Riigikogus langetatavate otsuste ja ühiskondliku kokkuleppe vahele peaks mahtuma võrdusmärk. Toimiv valimissüsteem seda aga ei võimalda, isegi demokraatia põhiprintsiibi, võimulahususe, nullib ära.
Kodanikele tuleb võimaldada riigikogu isikkoosseisu komplekteerimisel kaasa rääkida.
Kehtiv valimissüsteem annab selle õiguse aga üksnes poliitilisele eliidile, valijatel jäetakse üksnes erakondade omavahelise jõuvahekorra selgitamine.
EP valimistel saatis edu üksikkandidaate. 6 üksikkandidaati 11 valimisnimekirja konkurentsis kogusid kolmandiku häälesaagist. Tegemist polnud Indrek Tarandi fenomeniga, vaid umbusaldusega poliitilisele kultuuritusele.
Eestis langetab otsuseid eliidist koosnev kildkond. Isegi „rahvaesindajad“ panevad nemad paika.
Selline riiklik „iseseisvus“ pole parem provintsi või oblasti staatusest.
See on hullem.
Valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine ei lõpegi, kui ei muutu valimissüsteem, ei hakata austama demokraatlikke põhimõtteid.
Üksikkandidaatide edu Euroopa parlamendi valimistel tõi kaasa kinniste valimisnimekirjade kaotamise.
Valimisedu korral riigikogu valimistel oleks tulem kopsakam.
Üksikkandidaatidega liitununa väljendan viljelevale poliitilisele kultuurile leppimatust.
Ühiskonnas langetavatest otsustest vähem oluline, pole see, kuidas seda tehakse.
Elanikke otsuste langetamisesse kaasamata kaos ühiskonnas jätkub, sotsiaalsed pinged aga jäävadki kasvama.
Eestis tuleks luua turvaline ja hubane elukeskkond kõikidele kodanikele, mitte üksnes valitutele.
Valituks osutumise korral tõestan, et esindamine on midagi palju enamat, kui võimuhierarhia korraldusel nuppudele vajutamine.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment