Maksukoormus Eestis on väga kõrge

Terminoloogiat ja statistikat saab tõlgendada erinevalt. Erinevalt saab tõlgendada ka maksustamist.
Otsustajad ühiskonnas lähenevad maksustamisele lihtsustatud kujul – maksustamise ja eelarve maksutulu vahele asetatakse võrdusmärk.

Mainitud lähenemine annab moonutatud kuvandi ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Apsakad maksupoliitikas on aga väga valusad.

Madal maksukoormuse müüt soosib trikitamisi maksustamises. Trikitamise näiteks võib tuua tulumaksu langetamise varjus teiste maksude tõstmise. Üksnes töötuskindlustusmaksu tõstmine oli põhjendamatu obrok, mida tulumaksu langetamise eest nõuti. Maksutulu ühelt realt teisele võimaldas küll maksukoormuse kasvu tegelikkusest madalamana näidata, kuid segadust kaasnes sellega palju.
Riigilõive võib samuti seostada trikitamistega. Peavad ju need kulupõhised olema, on aga palju kõrgemad. Tegemist on varjatud maksustamisega.
Maksustamise vankri ette on rakendatud isegi monopoolsed riigiettevõtted. Nende hinnapoliitikaga teenitakse kopsakat dividenditulu. Eesti Energia AS on üks usinamaid sellise maksutulu sissenõudjaid.

Eestis harrastatav poliitiline kultuur põhineb paljuski pettusel. Puhtam ei ole ka maksupoliitika - varjatud maksustamisest on saanud tava.

Mõned aastad tagasi kirjutasin blogis varjatud maksustamisest järgnevat:
http://eveges.blogspot.com/2008/11/maksukoormus-eestis.html

Viimaste aastatega on Eestist saanud väga kõrge maksukoormusega riik.
Endiselt väidetakse aga vastupidist. Lähenemist maksustamisele tuleb muuta – loobuda lihtsustatud lähenemisest, arvestada enam näitajaid. Maksukoormus ei võrdu üksnes riigi- ja KOV maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.

Lähenesin seekord maksustamisele teisest küljest – pühendusin ka kulupoolele (sotsiaalsed tagatised). Võrdlusbaasina kasutasin kõrgeima maksukoormusega Soomet.

Üllatus oli suur, kui suhtarvud näitasid Eesti võimast üleolekut – ületame põhjanaabreid (reaalse) maksustamisega.

Põhjendan väidet.

Oletame, et loovutate sõbrale 100.- krooni, mille eest ta ostab teile 40.- kroonise nauditava prae. Statistilise maksukoormuse kontekstis mõõdetaks teie kulu 100.- krooniga, 40.- kroonine lõunasöök ei läheks arvesse. Seda vaatamata isegi sellele, et oli lõunastamise aeg.

Lähenesin seekordsel analüüsil teisiti – arvestasin 40.- krooni prae eest maha, kuluks jätsin 60.- krooni.

Sarnaselt lähenesin ka Soome ja Eesti maksukoormuste võrdlusel.

Eestlaste töötasud on ca 4 korda madalamad. Viimane suhtarv vajaks küll täpsustamist, kuid suurusjärguga ei eksi. Kümnendikud tulemust aga ei mõjuta.
Sotsiaalsed tagatised (varasemas näites „lõunasöök“) samas võrdluses on 7 korda väiksemad.

Lootsin sarnaselt töötasule 4 -5 kordsele erinevusele.

Erinevused sissetulekutes (4 kordne) ja sotsiaalsetes tagatistes (7 kordne) annavad alust väiteks, et reaalne maksukoormus Eestis on ühest kõrgemalt maksustatavast riigist kõrgem.

Aeg oleks ehk hakata teadvustama, et paljud probleemid ühiskonnas on tekitatud optimumist kõrgemast maksukoormusest, mitte maailmamajanduse poolt.

Maksukoormus Eestis on väga kõrge, see on majandusliidu kõrgemaid. Seda aga muidugi siis, kui läheneda sellele tõsisemalt, unustades pealiskaudsuse.

„Madala“ maksukoormuse põhjendusel tehtavad riigitulu kasvatamise ponnistused tuleks jätta unarusse, maksustamisele lähenemisele keerata aga uus lehekülg.