Naudin ettevõtete saneerimist. Nauditavaks teeb selle sisendite ja keskkonna mõjutamise tulemuslikkus. Efektiivsuse tõstmist alustan probleemide märgistamisest, asjaosaliste (palgasaajate) otsustusprotsessidesse kaasamisest. Viimane tagab selgema eesmärkide teadvustamise, laiendab vastutajate ringi. Kaasamine tugevdab ühtsustunne, laiendab väljundi kvaliteedist ja kvantiteedist huvitunute ringi. Tulemus avaldub efektiivsemas ja pingevabamas protsessis.
Analoogset lähenemist tuleks kasutada ka maksujõuetu ühiskonnakorralduse saneerimisel. Selgusetus tegemistes, umbmäärasus vastutuses ja vastandumine soosivad kaost. Ühiskonnakorralduse keskmesse peaks tõusma kodanik, valitsemine taanduma vahendi staatusesse. Erakondade võimumonopolil toimiv (väikese seltskonna) otsustamine takistab kodanikeühenduse sünergia kasutamist.
Taasiseseisvumise alguses ühist kartulikoorte söömist ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule.
Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus. Ühiskonnakorraldus vajaks saneerimist. Alustada tuleks seda probleemide teadvustamisest, elanike kaasamisest.
Kaasamise eelduseks on ausad valimised. Riigikogu komplekteerijate ringi avardamine võimaldaks elanikke otsustusahelasse paremini kaasata. Otsustusprotsess tuleks õigesse asendisse pöörata - otsustamine peaks algama alt, mitte ülalt.
Valimiskampaaniad on rusuvad ja stressirohked. Valimisloosungitesse peidetud konksude teravikud tekitavad õõvastust. Valimised sarnanevad mänguga, mis toimuvad vaid mugava äraelamise auhindade nimel, valijal puudub selles väljund.
EV valitsust kiidetakse Brüsselis, kiitmisega pole asjaosalised ka ise kitsid. Vaieldamatult on olnud tegemist eduka valitsusega – saavutanud on kõike, mida soovitud. Tulemus pole küll parim, kuid võrdlusbaasi puuduse tõttu võib võrdlusposti nihutada.
Erinevalt valitsusest on Riigikogu olnud allapoole igasugust arvestust. (Elanike) esindamise asemel on panustatud lakeikusele - täitevvõimu soovide kohaselt otsustusnuppudele vajutamisele.
Seadusandliku ja täitevvõimu huvid ei kattu. Sellest võimude lahusus demokraatias.
Valimissüsteem ei taga elanike huvide esindatust ühiskonnas toimivas otsustusprotsessis. Tulemiks saame valitsuse käepikenduseks kujuneva tarbetu institutsiooni. Rahvasaadikute valituks osutumine sõltub valimisnimekirjas olevast positsioonist, reastus võimuladviku tahtest.Probleemid ühiskonnas saavad alguse võimude lahususe eiramisest. Eestist on kujunenud diktatuuririik, milles otsuseid langetab (poliitilisest eliidist koosnev) väikesearvuline kogukond.
EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik. Valimissüsteem ei toeta teistsugust lähenemist.Eestis ei toimi võimude lahususe printsiip, kõrgeimaks võimukandjaks (rahva asemel) on poliitiline eliit. Sellest ka kriisid - avaldugu need siis esindajate ja esindatavate võõrandumises, tervist kahjustavas elukeskkonnastressis, kõrges tööpuuduses, majanduses või mõnes muus näitajas.
Ühiskonnakorraldus vajab saneerimist, valimissüsteem kaasajastamist.
Saturday, January 29, 2011
Tuesday, January 25, 2011
Valimiskompassi propageerimine on liiast
Erakondade valimisprogramme võib võrrelda muinasjutuga, mis toob silma rõõmupisarad, kuid toimuv on eluvõõras.
Valimisprogrammid on erinevaid valdkondi puudutavad mahukad kirjutised, milles põhimõttelisi lähenemisi on väga vähe.
Keskerakond sepitseb valimisedu kahekümne viie leheküljelise programmiga, Reformierakond panustab 82 lehele. Teiste erakondade programmide pikkuste selgitamiseks tuleks need kohandada eelnevalt võrreldavasse formaati, kuid ei raatsinud selle peale aega kulutada. Võin vaid oletada, et nende pikkused jäävad 25-82 lehekülje vahele.
Valimisprogrammide ellu viimine pole võimalik, tegemist on teostamatu projektiga. Ainuvalitsemine Eestis pole reaalne, ressursse kimbutab defitsiitsus. Mõlemad faktorid eeldavad eksisteerimatut ideaalkeskkonda.
Valimisprogramme ei saa tõsiselt võtta ka sellepärast, et need ei sisalda tegevuskavasid ega (tulemuslikkuse) mõõdikuid. Tegemist on formaalsete soperdistega, mis valimiste järel arhiveeritakse.
Koalitsiooni moodustumine võimaldab teha programmides laastamistööd, kohandada uute tingimustega.
Keskerakond propageerib astmelist tulumaksu, kuid loobub sellest esimesel võimalusel. Tegemist on eristava kaubamärgiga, mida valijate peibutamiseks kasutatakse.
Valimisprogrammide kirjutajad ei usu ka ise sellesse, mida elanike tähelepanu võitmiseks programmidesse kirjutatakse. Vastasel juhul leiduks neis eelistuste pingeridasid, paigas oleksid arvulised mõõdikud.
Programme tuleb käsitleda tervikdokumendina. Üksikute seisukohtade ellu viimine toimub teiste arvel. Eelistustest pingerea kujundamiseta võrdsustuvad programmid hämamisega. Igaüks leiab neist meelepäraseid seisukohti, kuid need jäävadki vaid paberile.
Valimisprogrammidega kodanike petmisest on saanud tava. Petmine ei väljendu üksnes valikuliselt lubadustele pühendumises, silma riivab ka lausvale.
Valimisvalet levitavad kõik erakonnad, mina toon näiteid aga üksnes RE valimisprogrammist. Teen seda seetõttu, et lõpetasin just mainitud programmi süüvimise, aga ka seetõttu, et nende esimehel ei valmista erilisi raskusi must taas valgeks värvida.
Reformierakonna valimisprogrammis on kirjas:
„Erakonna eesmärk on teha vaesed rikkamaks, mitte rikkad vaesemaks. Leiame, et inimene, kellel ei ole vara ega raha, ei saa oma vabadust täiel määral kasutada.“
Tervitatav lähenemine. Vastupidine senisele lähenemisele, kus panustati vaeste produtseerimisele. 26% aastane riigieelarve kasv oli liig, mis liig. Järgnenud maksudega trikitamistega ja niigi kesiste sotsiaalsete tagatiste vähendamisega ületati juba igasugune mõõdukuse piir. Paljudest ühiskonnas on saanud kerjused, kes nagu rotid uppuvalt laevalt põgenevad.
„Me soovime Eestit, mis on kodanike riik.“
Eesti haldussüsteemi keskmes on valitsemine, mitte kodanik.
Riigikogus langetatavate otsuste ja ühiskondliku kokkuleppe vahele peaks mahtuma võrdusmärk. Toimiv valimissüsteem seda ei võimalda, isegi demokraatia põhiprintsiibi, võimulahususe, nullib ära.
„Eestile on iga inimene oluline.“
Eestist lahkub sissetuleku puuduse või madala palga tõttu massiliselt inimesi. Valitud näevad probleemi vaid arstide lahkumises.
„Jätkame riigi demokraatlike aluste arendamist.“
Demokraatia eelduseks on kodanike (riiklikul tasandil) esindatus, võimude lahusus. Valimissüsteemi ega erakondade rahastamise muutmise vajadus programmis ei kajastu, ei kohanud ka võimude lahususe tahet.
„Reformierakonna majanduspoliitika eesmärk on Eesti inimeste elatustaseme tõus.“
Elanike elatustase on langevas trendis – reaaltulud ja sotsiaalsed tagatised langevad, maksukoormus kasvab. Elatustase ei ole mõõdetav sisemajanduse kogutoodangu ja elanike jagatisega, tegemist on palju laiema mõistega.
Valimisprogrammidesse pole põhjust süüvida, nendest järelduste tegemine võrdub horoskoobi abil tuleviku ennustamisega.
Mõistatamatu – miks poliitanalüütikud pühenduvad üldse valimisprogrammid analüüsimisele, teevad seda koguni tõsise ilmega. See võib tuleneda tööpõllu säilitamise soovist, tulemuslikkus on igatahes kaheldav.
Valijakompassi (soovitatakse kodanikele valikutegemise hõlbustamiseks valimistel) propageerimine juhib poliitilise kultuuri puudustelt tähelepanu kõrvale. Jätkame hämamistest üldistuste tegemist...
Erakondade valimisprogramme ei saa tõsiselt võtta. Olulisem sellest, mida teha, on see, kuidas seda kavatsetakse teha. Seda aga paraku programmid ei sisalda.
Valimisprogrammid on erinevaid valdkondi puudutavad mahukad kirjutised, milles põhimõttelisi lähenemisi on väga vähe.
Keskerakond sepitseb valimisedu kahekümne viie leheküljelise programmiga, Reformierakond panustab 82 lehele. Teiste erakondade programmide pikkuste selgitamiseks tuleks need kohandada eelnevalt võrreldavasse formaati, kuid ei raatsinud selle peale aega kulutada. Võin vaid oletada, et nende pikkused jäävad 25-82 lehekülje vahele.
Valimisprogrammide ellu viimine pole võimalik, tegemist on teostamatu projektiga. Ainuvalitsemine Eestis pole reaalne, ressursse kimbutab defitsiitsus. Mõlemad faktorid eeldavad eksisteerimatut ideaalkeskkonda.
Valimisprogramme ei saa tõsiselt võtta ka sellepärast, et need ei sisalda tegevuskavasid ega (tulemuslikkuse) mõõdikuid. Tegemist on formaalsete soperdistega, mis valimiste järel arhiveeritakse.
Koalitsiooni moodustumine võimaldab teha programmides laastamistööd, kohandada uute tingimustega.
Keskerakond propageerib astmelist tulumaksu, kuid loobub sellest esimesel võimalusel. Tegemist on eristava kaubamärgiga, mida valijate peibutamiseks kasutatakse.
Valimisprogrammide kirjutajad ei usu ka ise sellesse, mida elanike tähelepanu võitmiseks programmidesse kirjutatakse. Vastasel juhul leiduks neis eelistuste pingeridasid, paigas oleksid arvulised mõõdikud.
Programme tuleb käsitleda tervikdokumendina. Üksikute seisukohtade ellu viimine toimub teiste arvel. Eelistustest pingerea kujundamiseta võrdsustuvad programmid hämamisega. Igaüks leiab neist meelepäraseid seisukohti, kuid need jäävadki vaid paberile.
Valimisprogrammidega kodanike petmisest on saanud tava. Petmine ei väljendu üksnes valikuliselt lubadustele pühendumises, silma riivab ka lausvale.
Valimisvalet levitavad kõik erakonnad, mina toon näiteid aga üksnes RE valimisprogrammist. Teen seda seetõttu, et lõpetasin just mainitud programmi süüvimise, aga ka seetõttu, et nende esimehel ei valmista erilisi raskusi must taas valgeks värvida.
Reformierakonna valimisprogrammis on kirjas:
„Erakonna eesmärk on teha vaesed rikkamaks, mitte rikkad vaesemaks. Leiame, et inimene, kellel ei ole vara ega raha, ei saa oma vabadust täiel määral kasutada.“
Tervitatav lähenemine. Vastupidine senisele lähenemisele, kus panustati vaeste produtseerimisele. 26% aastane riigieelarve kasv oli liig, mis liig. Järgnenud maksudega trikitamistega ja niigi kesiste sotsiaalsete tagatiste vähendamisega ületati juba igasugune mõõdukuse piir. Paljudest ühiskonnas on saanud kerjused, kes nagu rotid uppuvalt laevalt põgenevad.
„Me soovime Eestit, mis on kodanike riik.“
Eesti haldussüsteemi keskmes on valitsemine, mitte kodanik.
Riigikogus langetatavate otsuste ja ühiskondliku kokkuleppe vahele peaks mahtuma võrdusmärk. Toimiv valimissüsteem seda ei võimalda, isegi demokraatia põhiprintsiibi, võimulahususe, nullib ära.
„Eestile on iga inimene oluline.“
Eestist lahkub sissetuleku puuduse või madala palga tõttu massiliselt inimesi. Valitud näevad probleemi vaid arstide lahkumises.
„Jätkame riigi demokraatlike aluste arendamist.“
Demokraatia eelduseks on kodanike (riiklikul tasandil) esindatus, võimude lahusus. Valimissüsteemi ega erakondade rahastamise muutmise vajadus programmis ei kajastu, ei kohanud ka võimude lahususe tahet.
„Reformierakonna majanduspoliitika eesmärk on Eesti inimeste elatustaseme tõus.“
Elanike elatustase on langevas trendis – reaaltulud ja sotsiaalsed tagatised langevad, maksukoormus kasvab. Elatustase ei ole mõõdetav sisemajanduse kogutoodangu ja elanike jagatisega, tegemist on palju laiema mõistega.
Valimisprogrammidesse pole põhjust süüvida, nendest järelduste tegemine võrdub horoskoobi abil tuleviku ennustamisega.
Mõistatamatu – miks poliitanalüütikud pühenduvad üldse valimisprogrammid analüüsimisele, teevad seda koguni tõsise ilmega. See võib tuleneda tööpõllu säilitamise soovist, tulemuslikkus on igatahes kaheldav.
Valijakompassi (soovitatakse kodanikele valikutegemise hõlbustamiseks valimistel) propageerimine juhib poliitilise kultuuri puudustelt tähelepanu kõrvale. Jätkame hämamistest üldistuste tegemist...
Erakondade valimisprogramme ei saa tõsiselt võtta. Olulisem sellest, mida teha, on see, kuidas seda kavatsetakse teha. Seda aga paraku programmid ei sisalda.
Monday, January 24, 2011
Üksikkandidaatide roll on alahinnatud
Üksikkandidaatide roll ühiskonnas on alahinnatud, erakondade panus aga ülehinnatud.
Erakondade esindajatest koosnevad riigikogu koosseisud on tõestanud, et neile panustamisega on kodanikud alt läinud. Eestlaste sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised on majandusühenduse madalaimad, kodumaale jääjate väljavaated tulevikule sünged.
Seadused tagavad saadikutele sõltumatuse, kuid vaatamata sellele pole suudetud demokraatlike voorustega eristuda. Riigikogu koosseisud on töövõimetud - istungitel vormiline iseloom, sisulisi arutelusid ei praktiseerita.
Erakondade nimekirjades kandideerijate „valimisedu“ sõltub hierarhilisest positsioonist valimisnimekirjades. See omakorda poliitilise eliidi „tagatoa“ tahtest.
Seadused tagavad riigikogulastele (otsuste langetamisel) sõltumatuse, kuid sellest ei piisa demokraatiale olulise võimulahususe toimimiseks. Erakondade esindajatest koosnevatest Riigikogu koosseisudest saavad valitsuste käepikendused, „rahvasaadikud“ distantseeruvad valijatest.
Elanike esindamine muutuks tõemaks, kui eelistaksime seekordsetel valimistel üksikkandidaate, boikoteeriksime aga erakondade nimekirju.
Väärtushinnangud ühiskonnas vajaksid kodanikukesksemaks muutmist. Poliitilisest eliidist sõltumatud (isikumandaadiga) rahvasaadikud tulevad sellega toime. Eestist tuleb teha turvaline ja mugav elupaik kõikidele kodanikele, mitte vaid valitutele.
Erakondade esindajatest koosnevad riigikogu koosseisud on tõestanud, et neile panustamisega on kodanikud alt läinud. Eestlaste sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised on majandusühenduse madalaimad, kodumaale jääjate väljavaated tulevikule sünged.
Seadused tagavad saadikutele sõltumatuse, kuid vaatamata sellele pole suudetud demokraatlike voorustega eristuda. Riigikogu koosseisud on töövõimetud - istungitel vormiline iseloom, sisulisi arutelusid ei praktiseerita.
Erakondade nimekirjades kandideerijate „valimisedu“ sõltub hierarhilisest positsioonist valimisnimekirjades. See omakorda poliitilise eliidi „tagatoa“ tahtest.
Seadused tagavad riigikogulastele (otsuste langetamisel) sõltumatuse, kuid sellest ei piisa demokraatiale olulise võimulahususe toimimiseks. Erakondade esindajatest koosnevatest Riigikogu koosseisudest saavad valitsuste käepikendused, „rahvasaadikud“ distantseeruvad valijatest.
Elanike esindamine muutuks tõemaks, kui eelistaksime seekordsetel valimistel üksikkandidaate, boikoteeriksime aga erakondade nimekirju.
Väärtushinnangud ühiskonnas vajaksid kodanikukesksemaks muutmist. Poliitilisest eliidist sõltumatud (isikumandaadiga) rahvasaadikud tulevad sellega toime. Eestist tuleb teha turvaline ja mugav elupaik kõikidele kodanikele, mitte vaid valitutele.
Friday, January 21, 2011
Miks ma kandideerin Riigikogusse
Riigikogus langetatavate otsuste ja ühiskondliku kokkuleppe vahele peaks mahtuma võrdusmärk. Toimiv valimissüsteem seda aga ei võimalda, isegi demokraatia põhiprintsiibi, võimulahususe, nullib ära.
Kodanikele tuleb võimaldada riigikogu isikkoosseisu komplekteerimisel kaasa rääkida.
Kehtiv valimissüsteem annab selle õiguse aga üksnes poliitilisele eliidile, valijatel jäetakse üksnes erakondade omavahelise jõuvahekorra selgitamine.
EP valimistel saatis edu üksikkandidaate. 6 üksikkandidaati 11 valimisnimekirja konkurentsis kogusid kolmandiku häälesaagist. Tegemist polnud Indrek Tarandi fenomeniga, vaid umbusaldusega poliitilisele kultuuritusele.
Eestis langetab otsuseid eliidist koosnev kildkond. Isegi „rahvaesindajad“ panevad nemad paika.
Selline riiklik „iseseisvus“ pole parem provintsi või oblasti staatusest.
See on hullem.
Valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine ei lõpegi, kui ei muutu valimissüsteem, ei hakata austama demokraatlikke põhimõtteid.
Üksikkandidaatide edu Euroopa parlamendi valimistel tõi kaasa kinniste valimisnimekirjade kaotamise.
Valimisedu korral riigikogu valimistel oleks tulem kopsakam.
Üksikkandidaatidega liitununa väljendan viljelevale poliitilisele kultuurile leppimatust.
Ühiskonnas langetavatest otsustest vähem oluline, pole see, kuidas seda tehakse.
Elanikke otsuste langetamisesse kaasamata kaos ühiskonnas jätkub, sotsiaalsed pinged aga jäävadki kasvama.
Eestis tuleks luua turvaline ja hubane elukeskkond kõikidele kodanikele, mitte üksnes valitutele.
Valituks osutumise korral tõestan, et esindamine on midagi palju enamat, kui võimuhierarhia korraldusel nuppudele vajutamine.
Kodanikele tuleb võimaldada riigikogu isikkoosseisu komplekteerimisel kaasa rääkida.
Kehtiv valimissüsteem annab selle õiguse aga üksnes poliitilisele eliidile, valijatel jäetakse üksnes erakondade omavahelise jõuvahekorra selgitamine.
EP valimistel saatis edu üksikkandidaate. 6 üksikkandidaati 11 valimisnimekirja konkurentsis kogusid kolmandiku häälesaagist. Tegemist polnud Indrek Tarandi fenomeniga, vaid umbusaldusega poliitilisele kultuuritusele.
Eestis langetab otsuseid eliidist koosnev kildkond. Isegi „rahvaesindajad“ panevad nemad paika.
Selline riiklik „iseseisvus“ pole parem provintsi või oblasti staatusest.
See on hullem.
Valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine ei lõpegi, kui ei muutu valimissüsteem, ei hakata austama demokraatlikke põhimõtteid.
Üksikkandidaatide edu Euroopa parlamendi valimistel tõi kaasa kinniste valimisnimekirjade kaotamise.
Valimisedu korral riigikogu valimistel oleks tulem kopsakam.
Üksikkandidaatidega liitununa väljendan viljelevale poliitilisele kultuurile leppimatust.
Ühiskonnas langetavatest otsustest vähem oluline, pole see, kuidas seda tehakse.
Elanikke otsuste langetamisesse kaasamata kaos ühiskonnas jätkub, sotsiaalsed pinged aga jäävadki kasvama.
Eestis tuleks luua turvaline ja hubane elukeskkond kõikidele kodanikele, mitte üksnes valitutele.
Valituks osutumise korral tõestan, et esindamine on midagi palju enamat, kui võimuhierarhia korraldusel nuppudele vajutamine.
Tuesday, January 18, 2011
EER esindus riigikogus tooks kasu asemel kahju
Marek Srtrandbergi:
Arvamustoimetaja Priit Simson avaldas Eesti Päevalehes üllatust, kuidas on võimalik, et kaheksa kuuga olevat ma tema meelest läbi teinud mingi meelemuutuse parteiasjade suhtes („Tähelepanu, mitteparteiline partei!”, 12.01). Pean ütlema, et see meelemuutus on toimunud tegelikult veelgi lühema aja jooksul.
http://www.epl.ee/artikkel/591047
Detailidesse süvenemise asemel võiksime pühenduda põhimõttelistele lähenemistele.
EER hierarhiline võimuladvik üritab trikitamistega isklikku mõjuvõimu säilitada.
Seda teevad ka teised ladvikud.
EER, erinevalt teistes, on pisierakond. Kaasarääkijate osa mõõdetakse siin kahekohalise arvuga.
Ma väga loodan, et EER võtmeisikud teadvustavad, et nad pole erakonnaliikmete hulgas soosingus. Üksnes 15% liikmeskonna toetuse kogumine valmistaks neile raskusi. Õdesid ja vendi, emasid ja isasid ega riigipiruka himustajaid erakonnaliikmete hulgas nii palju ka ei ole.
Rohelisel lähenemisel pole ühist kasuahnusega ega isegi intriigidega, keskmes on õitsev loodus koos selle pärli, inimesega, mitte materiaalsus.
Tunnustan EER mahhinaatoreid, kui neil õnnestub ka peale valimisi otsustusprotsesside nuppude juurde jääda. Kaastunnet avaldan aga siis kodanikele, kes jäävadki türannile alluma.
Paljud kaaslased väga suurtes raskustes – neil kas puudub sissetulek või see on väga madal, sotsiaalsed tagatised on aga olematud.
Väärtushinnangud on aga pea peale pööratud.
Soovitaksin valimistel toetada empaatilise võimega kandidaate. Kas selliseid ka erakondade nimekirjades leidub, on juba iseküsimus.
Arvamustoimetaja Priit Simson avaldas Eesti Päevalehes üllatust, kuidas on võimalik, et kaheksa kuuga olevat ma tema meelest läbi teinud mingi meelemuutuse parteiasjade suhtes („Tähelepanu, mitteparteiline partei!”, 12.01). Pean ütlema, et see meelemuutus on toimunud tegelikult veelgi lühema aja jooksul.
http://www.epl.ee/artikkel/591047
Detailidesse süvenemise asemel võiksime pühenduda põhimõttelistele lähenemistele.
EER hierarhiline võimuladvik üritab trikitamistega isklikku mõjuvõimu säilitada.
Seda teevad ka teised ladvikud.
EER, erinevalt teistes, on pisierakond. Kaasarääkijate osa mõõdetakse siin kahekohalise arvuga.
Ma väga loodan, et EER võtmeisikud teadvustavad, et nad pole erakonnaliikmete hulgas soosingus. Üksnes 15% liikmeskonna toetuse kogumine valmistaks neile raskusi. Õdesid ja vendi, emasid ja isasid ega riigipiruka himustajaid erakonnaliikmete hulgas nii palju ka ei ole.
Rohelisel lähenemisel pole ühist kasuahnusega ega isegi intriigidega, keskmes on õitsev loodus koos selle pärli, inimesega, mitte materiaalsus.
Tunnustan EER mahhinaatoreid, kui neil õnnestub ka peale valimisi otsustusprotsesside nuppude juurde jääda. Kaastunnet avaldan aga siis kodanikele, kes jäävadki türannile alluma.
Paljud kaaslased väga suurtes raskustes – neil kas puudub sissetulek või see on väga madal, sotsiaalsed tagatised on aga olematud.
Väärtushinnangud on aga pea peale pööratud.
Soovitaksin valimistel toetada empaatilise võimega kandidaate. Kas selliseid ka erakondade nimekirjades leidub, on juba iseküsimus.
Monday, January 17, 2011
Kui väga soovime, siis "tarandeid" saab enam olema
Uudelepp peab üksiküritajate rohkuse üheks põhjuseks lootust matkida Indrek Tarandi edu europarlamendi valimistel. „Üks põhjuseid on kindlasti see, et alati on mingi seltskond inimesi, kes usub, et see nõks, mis töötas ühtedel valimistel, toimib järgmine kord ka. Üritatakse teha Indrek Tarandit, aga kogu selles pikas nimekirjas, kus on tuntud ja lugupeetud inimesi, „Indrek Tarandeid“ just väga palju ei ole. Samuti ei arvestata, et valimisringkonnad on teistsugused,“ ütles ta Delfile.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/politoloog-indrek-tarandeid-on-uksikuritajate-seas-vahe.d?id=38573369
Indrek Tarandi EP valimistulemus pole fenomen. Valituks osutumine kinnitas toetust üksikkandidaatidele, mitte temale.
Ka mina (sõpruskonnaga) andsin hääle temale, tegin seda mitte seetõttu, et tegemist oli Indrek Tarandiga, vaid soovist üksikkandidaate toetada.
Seekord võiksime käituda taktikaliselt teisiti - panustada kõikidele üksikkandidaatidele.
Annan kindlasti hääle üksikkandidaadile (pole otsustanud veel kellele), sest tulem (kinnised valimisnimekirjad asenduksid avatutega) on seda väärt. Kui sarnaselt mõtlevaid kodanikke on palju, siis suudame (eestlastest kerjused teinud) poliitilisele monopolile tuule alla teha, riigilaevukese aga heaolu ühiskonna poole triivima panna.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/politoloog-indrek-tarandeid-on-uksikuritajate-seas-vahe.d?id=38573369
Indrek Tarandi EP valimistulemus pole fenomen. Valituks osutumine kinnitas toetust üksikkandidaatidele, mitte temale.
Ka mina (sõpruskonnaga) andsin hääle temale, tegin seda mitte seetõttu, et tegemist oli Indrek Tarandiga, vaid soovist üksikkandidaate toetada.
Seekord võiksime käituda taktikaliselt teisiti - panustada kõikidele üksikkandidaatidele.
Annan kindlasti hääle üksikkandidaadile (pole otsustanud veel kellele), sest tulem (kinnised valimisnimekirjad asenduksid avatutega) on seda väärt. Kui sarnaselt mõtlevaid kodanikke on palju, siis suudame (eestlastest kerjused teinud) poliitilisele monopolile tuule alla teha, riigilaevukese aga heaolu ühiskonna poole triivima panna.
Eesti on Euroopa ühisraha kasutusele võtnud riikidest kõige vaesem
Viimastel andmetel elab Eestis suhtelises vaesuses viiendik rahvastikust. Eesti on Euroopa ühisraha kasutusele võtnud riikidest kõige vaesem.
Riikides, kus panustatakse rohkem sotsiaalsesse kaitsesse, on ka ebavõrdsus ja vaesus väiksem. Kui Eestis moodustasid 2008. aastal sotsiaalse kaitse kulud sisemajanduse kogutoodangust 15%, siis näiteks Tšehhis, kus viimastel aastatel on vaesuses elavate inimeste osatähtsus olnud kaks korda väiksem kui Eestis, moodustasid sotsiaalse kaitse kulud ligi 19%.
http://www.epl.ee/artikkel/591059
Taasiseseisvumise alguses ühist kartulikoorte söömist ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule. Praegused valitud teevad kõik selleks, et kartulikoortest saaks eestlaste rahvustoit.
Eesti on sotsiaalse turvalisuse poolest Euroopa Liidu kitsimad. Kui EL (keskmine) sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat).
Eestlased on väga suurtes raskustes – paljudel kas puudub sissetulek või see on väga madal, sotsiaalsed tagatised on aga olematud. Ebavõrdsus ühiskonnas on mõõdukusest kõrgem, õigus valitseb õiglust.
Väärtushinnangud ühiskonnas on pea peale pööratud, need on teinud paljudest kerjused.
Külluses toimiv riigikogu eristub empaatiavõimetuse poolest.
Poliitiline kultuur Eestis toimib ärategemisel, ühiskonna (kõikide jaoks) paremaks muutmine paistab teisejärguline olevat.
Tulemuse määrab enamasti eesmärgi püstitus. Riigi toimimise peaeesmärgiks peab saama kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on selle vahendiks, mitte eesmärgiks.
Riikides, kus panustatakse rohkem sotsiaalsesse kaitsesse, on ka ebavõrdsus ja vaesus väiksem. Kui Eestis moodustasid 2008. aastal sotsiaalse kaitse kulud sisemajanduse kogutoodangust 15%, siis näiteks Tšehhis, kus viimastel aastatel on vaesuses elavate inimeste osatähtsus olnud kaks korda väiksem kui Eestis, moodustasid sotsiaalse kaitse kulud ligi 19%.
http://www.epl.ee/artikkel/591059
Taasiseseisvumise alguses ühist kartulikoorte söömist ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule. Praegused valitud teevad kõik selleks, et kartulikoortest saaks eestlaste rahvustoit.
Eesti on sotsiaalse turvalisuse poolest Euroopa Liidu kitsimad. Kui EL (keskmine) sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat).
Eestlased on väga suurtes raskustes – paljudel kas puudub sissetulek või see on väga madal, sotsiaalsed tagatised on aga olematud. Ebavõrdsus ühiskonnas on mõõdukusest kõrgem, õigus valitseb õiglust.
Väärtushinnangud ühiskonnas on pea peale pööratud, need on teinud paljudest kerjused.
Külluses toimiv riigikogu eristub empaatiavõimetuse poolest.
Poliitiline kultuur Eestis toimib ärategemisel, ühiskonna (kõikide jaoks) paremaks muutmine paistab teisejärguline olevat.
Tulemuse määrab enamasti eesmärgi püstitus. Riigi toimimise peaeesmärgiks peab saama kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on selle vahendiks, mitte eesmärgiks.
Saturday, January 15, 2011
Väärtushinnangute muutmine on vähemalt märtsis kodanike võimuses
Delfi kirjutab:
Peaminister Andrus Ansip möönab, et kuigi tänavune erakonna valimisprogramm on alalhoidlik, on see siiski ka küllaltki pretensioonikas. Ka leidis peaminister, et üksikkandidaatidel ei saa riigikogus piisavalt võimu olema.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ansip-reformierakonna-valimisprogramm-on-konservatiivne.d?id=38475905&l=fplead
Valimissüsteemi muutmata ei lõpegi valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine.
Võtame või koalitsiooni maksutõstmise ponnistused. Valimistel mandaati selleks ei saadud, lubadused olid ju vastupidised. Maksutõstmist ei leia ka programmidest. Reformierakond deklareerib koguni, et nemad taotlevad Eesti maksukoormuse alandamist ning eelarvepoliitika konservatiivsust. Tegevustulem on aga vastupidine – tulumaksu langetamise varjus hüppeline maksukoormuse kasv.
Eelistused sõltuvalt arengutest. Muutub ka valimisloosungite aktuaalsus.
Iseseisvat Eestit (kodanikele) ei eksisteeri. Iseseisvust iseloomustab valikuvõimalus, Eesti kodanikel see puudub. Eestis langetab otsuseid poliitilisest eliidist koosnev kildkond. Isegi „rahvaesindajad“ panevad nemad paika. Selline „iseseisvus“ pole provintsi või oblasti staatusest parem. See on hullem.
Märtsikuistel valimistel tuleks boikoteerida (erakondade) tagatubade koostatud valimisnimekirju, usaldust näidata aga üksikkandidaatidele.
EP valimistel järgnes sellisele lähenemine poliitilisele eliidile meelepärastesse kinniste valimisnimekirjade kadumine.
Üksikkandidaatide valimisedu korral riigikogu valimistel oleks tulem kopsakam.
Rahva tahte vastaselt võimu haaranud poliitilisel eliidil tuleb jalad värisema saada, vastasel juhul jäämegi butafoorset demokraatiat viljelema, ühiskonnale poliitilisel tasandil ebaoluliste asjadega tegelema.
Peaminister Andrus Ansip möönab, et kuigi tänavune erakonna valimisprogramm on alalhoidlik, on see siiski ka küllaltki pretensioonikas. Ka leidis peaminister, et üksikkandidaatidel ei saa riigikogus piisavalt võimu olema.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ansip-reformierakonna-valimisprogramm-on-konservatiivne.d?id=38475905&l=fplead
Valimissüsteemi muutmata ei lõpegi valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine.
Võtame või koalitsiooni maksutõstmise ponnistused. Valimistel mandaati selleks ei saadud, lubadused olid ju vastupidised. Maksutõstmist ei leia ka programmidest. Reformierakond deklareerib koguni, et nemad taotlevad Eesti maksukoormuse alandamist ning eelarvepoliitika konservatiivsust. Tegevustulem on aga vastupidine – tulumaksu langetamise varjus hüppeline maksukoormuse kasv.
Eelistused sõltuvalt arengutest. Muutub ka valimisloosungite aktuaalsus.
Iseseisvat Eestit (kodanikele) ei eksisteeri. Iseseisvust iseloomustab valikuvõimalus, Eesti kodanikel see puudub. Eestis langetab otsuseid poliitilisest eliidist koosnev kildkond. Isegi „rahvaesindajad“ panevad nemad paika. Selline „iseseisvus“ pole provintsi või oblasti staatusest parem. See on hullem.
Märtsikuistel valimistel tuleks boikoteerida (erakondade) tagatubade koostatud valimisnimekirju, usaldust näidata aga üksikkandidaatidele.
EP valimistel järgnes sellisele lähenemine poliitilisele eliidile meelepärastesse kinniste valimisnimekirjade kadumine.
Üksikkandidaatide valimisedu korral riigikogu valimistel oleks tulem kopsakam.
Rahva tahte vastaselt võimu haaranud poliitilisel eliidil tuleb jalad värisema saada, vastasel juhul jäämegi butafoorset demokraatiat viljelema, ühiskonnale poliitilisel tasandil ebaoluliste asjadega tegelema.
Wednesday, January 12, 2011
Valijad peavad isikkoosseisu komplekteerimisel kaasa rääkima
EPL kirjutab:
Nemad on nüüd see lootuskiir, mis päästab maa parteiliselt kandilise mõtlemise kammitsaist. Väheste võimust saab hulkade vabadus. Roheliste valimisnimekiri läheb sõltumatu hingega vabatmeeste kätte. Parteiline halb, sõltumatu hea, kui väljenduda Orwelli „Loomade farmi” keeles.
http://www.epl.ee/artikkel/590765
Erakonnaliikmena eelistan üksikkandidaadina kandideerimist.
Teen seda eelkõige seetõttu, et demonstreerida leppimatust toimuvaga, kus räägitakse ühte, tehakse aga teist.
Mul tuleb erakondade nimekirjades kandideerijatest kümnetes kordades suurem toetus koguda.
Uskuge – olen täie mõistuse juures.
Kui me aga toimuvaga lepime, siis jäävadki riiklikul tasandil esindama tegelinskid, kes eelistavad isiklikule kasule ja egole pühendumist.
Soovitan valimistel boikoteerida (erakondade) tagatubade valimisnimekirju, olenemata isegi sellest, kes neis kandideerivad. Toetust näidata üles sõltumatutele üksikkandidaatidele.
EP valimistel järgnes sellisele lähenemine poliitilisele eliidile meelepärastesse kinniste valimisnimekirjade kadumine. Riigikogu valimistel võiks tulem kopsakam olla.
Valijad peavad saama riigikogu isikkoosseisu komplekteerimisel kaasa rääkida. Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine läheb ühiskonnale kalliks maksma, sotsiaalsed pinged jätkavad kasvamist.
Nemad on nüüd see lootuskiir, mis päästab maa parteiliselt kandilise mõtlemise kammitsaist. Väheste võimust saab hulkade vabadus. Roheliste valimisnimekiri läheb sõltumatu hingega vabatmeeste kätte. Parteiline halb, sõltumatu hea, kui väljenduda Orwelli „Loomade farmi” keeles.
http://www.epl.ee/artikkel/590765
Erakonnaliikmena eelistan üksikkandidaadina kandideerimist.
Teen seda eelkõige seetõttu, et demonstreerida leppimatust toimuvaga, kus räägitakse ühte, tehakse aga teist.
Mul tuleb erakondade nimekirjades kandideerijatest kümnetes kordades suurem toetus koguda.
Uskuge – olen täie mõistuse juures.
Kui me aga toimuvaga lepime, siis jäävadki riiklikul tasandil esindama tegelinskid, kes eelistavad isiklikule kasule ja egole pühendumist.
Soovitan valimistel boikoteerida (erakondade) tagatubade valimisnimekirju, olenemata isegi sellest, kes neis kandideerivad. Toetust näidata üles sõltumatutele üksikkandidaatidele.
EP valimistel järgnes sellisele lähenemine poliitilisele eliidile meelepärastesse kinniste valimisnimekirjade kadumine. Riigikogu valimistel võiks tulem kopsakam olla.
Valijad peavad saama riigikogu isikkoosseisu komplekteerimisel kaasa rääkida. Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine läheb ühiskonnale kalliks maksma, sotsiaalsed pinged jätkavad kasvamist.
Sunday, January 9, 2011
Maksukoormus Eestis on väga kõrge
Terminoloogiat ja statistikat saab tõlgendada erinevalt. Erinevalt saab tõlgendada ka maksustamist.
Otsustajad ühiskonnas lähenevad maksustamisele lihtsustatud kujul – maksustamise ja eelarve maksutulu vahele asetatakse võrdusmärk.
Mainitud lähenemine annab moonutatud kuvandi ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Apsakad maksupoliitikas on aga väga valusad.
Madal maksukoormuse müüt soosib trikitamisi maksustamises. Trikitamise näiteks võib tuua tulumaksu langetamise varjus teiste maksude tõstmise. Üksnes töötuskindlustusmaksu tõstmine oli põhjendamatu obrok, mida tulumaksu langetamise eest nõuti. Maksutulu ühelt realt teisele võimaldas küll maksukoormuse kasvu tegelikkusest madalamana näidata, kuid segadust kaasnes sellega palju.
Riigilõive võib samuti seostada trikitamistega. Peavad ju need kulupõhised olema, on aga palju kõrgemad. Tegemist on varjatud maksustamisega.
Maksustamise vankri ette on rakendatud isegi monopoolsed riigiettevõtted. Nende hinnapoliitikaga teenitakse kopsakat dividenditulu. Eesti Energia AS on üks usinamaid sellise maksutulu sissenõudjaid.
Eestis harrastatav poliitiline kultuur põhineb paljuski pettusel. Puhtam ei ole ka maksupoliitika - varjatud maksustamisest on saanud tava.
Mõned aastad tagasi kirjutasin blogis varjatud maksustamisest järgnevat:
http://eveges.blogspot.com/2008/11/maksukoormus-eestis.html
Viimaste aastatega on Eestist saanud väga kõrge maksukoormusega riik.
Endiselt väidetakse aga vastupidist. Lähenemist maksustamisele tuleb muuta – loobuda lihtsustatud lähenemisest, arvestada enam näitajaid. Maksukoormus ei võrdu üksnes riigi- ja KOV maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.
Lähenesin seekord maksustamisele teisest küljest – pühendusin ka kulupoolele (sotsiaalsed tagatised). Võrdlusbaasina kasutasin kõrgeima maksukoormusega Soomet.
Üllatus oli suur, kui suhtarvud näitasid Eesti võimast üleolekut – ületame põhjanaabreid (reaalse) maksustamisega.
Põhjendan väidet.
Oletame, et loovutate sõbrale 100.- krooni, mille eest ta ostab teile 40.- kroonise nauditava prae. Statistilise maksukoormuse kontekstis mõõdetaks teie kulu 100.- krooniga, 40.- kroonine lõunasöök ei läheks arvesse. Seda vaatamata isegi sellele, et oli lõunastamise aeg.
Lähenesin seekordsel analüüsil teisiti – arvestasin 40.- krooni prae eest maha, kuluks jätsin 60.- krooni.
Sarnaselt lähenesin ka Soome ja Eesti maksukoormuste võrdlusel.
Eestlaste töötasud on ca 4 korda madalamad. Viimane suhtarv vajaks küll täpsustamist, kuid suurusjärguga ei eksi. Kümnendikud tulemust aga ei mõjuta.
Sotsiaalsed tagatised (varasemas näites „lõunasöök“) samas võrdluses on 7 korda väiksemad.
Lootsin sarnaselt töötasule 4 -5 kordsele erinevusele.
Erinevused sissetulekutes (4 kordne) ja sotsiaalsetes tagatistes (7 kordne) annavad alust väiteks, et reaalne maksukoormus Eestis on ühest kõrgemalt maksustatavast riigist kõrgem.
Aeg oleks ehk hakata teadvustama, et paljud probleemid ühiskonnas on tekitatud optimumist kõrgemast maksukoormusest, mitte maailmamajanduse poolt.
Maksukoormus Eestis on väga kõrge, see on majandusliidu kõrgemaid. Seda aga muidugi siis, kui läheneda sellele tõsisemalt, unustades pealiskaudsuse.
„Madala“ maksukoormuse põhjendusel tehtavad riigitulu kasvatamise ponnistused tuleks jätta unarusse, maksustamisele lähenemisele keerata aga uus lehekülg.
Otsustajad ühiskonnas lähenevad maksustamisele lihtsustatud kujul – maksustamise ja eelarve maksutulu vahele asetatakse võrdusmärk.
Mainitud lähenemine annab moonutatud kuvandi ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Apsakad maksupoliitikas on aga väga valusad.
Madal maksukoormuse müüt soosib trikitamisi maksustamises. Trikitamise näiteks võib tuua tulumaksu langetamise varjus teiste maksude tõstmise. Üksnes töötuskindlustusmaksu tõstmine oli põhjendamatu obrok, mida tulumaksu langetamise eest nõuti. Maksutulu ühelt realt teisele võimaldas küll maksukoormuse kasvu tegelikkusest madalamana näidata, kuid segadust kaasnes sellega palju.
Riigilõive võib samuti seostada trikitamistega. Peavad ju need kulupõhised olema, on aga palju kõrgemad. Tegemist on varjatud maksustamisega.
Maksustamise vankri ette on rakendatud isegi monopoolsed riigiettevõtted. Nende hinnapoliitikaga teenitakse kopsakat dividenditulu. Eesti Energia AS on üks usinamaid sellise maksutulu sissenõudjaid.
Eestis harrastatav poliitiline kultuur põhineb paljuski pettusel. Puhtam ei ole ka maksupoliitika - varjatud maksustamisest on saanud tava.
Mõned aastad tagasi kirjutasin blogis varjatud maksustamisest järgnevat:
http://eveges.blogspot.com/2008/11/maksukoormus-eestis.html
Viimaste aastatega on Eestist saanud väga kõrge maksukoormusega riik.
Endiselt väidetakse aga vastupidist. Lähenemist maksustamisele tuleb muuta – loobuda lihtsustatud lähenemisest, arvestada enam näitajaid. Maksukoormus ei võrdu üksnes riigi- ja KOV maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.
Lähenesin seekord maksustamisele teisest küljest – pühendusin ka kulupoolele (sotsiaalsed tagatised). Võrdlusbaasina kasutasin kõrgeima maksukoormusega Soomet.
Üllatus oli suur, kui suhtarvud näitasid Eesti võimast üleolekut – ületame põhjanaabreid (reaalse) maksustamisega.
Põhjendan väidet.
Oletame, et loovutate sõbrale 100.- krooni, mille eest ta ostab teile 40.- kroonise nauditava prae. Statistilise maksukoormuse kontekstis mõõdetaks teie kulu 100.- krooniga, 40.- kroonine lõunasöök ei läheks arvesse. Seda vaatamata isegi sellele, et oli lõunastamise aeg.
Lähenesin seekordsel analüüsil teisiti – arvestasin 40.- krooni prae eest maha, kuluks jätsin 60.- krooni.
Sarnaselt lähenesin ka Soome ja Eesti maksukoormuste võrdlusel.
Eestlaste töötasud on ca 4 korda madalamad. Viimane suhtarv vajaks küll täpsustamist, kuid suurusjärguga ei eksi. Kümnendikud tulemust aga ei mõjuta.
Sotsiaalsed tagatised (varasemas näites „lõunasöök“) samas võrdluses on 7 korda väiksemad.
Lootsin sarnaselt töötasule 4 -5 kordsele erinevusele.
Erinevused sissetulekutes (4 kordne) ja sotsiaalsetes tagatistes (7 kordne) annavad alust väiteks, et reaalne maksukoormus Eestis on ühest kõrgemalt maksustatavast riigist kõrgem.
Aeg oleks ehk hakata teadvustama, et paljud probleemid ühiskonnas on tekitatud optimumist kõrgemast maksukoormusest, mitte maailmamajanduse poolt.
Maksukoormus Eestis on väga kõrge, see on majandusliidu kõrgemaid. Seda aga muidugi siis, kui läheneda sellele tõsisemalt, unustades pealiskaudsuse.
„Madala“ maksukoormuse põhjendusel tehtavad riigitulu kasvatamise ponnistused tuleks jätta unarusse, maksustamisele lähenemisele keerata aga uus lehekülg.
Saturday, January 8, 2011
Boikoteerigem valimistel poliitilise eliidi koostatud valimisnimekirju
Sulev Valner kirjutab:
Väikese omaette Eesti riigi ülalpidamine ongi päris kallis asi. Valitsemiskulude mõttes odavam ja efektiivsem oleks olla näiteks põhjanaabri provints või idanaabri oblast: rääkida mõne suurema naabri keeles, pääseda omaenda presidendi, valitsuse, kaitseväe, ülikoolide ja muu iseseisva riigi juurde kuuluva kallihinnalise taristu ülalpidamiskuludest.
http://www.epl.ee/artikkel/590496
Tasakaalu põhimõte on väga oluline. Kallutatus takistab oodatud arenguid, murendab ühtsust.
Tasakaal emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse teljel on samuti oluline.
Sulev Valneri arvamusloos domineerib emotsionaalsus, ratsionaalsus on tagasihoidlikult positsioonil.
Üritan seda mõnevõrra paigale nihutada.
Arengud sõltuvad soovide ja võimaluste suhtest, sellega kas sillutatakse või lagundatakse teed edule.
Eesti haldusstruktuur ei ole elanikele taskukohane, see pole jätkusuutlik. Tõestavad seda kasvõi olematud sotsiaalsed tagatised ühiskonnas. Jääme selles osas väga palju EL keskmisele alla (ja seda muide mitte üksnes absoluutarvus, vaid ka protsendilises tulu- või maksubaasi võrdluses).
Väide, et presidendi institutsiooni kulutused on tühised, ei pea paika – pisiriigis on iga kulutus oluline, tulu aga tühine.
Eesti kodanikud on väga suurtes raskustes. Sissetulekuta või tühise sissetulekuta inimeste arv on lubamatult suur. Paljud (sh lapsed) taluvad tühja kõhtu.
Uhkustame presidendi institutsiooniga, himustame aga makaronidest ja jahust koosnevaid abipakikesi. Kontrast on võigas.
Emotsionaalse eputamise asemel oleks mõttekam eelistada glamuurile kodanike heaolu.
Igal lähenemisel on voorusi ja puudusi. Vooruste imetlemise korral jääme vaeseks kogukonnaks, millest põgenetakse.
Poleks vaja harrastada üle varju hüppamist. Targem oleks luua väikeriigile taskukohasem haldusstruktuur.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht riiklikule jätkusuutlikkusele.
Kunagist (laenurahal) buumi ei kordu. Riigitulu kasvatamine elanike heaolu paranemiseta pole enam võimalik. Inflatsiooni toimel riigitulu kosumisel on ajutine iseloom.
Ma ei vaidlusta üldsegi Sulev Valneri maksude tasumise võimekust, kuid väidan, et paljud ühiskonnas pole võimelised seda tegema.
Riigi kogutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Rahanduses kehtib ühendatud anumate reegel.
Presidendi institutsioon on luksus. Väide, et pisiriigi ülalpidamine on ka luksus, samasse konteksti ei paigutu. Heaolu pisiriikide näiteid on küllaga võtta.
Nõustun sellega, et lombakas demokraatia vajab presidenti. Presidendi institustiooni väärtustamise asemel eelistaksin demokraatia arendamisesse panustamist. Karkude (presidendi institutsioon antud kontekstis sellisena paistab) kasutamisele tuleks puue (butafoorsus demokraatias) kõrvaldada. Selleks pole palju vaja: piisab põhiseaduslikku võimulahususe järgimisest, (erakondade) tagatubadel põhineva monopoolsuse lammutamisest.
Iseseisvat Eestit kodanikele ei eksisteeri. Iseseisvust iseloomustab valikuvõimalus, mis Eesti kodanikel puudub. Eestis langetab otsuseid poliitilisest eliidist koosnev kildkond. Isegi „rahvaesindajad“ panevad nemad paika. Selline „iseseisvus“ pole provintsi või oblasti staatusest parem. See on hullem.
Eesti haldusstruktuur ei ole (elanikele) taskukohane, see pole jätkusuutlik. Presidendi, ja mitmed teised peamiselt glamuuril põhinevad institutsioonid on pisiriigis üleliigsed.
Meenub ütlemine: „Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa“. Pisiriikidel tuleb osata sente lugeda, (suurriiklikust) gigantomaaniast aga loobuda.
Ühiskonnas toimuvad arutelud jõuavad enamasti tupikusse. Teisiti ei lähe ka antud aruteluga. Viljakate arutelude eelduseks on selgus põhimõttelistes küsimustes ja terminites.
Soovitan boikoteerida märtsikuistel valimistel (erakondade) tagatubade koostatud valimisnimekirju, usaldust näidata aga üksikkandidaatidele. EP valimistel järgnes sellisele lähenemine poliitilisele eliidile meelepärastesse kinniste valimisnimekirjade kadumine. Üksikkandidaatide valimisedu korral riigikogu valimistel oleks tulem palju kopsakam. Risk tasub ennast ära.
Rahva tahte vastaselt võimu haaranud poliitilisel eliidil tuleb jalad värisema saada, vastasel juhul jäämegi butafoorset demokraatiat viljelema, ühiskonnale poliitilisel tasandil ebaoluliste asjadega tegelema.
Väikese omaette Eesti riigi ülalpidamine ongi päris kallis asi. Valitsemiskulude mõttes odavam ja efektiivsem oleks olla näiteks põhjanaabri provints või idanaabri oblast: rääkida mõne suurema naabri keeles, pääseda omaenda presidendi, valitsuse, kaitseväe, ülikoolide ja muu iseseisva riigi juurde kuuluva kallihinnalise taristu ülalpidamiskuludest.
http://www.epl.ee/artikkel/590496
Tasakaalu põhimõte on väga oluline. Kallutatus takistab oodatud arenguid, murendab ühtsust.
Tasakaal emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse teljel on samuti oluline.
Sulev Valneri arvamusloos domineerib emotsionaalsus, ratsionaalsus on tagasihoidlikult positsioonil.
Üritan seda mõnevõrra paigale nihutada.
Arengud sõltuvad soovide ja võimaluste suhtest, sellega kas sillutatakse või lagundatakse teed edule.
Eesti haldusstruktuur ei ole elanikele taskukohane, see pole jätkusuutlik. Tõestavad seda kasvõi olematud sotsiaalsed tagatised ühiskonnas. Jääme selles osas väga palju EL keskmisele alla (ja seda muide mitte üksnes absoluutarvus, vaid ka protsendilises tulu- või maksubaasi võrdluses).
Väide, et presidendi institutsiooni kulutused on tühised, ei pea paika – pisiriigis on iga kulutus oluline, tulu aga tühine.
Eesti kodanikud on väga suurtes raskustes. Sissetulekuta või tühise sissetulekuta inimeste arv on lubamatult suur. Paljud (sh lapsed) taluvad tühja kõhtu.
Uhkustame presidendi institutsiooniga, himustame aga makaronidest ja jahust koosnevaid abipakikesi. Kontrast on võigas.
Emotsionaalse eputamise asemel oleks mõttekam eelistada glamuurile kodanike heaolu.
Igal lähenemisel on voorusi ja puudusi. Vooruste imetlemise korral jääme vaeseks kogukonnaks, millest põgenetakse.
Poleks vaja harrastada üle varju hüppamist. Targem oleks luua väikeriigile taskukohasem haldusstruktuur.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht riiklikule jätkusuutlikkusele.
Kunagist (laenurahal) buumi ei kordu. Riigitulu kasvatamine elanike heaolu paranemiseta pole enam võimalik. Inflatsiooni toimel riigitulu kosumisel on ajutine iseloom.
Ma ei vaidlusta üldsegi Sulev Valneri maksude tasumise võimekust, kuid väidan, et paljud ühiskonnas pole võimelised seda tegema.
Riigi kogutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Rahanduses kehtib ühendatud anumate reegel.
Presidendi institutsioon on luksus. Väide, et pisiriigi ülalpidamine on ka luksus, samasse konteksti ei paigutu. Heaolu pisiriikide näiteid on küllaga võtta.
Nõustun sellega, et lombakas demokraatia vajab presidenti. Presidendi institustiooni väärtustamise asemel eelistaksin demokraatia arendamisesse panustamist. Karkude (presidendi institutsioon antud kontekstis sellisena paistab) kasutamisele tuleks puue (butafoorsus demokraatias) kõrvaldada. Selleks pole palju vaja: piisab põhiseaduslikku võimulahususe järgimisest, (erakondade) tagatubadel põhineva monopoolsuse lammutamisest.
Iseseisvat Eestit kodanikele ei eksisteeri. Iseseisvust iseloomustab valikuvõimalus, mis Eesti kodanikel puudub. Eestis langetab otsuseid poliitilisest eliidist koosnev kildkond. Isegi „rahvaesindajad“ panevad nemad paika. Selline „iseseisvus“ pole provintsi või oblasti staatusest parem. See on hullem.
Eesti haldusstruktuur ei ole (elanikele) taskukohane, see pole jätkusuutlik. Presidendi, ja mitmed teised peamiselt glamuuril põhinevad institutsioonid on pisiriigis üleliigsed.
Meenub ütlemine: „Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa“. Pisiriikidel tuleb osata sente lugeda, (suurriiklikust) gigantomaaniast aga loobuda.
Ühiskonnas toimuvad arutelud jõuavad enamasti tupikusse. Teisiti ei lähe ka antud aruteluga. Viljakate arutelude eelduseks on selgus põhimõttelistes küsimustes ja terminites.
Soovitan boikoteerida märtsikuistel valimistel (erakondade) tagatubade koostatud valimisnimekirju, usaldust näidata aga üksikkandidaatidele. EP valimistel järgnes sellisele lähenemine poliitilisele eliidile meelepärastesse kinniste valimisnimekirjade kadumine. Üksikkandidaatide valimisedu korral riigikogu valimistel oleks tulem palju kopsakam. Risk tasub ennast ära.
Rahva tahte vastaselt võimu haaranud poliitilisel eliidil tuleb jalad värisema saada, vastasel juhul jäämegi butafoorset demokraatiat viljelema, ühiskonnale poliitilisel tasandil ebaoluliste asjadega tegelema.
Friday, January 7, 2011
Tarbijahinnaindeksi kasvu Eestis mõjutavad sisetegurid
Tarbijahinnaindeksi muutus oli 2010. aasta detsembris võrreldes eelmise aasta detsembriga 5,7 ja võrreldes 2010. aasta novembriga 0,5 protsenti.
Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad on 2009. aasta detsembriga võrreldes tõusnud 8,6 ja mittereguleeritavad hinnad 4,8 protsenti.
http://www.e24.ee/?id=368331
Eurostati avaldatud prognoosi kohaselt tõusis eurotsooni aastainflatsioon novembri 1,9%-lt detsembris 2,2%-le.
http://www.rup.ee/est/valismajandus/eurotsooni-inflatsioon-kiirenes-aasta-l-pul-2.html
Tarbijahinnaindeks on makromajanduslik mõõdik, mis näitab varasemate otsuste kvaliteeti.
Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kõrgem näitaja süütab punase tule majanduskeskkonna arengule.
Eesti (THI) pilotaaž kinnitab, et meie poliitiline eliit on langetanud valesid otsuseid. Maksudega nihverdamine kajastub makromajanduslikes indikaatorites – inflatsioon on kõrge, majanduskasv kahekohalise majanduslanguse kontekstis olematu ja jätkusuutmatu.
Hinnad kerkivad Eestis teistest kiiremini. Maailma majandust süüdistada pole põhjust, tegemist on sepitsetud tulemiga.
Üksikutele indikaatoritele pühendumisele järgnevad paratamatult valed järeldused, millest tulenevad ebaõiged otsused.
Nii nagu sisemajanduse kogutoodang ei anna ülevaadet kodanike jõukusest, ei anna ka riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatis ülevaadet maksukoormusest. Arvestada tuleks kõiki makse, ka neid, mis kvalifitseeruvad varjatud ja imaginaarsete alla.
Maksukoormus Eestis on ületanud optimumi, prognoositav riigitulu üle hinnatud. Sellest kaos majanduskeskkonnas ja ühiskonnakorralduses.
Riigi tulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest.
Ühendatud anumate reegel kehtib ka rahanduses. Üksiku maksu tõstmisele järgneb (teatud taseme juures) teiste alalaekumine. Tase tõuseb substantsi lisamisel, mitte vähendamisel. Riigitulu kontekstis tähendab see seda, et maksulaekumise kasvu eelduseks on maksumaksja heaolu (jõukuse) kasv, mitte halvenemine (maksude tõstmine, toetuste vähendamine).
Tarbijahinnaindeksi kasvu Eestis mõjutavad suuresti sisetegurid.
Maksude (sh varjatud maksude) tõstmised ja monopolide ohjeldamatus soosivad kõrget inflatsiooni. Vägivaldsus vahendite ümberjagamisel põhjustab elanike reaaltulu langust, kaost majanduskeskkonnas. Inflatsiooni languse ootused lähiajal pole põhjendatud.
Paljud ettevõtted tegutsevad (endiselt) kahjumiga. Hindade tõusule järgneb kulude kasv.
Poliitilise eliidi väärtushinnangud on teinud paljudest kerjused. Oleme väga vaesed, sotsiaalsed tagatised aga olematud. Olukorra paranemine eeldab muutusi keskkonnas.
Vägivaldsus ressursside ümberjagamises peaks vähenema.
Riigi haldamist saab ja tuleb odavamaks ning efektiivsemaks muuta. 0,7 miljardi EUR valitsemiskulude vähendamine (aastas) pole keeruline. Eesti polegi nii "õhuke" nagu sellest räägitakse. Tõestab seda kasvõi välisabi, mida teistele osutatakse. Ka ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega.
Ülerasvumise tunnuseid on raske varjata.
Thursday, January 6, 2011
Lumepalliefekt riigieelarves
Maksu- ja tolliameti andmetel laekus 2010. aastal riigieelarvesse maksutulu 4,05 miljardit eurot (63,4 miljardit krooni) ehk 102,7 protsenti planeeritust.
http://www.epl.ee/artikkel/590477
Kunagised „head“ ajad on tagasi.
Lumepalliefekt riigieelarves demonstreerib uusi tuure.
Oma osa selles on kindlasti valimistel.
Hinnad ja avaliku sektori kulutused kasvavad, maksutulu on selle jätk. Selline tulem pole jätkusuutlik.
Paljud kaasmaalased hülgavad kodumaa. Räägitakse aga üksnes arstidest.
Elame riigis, kus töökohti on 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Matkime tegemistes aga suurriike.
Eesti haldusstruktuur ei ole elanikele taskukohane, see pole jätkusuutlik.
Bürokraatia pahaloomulise kasvajana vohab kõikjale.
Üksikuid valdkondi pole võimalik reformida, sest institutsioonide kaitsereaktsioon halvab need juba eos.
Vajame totaalset haldusreformi. Soovide asemel tuleks pühenduda võimalustele. Vastasel juhul variseb riiklus kokku, süüdlasi aga jäämegi mujalt otsima.
Aeg oleks austada demokraatiat - järgida (põhiseaduslikku) võimulahususe printsiipi. Riigikogu komplekteerimisel tuleks kummardada valija tahte ees. Viimase eelduseks on muidugi (erakondade) tagatubade monopoolsuse lammutamine, kuid ka see pole ületamatu.
http://www.epl.ee/artikkel/590477
Kunagised „head“ ajad on tagasi.
Lumepalliefekt riigieelarves demonstreerib uusi tuure.
Oma osa selles on kindlasti valimistel.
Hinnad ja avaliku sektori kulutused kasvavad, maksutulu on selle jätk. Selline tulem pole jätkusuutlik.
Paljud kaasmaalased hülgavad kodumaa. Räägitakse aga üksnes arstidest.
Elame riigis, kus töökohti on 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Matkime tegemistes aga suurriike.
Eesti haldusstruktuur ei ole elanikele taskukohane, see pole jätkusuutlik.
Bürokraatia pahaloomulise kasvajana vohab kõikjale.
Üksikuid valdkondi pole võimalik reformida, sest institutsioonide kaitsereaktsioon halvab need juba eos.
Vajame totaalset haldusreformi. Soovide asemel tuleks pühenduda võimalustele. Vastasel juhul variseb riiklus kokku, süüdlasi aga jäämegi mujalt otsima.
Aeg oleks austada demokraatiat - järgida (põhiseaduslikku) võimulahususe printsiipi. Riigikogu komplekteerimisel tuleks kummardada valija tahte ees. Viimase eelduseks on muidugi (erakondade) tagatubade monopoolsuse lammutamine, kuid ka see pole ületamatu.
Presidendi institutsiooni poleks vaja kui...
Sotsioloog Andrus Saar tuli paar päeva tagasi välja ettepanekuga, et presidendi institutsioon tuleks Eestis kaotada. Presidendil pole erilisi funktsioone järele jäänud, aga selle institutsiooni ülevalpidamine nõuab riigilt suuri kulutusi.
http://www.ap3.ee/opinion/2011/1/6/eestile-on-president-liigne-uhkus
Elame riigis, kus töökohti on 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Matkime aga suurriike.
Riigi haldusstruktuur ei ole taskukohane, see pole jätkusuutlik.
Bürokraatia on pahaloomulise kasvajana vohanud kõikjale.
Üksikute valdkondade reformimine pole aga lihtne, sest institutsioonide kaitsereaktsioon halvab need eos.
Eesti vajaks totaalset haldusreformi. Soovide asemel tuleks pühenduda võimalustele. Vastasel juhul riiklus kukub kokku.
Presidendi institutsioon pole eluliselt vajalik, tegemist on luksusega.
Selle kaotamise eelduseks on aga võimulahususe praktiseerimine (toimib vaidbPõhiseaduses), muudatused Riigikogu komplekteerimises ja (erakondade) tagatubade monopoolsuse lammutamine.
http://www.ap3.ee/opinion/2011/1/6/eestile-on-president-liigne-uhkus
Elame riigis, kus töökohti on 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Matkime aga suurriike.
Riigi haldusstruktuur ei ole taskukohane, see pole jätkusuutlik.
Bürokraatia on pahaloomulise kasvajana vohanud kõikjale.
Üksikute valdkondade reformimine pole aga lihtne, sest institutsioonide kaitsereaktsioon halvab need eos.
Eesti vajaks totaalset haldusreformi. Soovide asemel tuleks pühenduda võimalustele. Vastasel juhul riiklus kukub kokku.
Presidendi institutsioon pole eluliselt vajalik, tegemist on luksusega.
Selle kaotamise eelduseks on aga võimulahususe praktiseerimine (toimib vaidbPõhiseaduses), muudatused Riigikogu komplekteerimises ja (erakondade) tagatubade monopoolsuse lammutamine.
Wednesday, January 5, 2011
Parteid rahastagu ennast ise
Praegune parteidele rahajagamise skeem on ikka üdini nõme. Millega on põhjendatav see, et minu ja teie makstav raha kandub edasi parteile, mis saab selle eest linna peale majasuuruseid plakateid kleepida, terve koormatäie pastakaid, märke ja muid meeneid tellida ning oma büroosse uusi vaipu ja kardinaid osta? Ja selle kõige eest veel võlgu jääda!
Miks peab maksumaksja taskust tulema raha mingi erakonna ehitusarvete ja muude võlgade tasumiseks? See pole lihtsalt õiglane.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/parteid-saagu-ise-hakkama.d?id=37819499
Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on nende seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis umbes 10% parteilastest. Erakondadel puudub seega side rahvaga – sellised parteilastest koosnevad valitsused jäävadki rahvast kaugeks.
Liidrid paistavad aga sellist passiivsust nautivat – pole vaja palju pingutada oma seisukohtade elluviimiseks, samas jätkub piisavalt ressursse, sealhulgas inimressurssi, mida vajadusel valimisvõidu saavutamiseks mobiliseerida. Sellist «demokraatiat» põhjustab erakondade praegune rahastamine. Nende rahaline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn erakondade tagatubadele rajatud demokraatiat.
Liikmemaksude väike osakaal eelarvetes pärsib demokraatiat. Kui jätta erakondade finantseerimine muutmata, jääbki ühiskonnas toimima nn butafoorne demokraatia.
Ühiskondlike organisatsioonide – sealhulgas erakondade – rahastamine peaks olema rajatud just liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule. Riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.
Ühiskondlike liikumiste rahastamine riigieelarvest eeldaks suure osa elanike kokkulepet. Praeguse rahastamise poolehoidjate arv on aga tühine. Miks peakski erakondlikku tegevust eelistama teistele rahvaalgatuslikele liikumistele? Elanike usaldamatus (uuringutulemused seda aga näitavad) erakondade vastu seab kahtluse alla isegi nende vajalikkuse demokraatias.
Parteide rahastamist riigieelarvest põhjendavad asjaosalised ise sellega, et nii välditakse korruptsiooni. Kui raha ei anta, ähvardatakse see koguda illegaalseid teid kasutades.
Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine läheb ühiskonnale kalliks maksma. Sotsiaalsed pinged jätkavad kasvamist.
Tuesday, January 4, 2011
Hinnatõusu taandumisel puudub põhjendus
Danske Marketsi analüütiku Violeta Klyviene sõnul ei tohiks viimastel kuudel kiirenenud inflatsioon pikka aega kesta.
http://majandus.delfi.ee/news/tarbija/analuutik-hinnatous-on-eestis-luhiajaline.d?id=37790347
Analüütikuid (nii nagu poliitikuidki) paistab seinast seina olevat. Violeta paistab üks äärmusi olevat.
Eestis toimuv hinnatõus pole ajutise iseloomuga.
Oleme vaesed, kelle sotsiaalsed tagatised on olematud.
Inimeste sissetulekud ja tagatised peavad tõusma.
Sissetulekute tõusuga kaasneb paratamatult hinnatõus. Vähemalt nii on kirjas majandustõdedes.
Hinnatõus taanduks sektorite (avalik/era) tasakaalu tingimustes. Lisaväärtuse ümberjagamisele pühendumisele järgneb hinnatõus.
Elame riigis, kus töökohti mõõdetakse 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Sellise riigi haldamine ei ole keeruline.
http://majandus.delfi.ee/news/tarbija/analuutik-hinnatous-on-eestis-luhiajaline.d?id=37790347
Analüütikuid (nii nagu poliitikuidki) paistab seinast seina olevat. Violeta paistab üks äärmusi olevat.
Eestis toimuv hinnatõus pole ajutise iseloomuga.
Oleme vaesed, kelle sotsiaalsed tagatised on olematud.
Inimeste sissetulekud ja tagatised peavad tõusma.
Sissetulekute tõusuga kaasneb paratamatult hinnatõus. Vähemalt nii on kirjas majandustõdedes.
Hinnatõus taanduks sektorite (avalik/era) tasakaalu tingimustes. Lisaväärtuse ümberjagamisele pühendumisele järgneb hinnatõus.
Elame riigis, kus töökohti mõõdetakse 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Sellise riigi haldamine ei ole keeruline.
Valitutel pole põhjust uhkustamiseks, nad peaksid punastama
Majanduskasv tõotab küündida 4% kanti, mis oleks juba suur leevenemine, ning tööpuudus jätkab langust, usun, ametlikust prognoosist kiiremas tempos, prognoosis rahandusminister Jürgen Ligi käesolevat aastat.
http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=880370c2-4c6f-4aad-81eb-011249175b82
Majanduskasvu saavutamine ei ole eesmärk omaette. See võib (teatud juhtudel) isegi ebasoovitav olla.
Lisaväärtusel ja lisaväärtusel (kvalitatiivne) vahe.
Rõõmu tuleks tunda üleüldisest, tasakaalustatud arengust. Üksikute sektorite ja ettevõtete areng toimub kellegi või millegi arvel.
Eesti ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid näiteks 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %.
Üksikute suurettevõtete edu ei anna küll põhjust optimismiks. Eriti kui nende hulgas domineerivad monopoolsusele kalduvad ettevõtted.
Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes.
Mõne protsendist majanduskasvu ei tasuks imetleda. Taastumine võtab sellise tempo juures väga kaua aega. Peale 18% kukkumist pole 4% tõusuga põhjust keksida. Kogutoodang ei saa lõpmatuseni langeda.
Kiituste nurumise asemel tuleks pühenduda vigade teadvustamisele, sellega sillutatakse teed oodatud tendentsidele.
Maksude (sh varjatud maksude) tõstmise viljad ei jää puu otsa. Lisaväärtuse ümberjagamisele (maksude tõstmised, monopoolsete ettevõtete hinnatõusud) pühendumine ei võimalda kasumlikult majandada.
Uhkeldame riigi madala laenukoormusega, pigistame silmad kinni aga elanike ja ettevõtete kohustustele.
Riigi valitsemises tuleks abstraktsete näitajate kõrval näha ka Inimest. Eesti kodanikud on väga suurtes raskustes – paljudel kas puudub sissetulek või see on väga madal, sotsiaalsed tagatised aga olematud. Ebavõrdsus ühiskonnas on lubamatult suur, õigus valitseb õigluse üle.
Väärtushinnangud ühiskonnas on pea peale pööratud, mis on teinud meist kerjused.
Valimissüsteemi muutmata ei lõpegi valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine. Võtame või koalitsiooni maksutõstmise ponnistused. Valimistel mandaati selleks ei saadud, lubadused olid ju vastupidised. Maksutõstmist ei leia ka programmidest. Reformierakond deklareerib koguni, et nemad taotlevad Eesti maksukoormuse alandamist ning eelarvepoliitika konservatiivsust. Tegevustulem on aga vastupidine – tulumaksu langetamise varjus hüppeline maksukoormuse kasv.
Valitutel pole põhjust uhkustamiseks, tuleks punastada.
Oleme paljude näitajate osas punased laternad EL-s.
Taasiseseisvumise ajal oli rahvas ühtne, tulel hoiti ühte pudrupada. Ühise kartulikoorte söömise üleskutset mäletavad vist kõik. Täna küpsetatakse riigipirukaid erinevates ahjudes– valitud naudivad rammusat küpsetist, ülejäänud peavad leppima kartulikoortest valminud maitsestamata hautisega. Statistikaga annab tõestada kõike, kuid ebavõrdsus ühiskonnas on põhjendamatult suur. Kahju, et maitsva riigipiruka nautijad seda pole märganud (või tahtnud märgata).
Eluvõõrastest indikaatoritest lohutuse otsimise asemel tuleks panustada puuduste teadvustamisele.
Sisemajanduse kogutoodangu ja elanike jõukuse vahele ei tasu võrdusmärki panna. Eriti veel siis, kui tulusamad ettevõtted kuuluvad välismaalastele ja inflatsioon on kõrge.
http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=880370c2-4c6f-4aad-81eb-011249175b82
Majanduskasvu saavutamine ei ole eesmärk omaette. See võib (teatud juhtudel) isegi ebasoovitav olla.
Lisaväärtusel ja lisaväärtusel (kvalitatiivne) vahe.
Rõõmu tuleks tunda üleüldisest, tasakaalustatud arengust. Üksikute sektorite ja ettevõtete areng toimub kellegi või millegi arvel.
Eesti ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid näiteks 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %.
Üksikute suurettevõtete edu ei anna küll põhjust optimismiks. Eriti kui nende hulgas domineerivad monopoolsusele kalduvad ettevõtted.
Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes.
Mõne protsendist majanduskasvu ei tasuks imetleda. Taastumine võtab sellise tempo juures väga kaua aega. Peale 18% kukkumist pole 4% tõusuga põhjust keksida. Kogutoodang ei saa lõpmatuseni langeda.
Kiituste nurumise asemel tuleks pühenduda vigade teadvustamisele, sellega sillutatakse teed oodatud tendentsidele.
Maksude (sh varjatud maksude) tõstmise viljad ei jää puu otsa. Lisaväärtuse ümberjagamisele (maksude tõstmised, monopoolsete ettevõtete hinnatõusud) pühendumine ei võimalda kasumlikult majandada.
Uhkeldame riigi madala laenukoormusega, pigistame silmad kinni aga elanike ja ettevõtete kohustustele.
Riigi valitsemises tuleks abstraktsete näitajate kõrval näha ka Inimest. Eesti kodanikud on väga suurtes raskustes – paljudel kas puudub sissetulek või see on väga madal, sotsiaalsed tagatised aga olematud. Ebavõrdsus ühiskonnas on lubamatult suur, õigus valitseb õigluse üle.
Väärtushinnangud ühiskonnas on pea peale pööratud, mis on teinud meist kerjused.
Valimissüsteemi muutmata ei lõpegi valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine. Võtame või koalitsiooni maksutõstmise ponnistused. Valimistel mandaati selleks ei saadud, lubadused olid ju vastupidised. Maksutõstmist ei leia ka programmidest. Reformierakond deklareerib koguni, et nemad taotlevad Eesti maksukoormuse alandamist ning eelarvepoliitika konservatiivsust. Tegevustulem on aga vastupidine – tulumaksu langetamise varjus hüppeline maksukoormuse kasv.
Valitutel pole põhjust uhkustamiseks, tuleks punastada.
Oleme paljude näitajate osas punased laternad EL-s.
Taasiseseisvumise ajal oli rahvas ühtne, tulel hoiti ühte pudrupada. Ühise kartulikoorte söömise üleskutset mäletavad vist kõik. Täna küpsetatakse riigipirukaid erinevates ahjudes– valitud naudivad rammusat küpsetist, ülejäänud peavad leppima kartulikoortest valminud maitsestamata hautisega. Statistikaga annab tõestada kõike, kuid ebavõrdsus ühiskonnas on põhjendamatult suur. Kahju, et maitsva riigipiruka nautijad seda pole märganud (või tahtnud märgata).
Eluvõõrastest indikaatoritest lohutuse otsimise asemel tuleks panustada puuduste teadvustamisele.
Sisemajanduse kogutoodangu ja elanike jõukuse vahele ei tasu võrdusmärki panna. Eriti veel siis, kui tulusamad ettevõtted kuuluvad välismaalastele ja inflatsioon on kõrge.
Subscribe to:
Posts (Atom)
