole sissehingatava õhu koostis. Majanduskeskkond ägab hapnikuvaesuses.
Töötus koos kesine palgatasemega innustab noort põlvkonda kodumaa hülgama, mujale elama asuma. Demograafilist olukorda halvendab vähesest sündimusest oluliselt enam väljaränne.
Statistika ei anna väljarände kohta ülevaadet, mis võib ületada prognoose. Tean paljusid, kes elukoha järgi on küll Eesti registris, kuid on kodud loonud välismaal ega kavatsegi kodumaale naasta.
Eestist ei lahku üksnes meditsiinilise eriala esindajad, vaid ka need, kelle lahkumisest ei jää märget.
Rõõmustada tuleks tööviljakuse kasvu üle, mis soosiks töökohtade teket, kasvataks elanike sissetulekuid. Tööturu tasakaalu saavutamiseks ei piisa välisinvesteeringute tootluse kasvust, võti peitub majanduskeskkonna väikeettevõtlusele atraktiivsemaks muutmises.
Wednesday, March 9, 2011
Kalle Muuli ei orientee maksuteemas
Praeguse maksusüsteemiga ei saa kaua edasi minna, kuid parempoolsed erakonnad rõhutavad selle jätkumist ja näivad pidavat seda lahenduseks kõigile probleemidele, ütles ajakirjanik Kalle Muuli.
"Igal juhul rõhutatakse maksupoliitika jätkumist ja madalaid makse. Eesti maksusüsteem on väga tore ja lihtne ja kui te tuludeklaratsiooni täidate, on see maru meeldiv - paar klikki ja jälle on aasta möödas. /.../ Aga ma ei usu, et me saame väga kaua edasi minna selle maksusüsteemiga nii, et meie maksud on hirmus madalad," rääkis Muuli ETV saates "Vabariigi kodanikud".
http://uudised.err.ee/index.php?06225318
Maksuteema käsitlemine eeldab eriharidust (teemas orienteerumist), nii nagu ajakirjanduski.
Kalle Muuli ei väsi maksuteemaliste ettepanekute esitamisest. Tegi seda erakondade esinumbrite debatil, jätkas „Vabariigi kodanikud“ saates. Võiks aga jääda oma liistude juurde. Maksukoormuse ja eelarve maksutulu vahele ei saa võrdusmärki asetada.
Apsakad maksupoliitikas on väga valusad.
Madal maksukoormuse müüt soosib trikitamisi maksustamises. Trikitamise näiteks võib tuua tulumaksu langetamise varjus teiste maksude tõstmise. Üksnes töötuskindlustusmaksu tõstmine oli põhjendamatu obrok, mida tulumaksu langetamise eest nõuti. Maksutulu ühelt realt teisele tõstmine võimaldas küll maksukoormuse kasvu tegelikkusest madalamana näidata, kuid segadust kaasnes sellega palju.
Varjatud maksustamisest on Eestis saanud tava.
Toon mõned näited varjatud maksustamisest.
Riigilõivud peavad olema kulupõhised, on aga oluliselt kõrgemad. Tegemist on maksustamisega. Teistest ühiskondadest kõrgem omaosalus tervishoius on samuti (varjatud) maksustamine. Isegi tervishoiuteenuse kättesaamatusest elanike tehtavad lisakulud paigutuvad selle alla.
Monopoolsed riigiettevõtted on rakendatud samuti maksustamise vankri ette. Eesti Energia AS on parim näide usinast maksutulu sissenõudjast.
Eestist on saanud väga kõrge maksukoormusega riik. Kalle Muuli väidab aga vastupidist. Ta ei tule vist isegi selle pealegi, et maksukoormus ei võrdu üksnes riigi- ja kohaliku omavalitsuse maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.
Reaalse maksukoormuse hindamisel tuleks hinnata ka teist poolt - sotsiaalseid tagatisi. Oleme selle näitaja poolest ühenduses häbipostiks. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat).
Suht-arvud kinnitavad, et reaalne maksukoormus Eestis ületab põhjanaabrite oma.
Väite selgitamiseks kasutan näidet tavaelust.
Oletame, et loovutate sõbrale 100 krooni, mille eest ta ostab teile 40 kroonise nauditava prae. Statistilise maksukoormuse kontekstis mõõdetaks teie kulu 100 krooniga, 40kroonine lõunasöök ei läheks arvesse. Seda vaatamata isegi sellele, et oli lõunastamise aeg.
Kui aga võtta arvesse 40 kroonise praehind, siis oleks kuluks olnud 60 krooni.
Eestlaste sissetulekud (maksustamised on võrreldavad) on soomlastest neli korda, sotsiaalsed tagatised (varasemas näites „lõunasöök”) aga seitse korda madalamad.
Aeg oleks ehk hakata teadvustama, et paljud probleemid ühiskonnas (teistest kõrgem inflatsioon, töötus, virelev ettevõtlus jne) tulenevad optimumist kõrgemast maksukoormusest, mitte maailmamajandusest.
Maksukoormus Eestis on väga kõrge, see on majandusliidus kõrgemaid.
„Madala” maksukoormuse põhjendusel tehtavad riigitulu kasvatamise ponnistused tuleks jätta minevikku, maksustamisele lähenemisele keerata aga uus lehekülg.
Maksukoormuse hindamisel tuleks tugineda kõikidele maksudele (ka neid, mis riigi- ja omavalitsuste eelarvetes maksudena ei kajastu), vastasel juhul jäämegi madala maksukoormuse müüdi varjus ühiskonnale kahjulikke otsuseid langetama.
Riigi maksutulu ei sõltu (vaesuse juures) niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest.
"Igal juhul rõhutatakse maksupoliitika jätkumist ja madalaid makse. Eesti maksusüsteem on väga tore ja lihtne ja kui te tuludeklaratsiooni täidate, on see maru meeldiv - paar klikki ja jälle on aasta möödas. /.../ Aga ma ei usu, et me saame väga kaua edasi minna selle maksusüsteemiga nii, et meie maksud on hirmus madalad," rääkis Muuli ETV saates "Vabariigi kodanikud".
http://uudised.err.ee/index.php?06225318
Maksuteema käsitlemine eeldab eriharidust (teemas orienteerumist), nii nagu ajakirjanduski.
Kalle Muuli ei väsi maksuteemaliste ettepanekute esitamisest. Tegi seda erakondade esinumbrite debatil, jätkas „Vabariigi kodanikud“ saates. Võiks aga jääda oma liistude juurde. Maksukoormuse ja eelarve maksutulu vahele ei saa võrdusmärki asetada.
Apsakad maksupoliitikas on väga valusad.
Madal maksukoormuse müüt soosib trikitamisi maksustamises. Trikitamise näiteks võib tuua tulumaksu langetamise varjus teiste maksude tõstmise. Üksnes töötuskindlustusmaksu tõstmine oli põhjendamatu obrok, mida tulumaksu langetamise eest nõuti. Maksutulu ühelt realt teisele tõstmine võimaldas küll maksukoormuse kasvu tegelikkusest madalamana näidata, kuid segadust kaasnes sellega palju.
Varjatud maksustamisest on Eestis saanud tava.
Toon mõned näited varjatud maksustamisest.
Riigilõivud peavad olema kulupõhised, on aga oluliselt kõrgemad. Tegemist on maksustamisega. Teistest ühiskondadest kõrgem omaosalus tervishoius on samuti (varjatud) maksustamine. Isegi tervishoiuteenuse kättesaamatusest elanike tehtavad lisakulud paigutuvad selle alla.
Monopoolsed riigiettevõtted on rakendatud samuti maksustamise vankri ette. Eesti Energia AS on parim näide usinast maksutulu sissenõudjast.
Eestist on saanud väga kõrge maksukoormusega riik. Kalle Muuli väidab aga vastupidist. Ta ei tule vist isegi selle pealegi, et maksukoormus ei võrdu üksnes riigi- ja kohaliku omavalitsuse maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.
Reaalse maksukoormuse hindamisel tuleks hinnata ka teist poolt - sotsiaalseid tagatisi. Oleme selle näitaja poolest ühenduses häbipostiks. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat).
Suht-arvud kinnitavad, et reaalne maksukoormus Eestis ületab põhjanaabrite oma.
Väite selgitamiseks kasutan näidet tavaelust.
Oletame, et loovutate sõbrale 100 krooni, mille eest ta ostab teile 40 kroonise nauditava prae. Statistilise maksukoormuse kontekstis mõõdetaks teie kulu 100 krooniga, 40kroonine lõunasöök ei läheks arvesse. Seda vaatamata isegi sellele, et oli lõunastamise aeg.
Kui aga võtta arvesse 40 kroonise praehind, siis oleks kuluks olnud 60 krooni.
Eestlaste sissetulekud (maksustamised on võrreldavad) on soomlastest neli korda, sotsiaalsed tagatised (varasemas näites „lõunasöök”) aga seitse korda madalamad.
Aeg oleks ehk hakata teadvustama, et paljud probleemid ühiskonnas (teistest kõrgem inflatsioon, töötus, virelev ettevõtlus jne) tulenevad optimumist kõrgemast maksukoormusest, mitte maailmamajandusest.
Maksukoormus Eestis on väga kõrge, see on majandusliidus kõrgemaid.
„Madala” maksukoormuse põhjendusel tehtavad riigitulu kasvatamise ponnistused tuleks jätta minevikku, maksustamisele lähenemisele keerata aga uus lehekülg.
Maksukoormuse hindamisel tuleks tugineda kõikidele maksudele (ka neid, mis riigi- ja omavalitsuste eelarvetes maksudena ei kajastu), vastasel juhul jäämegi madala maksukoormuse müüdi varjus ühiskonnale kahjulikke otsuseid langetama.
Riigi maksutulu ei sõltu (vaesuse juures) niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest.
Tuesday, March 8, 2011
Matemaatikast ei piisa valimistulemustele hinnangu andmiseks
Äsjaste valimiste suurimad kaotajad olid Rohelised ja Rahvaliit, kes mõlemad kaotasid oma kohad Riigikogus. Kuid ilma vabatmeesteta oleks Roheliste vabalangus olnud veelgi hirmsam.
Erakond Eestimaa Rohelised sai valimistel kokku 21 918 häält, millest ligi pool langeb Roheliste nimekirjas kandideerinud üksikkandidaatidele: ainuüksi Eerik-Niiles Kross (3578), Artur Talvik (2957), Kaarel Tarand (2286) ja Üllar Luup (598) kogusid kokku 9419 häält. Roheliste üks esinägusid Marek Strandberg sai samas 796 häält.
Seega oleks rohelised ilma üksikkandidaatideta veelgi suuremalt hävinud ja nende toetus oleks jäänud tõenäoliselt kuskile Rahvaliidu tasemele. Rahvaliit sai 12 185 häält ehk 2,1% häältest.http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/rohelised-oleks-ilma-vabatmeesteta-nagu-rahvaliit.d?id=41676667
Valimisnimekirjades kandideerimisel ei tasuks isikutele antavat häälesaaki taandada 1:1 persoonidele.
Esinumbrid (esikolmik) koguvad alati enam hääli. Öeldu kehtib ka nimekirjas kõrgema paigutusega naiste (võis siis meeste) kohta. Selline on juba valimissüsteemi fenomen.
Arvestada tuleks ka ühiskassast tehtavaid PR võimendusekulutusi, mida esinumbritele tehakse.
Riigikogu valimistulemused sõltuvad suuresti erakonna mainest. Viimane kooslusest.
EER valimispiirkonna esinumber Marek Strandberg kogus küll 796 häält (mis on tema reklaamikuludega võrreldes kesine tulemus), kuid tema tõttu jäi (küsitluste järgi) teiste toetus nigelamaks. Matemaatiline lähenemine seda ei kajasta.
Marek Strandbergi tahaplaanile jäämine oleks kasvatanud nimekirjas kandideerijate toetust, häälte kogusaak oleks võinud kõrgem olla.
Öeldu kehtib ka nn „vabameeste“ kohta, kes kogusid küll teistega võrreldes enam hääli, kuid kelle mõju saldole võis negatiivne olla.
Kunagised kalkulatsioonid kinnitavad, et 2007. valimistel koguti pool (EER toetusest) liikmeskonna (nende tuttavad, sugulast jne) ponnistustest, mis jäi seekord „vabameeste“ kaasamise tõttu kasutamata.
Olen üsna veendunud, et „vabameeste“ kõrvale jäämise tingimustes ja fraktsioonijuhtide (Valdur Lahtvee, Marek Strandberg) tahaplaanile paigutamise korral oleks EER valimiskünnise ületanud - teinud isegi 2007. aastast parema valimistulemuse.
Loodetavasti teeb EER kogukond valimistest järeldused.
KE ja RL liiguvad õiges suunas, tunnistatakse vigu. SDE tegid seda enne valimisi, ühiskonnaliikmete toetus kasvas.
EER valitud peavad teadvustama, et esindamisega kaasneb vastutus.
Valimistulemustes finantsvahendite nappusest lohutust otsimine ei tasu vaeva, need peituvad mujal. Videoklippe, raadioreklaami, meedias esinemist oli piisavalt. Ei kujuta ettegi, et promomist oleks võinud enam olla. Erakonna esinumbrid olid nähtavad kõikjal – seda nii enne kui ka peale sööki, isegi kempsus olles olid nad kohal.
„Vabade“ meeste kaasamine oli viga, lagundas see ju liikmete ühtsust. Veelgi suurem viga oli (erakonnaliikmete ja valijate tahte vastaselt) EER fraktsioonijuhtide valimisnimekirjades tippu asetamine. Tegemist oli ju persoonidega, kes ei sobi teisi esindama.
„Vabade“ meeste ja fraktsioonijuhtide valimisnimekirjades kõrgele positsioonile „sokutamine“ paigutub teadliku tegevuse alla, tegemist polnud apsakaga.
Vastutus (selle eest, et EER esindust riigikogus ei saanud, finantsvõimekus halvenes) lasub juhatusel, kes liikmeskonna poole näoga pöördumise asemel eelistas fraktsioonijuhtide manipulatsioonile allumist.
Vigade tunnistamisega tehakse samm muudatuste poole, mis võimaldaks allakäiku poliitilisel maastikul peatada.
Erakonnakassase on jäänud riismed, püsikulud endiselt kõrged (võimekusest kõrgemad).
Erakond Eestimaa Rohelised sai valimistel kokku 21 918 häält, millest ligi pool langeb Roheliste nimekirjas kandideerinud üksikkandidaatidele: ainuüksi Eerik-Niiles Kross (3578), Artur Talvik (2957), Kaarel Tarand (2286) ja Üllar Luup (598) kogusid kokku 9419 häält. Roheliste üks esinägusid Marek Strandberg sai samas 796 häält.
Seega oleks rohelised ilma üksikkandidaatideta veelgi suuremalt hävinud ja nende toetus oleks jäänud tõenäoliselt kuskile Rahvaliidu tasemele. Rahvaliit sai 12 185 häält ehk 2,1% häältest.http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/rohelised-oleks-ilma-vabatmeesteta-nagu-rahvaliit.d?id=41676667
Valimisnimekirjades kandideerimisel ei tasuks isikutele antavat häälesaaki taandada 1:1 persoonidele.
Esinumbrid (esikolmik) koguvad alati enam hääli. Öeldu kehtib ka nimekirjas kõrgema paigutusega naiste (võis siis meeste) kohta. Selline on juba valimissüsteemi fenomen.
Arvestada tuleks ka ühiskassast tehtavaid PR võimendusekulutusi, mida esinumbritele tehakse.
Riigikogu valimistulemused sõltuvad suuresti erakonna mainest. Viimane kooslusest.
EER valimispiirkonna esinumber Marek Strandberg kogus küll 796 häält (mis on tema reklaamikuludega võrreldes kesine tulemus), kuid tema tõttu jäi (küsitluste järgi) teiste toetus nigelamaks. Matemaatiline lähenemine seda ei kajasta.
Marek Strandbergi tahaplaanile jäämine oleks kasvatanud nimekirjas kandideerijate toetust, häälte kogusaak oleks võinud kõrgem olla.
Öeldu kehtib ka nn „vabameeste“ kohta, kes kogusid küll teistega võrreldes enam hääli, kuid kelle mõju saldole võis negatiivne olla.
Kunagised kalkulatsioonid kinnitavad, et 2007. valimistel koguti pool (EER toetusest) liikmeskonna (nende tuttavad, sugulast jne) ponnistustest, mis jäi seekord „vabameeste“ kaasamise tõttu kasutamata.
Olen üsna veendunud, et „vabameeste“ kõrvale jäämise tingimustes ja fraktsioonijuhtide (Valdur Lahtvee, Marek Strandberg) tahaplaanile paigutamise korral oleks EER valimiskünnise ületanud - teinud isegi 2007. aastast parema valimistulemuse.
Loodetavasti teeb EER kogukond valimistest järeldused.
KE ja RL liiguvad õiges suunas, tunnistatakse vigu. SDE tegid seda enne valimisi, ühiskonnaliikmete toetus kasvas.
EER valitud peavad teadvustama, et esindamisega kaasneb vastutus.
Valimistulemustes finantsvahendite nappusest lohutust otsimine ei tasu vaeva, need peituvad mujal. Videoklippe, raadioreklaami, meedias esinemist oli piisavalt. Ei kujuta ettegi, et promomist oleks võinud enam olla. Erakonna esinumbrid olid nähtavad kõikjal – seda nii enne kui ka peale sööki, isegi kempsus olles olid nad kohal.
„Vabade“ meeste kaasamine oli viga, lagundas see ju liikmete ühtsust. Veelgi suurem viga oli (erakonnaliikmete ja valijate tahte vastaselt) EER fraktsioonijuhtide valimisnimekirjades tippu asetamine. Tegemist oli ju persoonidega, kes ei sobi teisi esindama.
„Vabade“ meeste ja fraktsioonijuhtide valimisnimekirjades kõrgele positsioonile „sokutamine“ paigutub teadliku tegevuse alla, tegemist polnud apsakaga.
Vastutus (selle eest, et EER esindust riigikogus ei saanud, finantsvõimekus halvenes) lasub juhatusel, kes liikmeskonna poole näoga pöördumise asemel eelistas fraktsioonijuhtide manipulatsioonile allumist.
Vigade tunnistamisega tehakse samm muudatuste poole, mis võimaldaks allakäiku poliitilisel maastikul peatada.
Erakonnakassase on jäänud riismed, püsikulud endiselt kõrged (võimekusest kõrgemad).
Monday, March 7, 2011
Inflatsioon võtab üha suuremaid tuure
Tarbijahinnaindeksi muutus oli 2011. aasta veebruaris võrreldes eelmise aasta veebruariga 5,7 protsenti ja võrreldes jaanuarikuuga 0,6 protsenti.
Kaubad olid eelmise aasta veebruariga võrreldes 7,2 ja teenused 3,2 protsenti kallimad, teatas statistikaamet.http://www.e24.ee/?id=398463
Inflatsioon võtab üha suuremaid tuure.
Jaanuaris oli inflatsioon Eestis veel 5,1%, euroalal (17 riigi keskmine) samal ajal kõigest 2,3%. Veebruaris mõõdeti inflatsiooni Eestis juba 5,7%. Kasvutrendis pole kahtlust.
Statistika järgi töötab avalikus sektoris pea kolmandik palgasaajatest. Kui arvestada aga kõiki palgasaajaid (MTÜd, sihtasutused, töövõtjad ja alltöövõtjad ning muud tegelinskeid) siis võib riigipiruka näksijate arv ulatuda pooleni elanikkonnast.
IV kvartalis ületas riigisektori palgatase 15000.- krooni (omavalitsustes oli see mõnevõrra üle 10000.-).
Masu ajal langesid palgatasemed erasektoris ca 20%, avalikus sektoris vaid 1-2 %.
Sellistes tingimustes peab reaalpalk langema, vastasel juhul kukub riigiks nimetatav monstrum kokku.
Inflatsioon langetab reaalpalka. Langetab see palkasid ka erasektoris, pensionäride ja riiklike toetuste saajate reaalseid sissetulekuid.
Kaubad olid eelmise aasta veebruariga võrreldes 7,2 ja teenused 3,2 protsenti kallimad, teatas statistikaamet.http://www.e24.ee/?id=398463
Inflatsioon võtab üha suuremaid tuure.
Jaanuaris oli inflatsioon Eestis veel 5,1%, euroalal (17 riigi keskmine) samal ajal kõigest 2,3%. Veebruaris mõõdeti inflatsiooni Eestis juba 5,7%. Kasvutrendis pole kahtlust.
Statistika järgi töötab avalikus sektoris pea kolmandik palgasaajatest. Kui arvestada aga kõiki palgasaajaid (MTÜd, sihtasutused, töövõtjad ja alltöövõtjad ning muud tegelinskeid) siis võib riigipiruka näksijate arv ulatuda pooleni elanikkonnast.
IV kvartalis ületas riigisektori palgatase 15000.- krooni (omavalitsustes oli see mõnevõrra üle 10000.-).
Masu ajal langesid palgatasemed erasektoris ca 20%, avalikus sektoris vaid 1-2 %.
Sellistes tingimustes peab reaalpalk langema, vastasel juhul kukub riigiks nimetatav monstrum kokku.
Inflatsioon langetab reaalpalka. Langetab see palkasid ka erasektoris, pensionäride ja riiklike toetuste saajate reaalseid sissetulekuid.
Sunday, March 6, 2011
Valimistulemused pole olulised
EPL kirjutab:
Politoloog Rein Taagepera kutsub inimesi üles valima minema. Iga inimene, kes ei viitsi valida, aitab kaasa sellele, et valimisõigus võib tulevikus kaduda.
Kui kartellihoiak erakondade hulgas süveneb, siis ei jää midagi muud üle kui hääletada sõltumatute poolt, et protesti väljendada. Ma pole veel nii kaugele jõudnud, kuid on täitsa mõeldav, et ma kunagi jõuan.http://www.epl.ee/artikkel/593698
Muutustel on mõju vaid siis, kui neile lähenetakse süsteemselt. Muuta tuleks lähenemisi (põhimõtteid), detailide vahetusega oodatud tendentse ei kaasne.
Võtame või riigikogu koosseisud – kõik valituks osutunud kohanevad selle vormiga, sest valituks osutumine oleneb eliidi tahtest. Selektsioon toimub sobilike isikuomaduste järgi.
Olulisemaks sammuks väärtushinnangute muutuste esilekutsumiseks on valimisseaduse muutmine. Tegemist on hõlpsasti (seda muidugi tahte korral) teostatava ja tulemusliku aktsiooniga.
Süsteemseid muudatusi tegemata pole valitsuste ega riigikogu koosseisude vahetused tulemuslikud – lähenemised jäävad endisteks.
Politoloog Rein Taagepera kutsub inimesi üles valima minema. Iga inimene, kes ei viitsi valida, aitab kaasa sellele, et valimisõigus võib tulevikus kaduda.
Kui kartellihoiak erakondade hulgas süveneb, siis ei jää midagi muud üle kui hääletada sõltumatute poolt, et protesti väljendada. Ma pole veel nii kaugele jõudnud, kuid on täitsa mõeldav, et ma kunagi jõuan.http://www.epl.ee/artikkel/593698
Muutustel on mõju vaid siis, kui neile lähenetakse süsteemselt. Muuta tuleks lähenemisi (põhimõtteid), detailide vahetusega oodatud tendentse ei kaasne.
Võtame või riigikogu koosseisud – kõik valituks osutunud kohanevad selle vormiga, sest valituks osutumine oleneb eliidi tahtest. Selektsioon toimub sobilike isikuomaduste järgi.
Olulisemaks sammuks väärtushinnangute muutuste esilekutsumiseks on valimisseaduse muutmine. Tegemist on hõlpsasti (seda muidugi tahte korral) teostatava ja tulemusliku aktsiooniga.
Süsteemseid muudatusi tegemata pole valitsuste ega riigikogu koosseisude vahetused tulemuslikud – lähenemised jäävad endisteks.
Friday, March 4, 2011
Vastused Postimehe küsimustele
Millise teemaga sooviksite riigikogus kõige enam tegeleda ja miks? Kui Teil on konkreetne teema, siis kuidas lahendaksite?
Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.
Majandusarvestuse ja rahanduse magistrina panustaksin sellesse, et Eestis oleks turvaline ja mõnus elada kõikidel, mitte vaid valitutel.
Otsuste langetamisel ja seaduseelnõude esitamisel lähtun piirkonna elanike seisukohtade ühisnimetajast. Reastame üheskoos probleemid, tuletame ühisseisukohad. Vastandumisega liiguksime vales suunas.
Kuidas suhtute e-hääletamisse?
Positiivselt, kuid selle võimalust tuleks pikendada valimiste lõpuni.
Kuidas luua puuduvad (orienteeruvalt) 50 000 töökohta ja inimesed välismaalt koju tuua?
Töökohad tekkivad ise. Selleks tuleb luua sobilik keskkond. Töökohtade tekke eelduseks on nende tasuvus – lisaks töötasule peab jätkuma vahendeid maksudeks, töövahenditeks, kindlustuseks, logistikaks ja muudeks kuludeks.
Madala maksukoormuse müüdi varjus maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamise tulemusena on Eestist saanud kõrgeima reaalse maksukoormusega riik, mille paratamatuteks kaaslasteks on teistest kõrgem töötus ja inflatsioon, kesisem sisetarbimine, virelev ettevõtlus.
Teatavasti riigikogu tegeleb paljuski seadusloomega. Missugust kogemust omate seadusloome vallas ja palju olete sellega oma praeguses elus kokku puutunud?
Seadusi muudetakse Eestis kergekäeliselt, sageli põhjendamatult. Inimesed ei jõua kohaneda veel muudetud seadusegagi, kui seda jälle muudetakse.
Seadusloomest on saanud eesmärk omaette. Valitsus, 101 valitut ja riigilaekast elatuvad erakonnad esitavad võidu eelnõusid, tõestamaks sellega oma eksistentsi vajalikkust ja rahastamist ühiskonnas.
Seaduste muutmistele ja parandamistele tuleks piir panna, neid ei tohiks kergekäeliselt teha. Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, mida ei järgita või mis tekitavad kaose? Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega.
Jonathan Swift on öelnud: «Seadused on nagu ämblikuvõrgud, mis püüavad pisikesi kärbseid, aga lasevad herilastel ja vaablastel end lahti rebida.»
Seadusloomele oleks viimane aeg senisest madalam käik sisse panna või veelgi parem, mõneks ajaks käsipidur peale tõmmata. Kaaluda võiks ühiskonnas toimivate reeglitele komplektse, poliitikutest sõltumatu auditeerimise algatamist.
Ehk aitaks selline tegevus taastada usalduse riigi vastu, tekitada kindlustunde kodanikes ja investorites. Soovitud tendentse saab aga vahepeal mõjutada ka eetilis-moraalsete väärtushinnangutega.
Olen tavaline kahe lapsega perekonna perepea, mõlemad koos naisega käime tööl. Elame pangalaenuga ostetud eramajas. Lubatakse küll lastetoetusi, pensionitõuse ja mida kõike, kuid unustatakse täiesti tavalised tööl käivad inimesed! Millist otsest tulemust näeme, kui anname oma hääled üksikkandidaadile?
Riigikogusse valituna kavatsen seista sissetulekuta ja väikese sissetulekuga inimeste käekäigu eest. Sellised inimesed moodustavad enamuse. Töötutel, puudega inimestel, vanuritel ja teistel vähekindlustatud gruppidel puudub esindatus riiklikul tasemel. See kajastub ka riigikogus langetatud otsustes.
Rahvasaadikuna seaksin eesmärgiks viia Eesti sotsiaalse turvalisuse poolest ELi keskmiste hulka. Oleme ühenduse häbipost.
Kui ELi keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse kogutoodangust moodustas 26,9 protsenti, siis Eestis oli see ainult 12,4 protsenti (2006. a, Eurostat).
Räägime riigi väikesest võlakoormusest, unustame aga elanike suured kohustused; räägime registreeritud töötusest, kahe silma vahele aga jätame pikaajalised töötud ja töökohtade kasinuse; trikitame varjatud maksustamisega, jätkame mõttetute kulutuste tegemist.
Soovid ja võimalused ühiskonnas pole tasakaalus. Haldusstruktuuri võimalustega kohandamata pole lootustki tasakaalustatud, jätkusuutlikule majanduskasvule, mis on heaolu tagatiseks..
Mis saab edasi, kui Te ei saa järgmisesse riigikogu koosseisu?
Valimiste põhiküsimuseks on see, kui palju valijatest toetab erakondi, kui palju üksikkandidaate - kas piirdume erakondliku asjaajamisega või toetame kodaniku algatust laiemalt.
Erakondlik asjaajamine ei põhine ideoloogial, vaid peamiselt isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära tegemisel. Oleme erakondade panust demokraatias üle hinnanud, kodanike rolli aga alahinnanud.
Minu jaoks pole riigikogusse pääs eesmärgiks, tegemist on vahendiga. Mind ootavad väljakutsed USA-s, oleksin aga valmis panustama kodumaa hüvanguks.
http://poliitika.postimees.ee/?id=396276
Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.
Majandusarvestuse ja rahanduse magistrina panustaksin sellesse, et Eestis oleks turvaline ja mõnus elada kõikidel, mitte vaid valitutel.
Otsuste langetamisel ja seaduseelnõude esitamisel lähtun piirkonna elanike seisukohtade ühisnimetajast. Reastame üheskoos probleemid, tuletame ühisseisukohad. Vastandumisega liiguksime vales suunas.
Kuidas suhtute e-hääletamisse?
Positiivselt, kuid selle võimalust tuleks pikendada valimiste lõpuni.
Kuidas luua puuduvad (orienteeruvalt) 50 000 töökohta ja inimesed välismaalt koju tuua?
Töökohad tekkivad ise. Selleks tuleb luua sobilik keskkond. Töökohtade tekke eelduseks on nende tasuvus – lisaks töötasule peab jätkuma vahendeid maksudeks, töövahenditeks, kindlustuseks, logistikaks ja muudeks kuludeks.
Madala maksukoormuse müüdi varjus maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamise tulemusena on Eestist saanud kõrgeima reaalse maksukoormusega riik, mille paratamatuteks kaaslasteks on teistest kõrgem töötus ja inflatsioon, kesisem sisetarbimine, virelev ettevõtlus.
Teatavasti riigikogu tegeleb paljuski seadusloomega. Missugust kogemust omate seadusloome vallas ja palju olete sellega oma praeguses elus kokku puutunud?
Seadusi muudetakse Eestis kergekäeliselt, sageli põhjendamatult. Inimesed ei jõua kohaneda veel muudetud seadusegagi, kui seda jälle muudetakse.
Seadusloomest on saanud eesmärk omaette. Valitsus, 101 valitut ja riigilaekast elatuvad erakonnad esitavad võidu eelnõusid, tõestamaks sellega oma eksistentsi vajalikkust ja rahastamist ühiskonnas.
Seaduste muutmistele ja parandamistele tuleks piir panna, neid ei tohiks kergekäeliselt teha. Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, mida ei järgita või mis tekitavad kaose? Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega.
Jonathan Swift on öelnud: «Seadused on nagu ämblikuvõrgud, mis püüavad pisikesi kärbseid, aga lasevad herilastel ja vaablastel end lahti rebida.»
Seadusloomele oleks viimane aeg senisest madalam käik sisse panna või veelgi parem, mõneks ajaks käsipidur peale tõmmata. Kaaluda võiks ühiskonnas toimivate reeglitele komplektse, poliitikutest sõltumatu auditeerimise algatamist.
Ehk aitaks selline tegevus taastada usalduse riigi vastu, tekitada kindlustunde kodanikes ja investorites. Soovitud tendentse saab aga vahepeal mõjutada ka eetilis-moraalsete väärtushinnangutega.
Olen tavaline kahe lapsega perekonna perepea, mõlemad koos naisega käime tööl. Elame pangalaenuga ostetud eramajas. Lubatakse küll lastetoetusi, pensionitõuse ja mida kõike, kuid unustatakse täiesti tavalised tööl käivad inimesed! Millist otsest tulemust näeme, kui anname oma hääled üksikkandidaadile?
Riigikogusse valituna kavatsen seista sissetulekuta ja väikese sissetulekuga inimeste käekäigu eest. Sellised inimesed moodustavad enamuse. Töötutel, puudega inimestel, vanuritel ja teistel vähekindlustatud gruppidel puudub esindatus riiklikul tasemel. See kajastub ka riigikogus langetatud otsustes.
Rahvasaadikuna seaksin eesmärgiks viia Eesti sotsiaalse turvalisuse poolest ELi keskmiste hulka. Oleme ühenduse häbipost.
Kui ELi keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse kogutoodangust moodustas 26,9 protsenti, siis Eestis oli see ainult 12,4 protsenti (2006. a, Eurostat).
Räägime riigi väikesest võlakoormusest, unustame aga elanike suured kohustused; räägime registreeritud töötusest, kahe silma vahele aga jätame pikaajalised töötud ja töökohtade kasinuse; trikitame varjatud maksustamisega, jätkame mõttetute kulutuste tegemist.
Soovid ja võimalused ühiskonnas pole tasakaalus. Haldusstruktuuri võimalustega kohandamata pole lootustki tasakaalustatud, jätkusuutlikule majanduskasvule, mis on heaolu tagatiseks..
Mis saab edasi, kui Te ei saa järgmisesse riigikogu koosseisu?
Valimiste põhiküsimuseks on see, kui palju valijatest toetab erakondi, kui palju üksikkandidaate - kas piirdume erakondliku asjaajamisega või toetame kodaniku algatust laiemalt.
Erakondlik asjaajamine ei põhine ideoloogial, vaid peamiselt isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära tegemisel. Oleme erakondade panust demokraatias üle hinnanud, kodanike rolli aga alahinnanud.
Minu jaoks pole riigikogusse pääs eesmärgiks, tegemist on vahendiga. Mind ootavad väljakutsed USA-s, oleksin aga valmis panustama kodumaa hüvanguks.
http://poliitika.postimees.ee/?id=396276
Thursday, March 3, 2011
Probleemid tekkivad „demokraatia“ lombakusest, mitte temast enesest
Andres Laasik EPL kirjutab:
Barack Obama korrutab mantrat demokraatiast, mida Põhja-Aafrikas tema sõnul kohe-kohe kehtestama peaks hakkama. Obama räägib „rahumeelsest liikumisest demokraatiasse” ja loodab väga, et selle peaks läbi viima sõjavägi.
Kas siis peaks rakenduma kemalistlik stsenaarium, mis nii väga rahumeelne ei olnudki? Ja mingeid kiireid tulemusi see stsenaarium ei paku – seda näitab Türgi näide, mis iseenesest ei ole sugugi lootusetu.
Demokraatiateemalist kaagutamist kostab ka Brüsselist. Kui te demokraatiat austate, siis kõik on korras ja me aitame teid, kostab sealt ühiskondadesse, mis on jagunenud upsakaks võimuks ja väljakul mässavaks noorsooks.
http://www.epl.ee/artikkel/593504
Enne teiste „demokraatiate“ puuduste juurde asumist oleks mõttekas enese omale õiglane hinnang anda, võimaldaks see teemas paremini orienteeruda (tekkib võrdlusbaas jmt), arutelulõnga hõlpsamini heietada.
Eestlaste kogukond on väga väike.
Väikestes kogukonnas ühisnimetaja leidmine (suurtega võrreldes) ei ole keeruline.
Selleks tuleb teadvustada, et valitud ei ole kõige targemad, kompetentsemad, paremad.
Arvamus, et valitud (või erakonnad) orienteeruvad lahendites paremini, on taunimist väärt.
Ühiskonnas langetatavad otsused peaksid rajanema huvigruppide ühisnimetajal, mitte hierarhilise eliidi dogmadel.
Probleemid ühiskonnas saavad alguse võimude lahususe (NB! tegemist on demokraatia alustalaga) eiramisest. Eestist on seetõttu kujunenud diktatuuririik, milles otsuseid langetab väikesearvuline seltskond.
Elanikel puudub Eestis riiklikul tasemel esindatus. Valimissüsteem ei võimalda seda komplekteerida, koosseisu paneb paika eliidist koosnev võimuladvik.
Rahvasaadikute valituks osutumine sõltub valimisnimekirjas olevast positsioonist, reastus aga võimuladviku tahtest.
Oleme erakondade panust demokraatias üle hinnanud, kodanike rolli alahinnanud.
Eesti ühiskonnakorraldus on kauge demokraatiast. „Demokraatia“ toimib meil vaid paberitel, tegelik elu põhineb diktatuuril.
Barack Obama korrutab mantrat demokraatiast, mida Põhja-Aafrikas tema sõnul kohe-kohe kehtestama peaks hakkama. Obama räägib „rahumeelsest liikumisest demokraatiasse” ja loodab väga, et selle peaks läbi viima sõjavägi.
Kas siis peaks rakenduma kemalistlik stsenaarium, mis nii väga rahumeelne ei olnudki? Ja mingeid kiireid tulemusi see stsenaarium ei paku – seda näitab Türgi näide, mis iseenesest ei ole sugugi lootusetu.
Demokraatiateemalist kaagutamist kostab ka Brüsselist. Kui te demokraatiat austate, siis kõik on korras ja me aitame teid, kostab sealt ühiskondadesse, mis on jagunenud upsakaks võimuks ja väljakul mässavaks noorsooks.
http://www.epl.ee/artikkel/593504
Enne teiste „demokraatiate“ puuduste juurde asumist oleks mõttekas enese omale õiglane hinnang anda, võimaldaks see teemas paremini orienteeruda (tekkib võrdlusbaas jmt), arutelulõnga hõlpsamini heietada.
Eestlaste kogukond on väga väike.
Väikestes kogukonnas ühisnimetaja leidmine (suurtega võrreldes) ei ole keeruline.
Selleks tuleb teadvustada, et valitud ei ole kõige targemad, kompetentsemad, paremad.
Arvamus, et valitud (või erakonnad) orienteeruvad lahendites paremini, on taunimist väärt.
Ühiskonnas langetatavad otsused peaksid rajanema huvigruppide ühisnimetajal, mitte hierarhilise eliidi dogmadel.
Probleemid ühiskonnas saavad alguse võimude lahususe (NB! tegemist on demokraatia alustalaga) eiramisest. Eestist on seetõttu kujunenud diktatuuririik, milles otsuseid langetab väikesearvuline seltskond.
Elanikel puudub Eestis riiklikul tasemel esindatus. Valimissüsteem ei võimalda seda komplekteerida, koosseisu paneb paika eliidist koosnev võimuladvik.
Rahvasaadikute valituks osutumine sõltub valimisnimekirjas olevast positsioonist, reastus aga võimuladviku tahtest.
Oleme erakondade panust demokraatias üle hinnanud, kodanike rolli alahinnanud.
Eesti ühiskonnakorraldus on kauge demokraatiast. „Demokraatia“ toimib meil vaid paberitel, tegelik elu põhineb diktatuuril.
Tuesday, March 1, 2011
Hinnakasvu põhjustame ise
Euroala (17 riigi keskmine) inflatsioon oli jaanuaris aasta baasil 2,3 %. Eestis oli sama näitaja 5,1 %, jäädes alla vaid Rumeeniale.
Lätis oli inflatsioon jaanuaris 3,5 protsenti, Leedus 2,8 protsenti.
Hinnad kerkivad Eestis teistest kiiremini.
Vaatamata sellele otsime hindade tõusu põhjuseid maailma majanduses toimuvatest tendentsidest. Isegi (kohalikud) analüütikud rõhutavad teiste turgude mõju hindade kasvule. Tegemist on olulise, kuid mitte olulisima faktoriga - inflatsioon Eestis on ju teistest kordades kõrgem.
Euroopa keskpank muretseb (ja kavandab ohjamise plaani) mõne protsendise inflatsiooni pärast, meie aga jätkame 5,1 % inflatsiooni lohutuse otsimist maailma majandusest.
Eesti kõrges inflatsioonis tuleb osata näha sisetegureid. Välistegurid avaldavad mõju kõikidele turgudele, nendele pole mõtet pühenduda. Maksude (sh varjatud maksude) tõstmised ja monopolide ohjeldamatus, tingivad ebaloomulikult kõrget inflatsiooni majanduskeskkonnas. Vahendite ebaõige ümberjagamine on soosivaks tuuleks inflatsioonile.
Inflatsiooni languse ootused pole põhjendatud. Paljud ettevõtted tegutsevad kahjumiga. Hindade tõusule ei järgne müügi kasvu, piiratud ressurssidega keskkonnas põhjustab see oodatule vastupidise tendentsi - müügimahud ei kasva.
Muudatused lisaväärtuse ümberjagamises (maksude tõstmised, monopoolsete ettevõtete hinnatõusud) pole võimaldanud väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel kasumlikult majandada. Rahavood on paljudel endiselt negatiivsed, vajalikud investeeringud tegemata. Ettevõtlus rajaneb aga mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid koguni 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %. Suurettevõtete trendide arvestamisega teeme valesid järeldusi, langetame ebaõiged otsused.
Tulu võimaldab teenida lisatulu, kuluga kaasnevad tavaliselt lisakulud. Inflatsioon annaks järele, majanduskasv aga võtaks soovitud trendi, kui teeksime põhimõttelisi muudatusi ressursside ümber jagamises ühiskonnas. Soovid ja võimalused tuleks kaasajastada.
Lätis oli inflatsioon jaanuaris 3,5 protsenti, Leedus 2,8 protsenti.
Hinnad kerkivad Eestis teistest kiiremini.
Vaatamata sellele otsime hindade tõusu põhjuseid maailma majanduses toimuvatest tendentsidest. Isegi (kohalikud) analüütikud rõhutavad teiste turgude mõju hindade kasvule. Tegemist on olulise, kuid mitte olulisima faktoriga - inflatsioon Eestis on ju teistest kordades kõrgem.
Euroopa keskpank muretseb (ja kavandab ohjamise plaani) mõne protsendise inflatsiooni pärast, meie aga jätkame 5,1 % inflatsiooni lohutuse otsimist maailma majandusest.
Eesti kõrges inflatsioonis tuleb osata näha sisetegureid. Välistegurid avaldavad mõju kõikidele turgudele, nendele pole mõtet pühenduda. Maksude (sh varjatud maksude) tõstmised ja monopolide ohjeldamatus, tingivad ebaloomulikult kõrget inflatsiooni majanduskeskkonnas. Vahendite ebaõige ümberjagamine on soosivaks tuuleks inflatsioonile.
Inflatsiooni languse ootused pole põhjendatud. Paljud ettevõtted tegutsevad kahjumiga. Hindade tõusule ei järgne müügi kasvu, piiratud ressurssidega keskkonnas põhjustab see oodatule vastupidise tendentsi - müügimahud ei kasva.
Muudatused lisaväärtuse ümberjagamises (maksude tõstmised, monopoolsete ettevõtete hinnatõusud) pole võimaldanud väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel kasumlikult majandada. Rahavood on paljudel endiselt negatiivsed, vajalikud investeeringud tegemata. Ettevõtlus rajaneb aga mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid koguni 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %. Suurettevõtete trendide arvestamisega teeme valesid järeldusi, langetame ebaõiged otsused.
Tulu võimaldab teenida lisatulu, kuluga kaasnevad tavaliselt lisakulud. Inflatsioon annaks järele, majanduskasv aga võtaks soovitud trendi, kui teeksime põhimõttelisi muudatusi ressursside ümber jagamises ühiskonnas. Soovid ja võimalused tuleks kaasajastada.
Subscribe to:
Posts (Atom)
