Valitutel pole põhjust uhkustamiseks, nad peaksid punastama

Majanduskasv tõotab küündida 4% kanti, mis oleks juba suur leevenemine, ning tööpuudus jätkab langust, usun, ametlikust prognoosist kiiremas tempos, prognoosis rahandusminister Jürgen Ligi käesolevat aastat.
http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=880370c2-4c6f-4aad-81eb-011249175b82



Majanduskasvu saavutamine ei ole eesmärk omaette. See võib (teatud juhtudel) isegi ebasoovitav olla.

Lisaväärtusel ja lisaväärtusel (kvalitatiivne) vahe.

Rõõmu tuleks tunda üleüldisest, tasakaalustatud arengust. Üksikute sektorite ja ettevõtete areng toimub kellegi või millegi arvel.

Eesti ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid näiteks 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %.
Üksikute suurettevõtete edu ei anna küll põhjust optimismiks. Eriti kui nende hulgas domineerivad monopoolsusele kalduvad ettevõtted.

Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes.

Mõne protsendist majanduskasvu ei tasuks imetleda. Taastumine võtab sellise tempo juures väga kaua aega. Peale 18% kukkumist pole 4% tõusuga põhjust keksida. Kogutoodang ei saa lõpmatuseni langeda.

Kiituste nurumise asemel tuleks pühenduda vigade teadvustamisele, sellega sillutatakse teed oodatud tendentsidele.

Maksude (sh varjatud maksude) tõstmise viljad ei jää puu otsa. Lisaväärtuse ümberjagamisele (maksude tõstmised, monopoolsete ettevõtete hinnatõusud) pühendumine ei võimalda kasumlikult majandada.

Uhkeldame riigi madala laenukoormusega, pigistame silmad kinni aga elanike ja ettevõtete kohustustele.

Riigi valitsemises tuleks abstraktsete näitajate kõrval näha ka Inimest. Eesti kodanikud on väga suurtes raskustes – paljudel kas puudub sissetulek või see on väga madal, sotsiaalsed tagatised aga olematud. Ebavõrdsus ühiskonnas on lubamatult suur, õigus valitseb õigluse üle.

Väärtushinnangud ühiskonnas on pea peale pööratud, mis on teinud meist kerjused.

Valimissüsteemi muutmata ei lõpegi valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine. Võtame või koalitsiooni maksutõstmise ponnistused. Valimistel mandaati selleks ei saadud, lubadused olid ju vastupidised. Maksutõstmist ei leia ka programmidest. Reformierakond deklareerib koguni, et nemad taotlevad Eesti maksukoormuse alandamist ning eelarvepoliitika konservatiivsust. Tegevustulem on aga vastupidine – tulumaksu langetamise varjus hüppeline maksukoormuse kasv.

Valitutel pole põhjust uhkustamiseks, tuleks punastada.
Oleme paljude näitajate osas punased laternad EL-s.

Taasiseseisvumise ajal oli rahvas ühtne, tulel hoiti ühte pudrupada. Ühise kartulikoorte söömise üleskutset mäletavad vist kõik. Täna küpsetatakse riigipirukaid erinevates ahjudes– valitud naudivad rammusat küpsetist, ülejäänud peavad leppima kartulikoortest valminud maitsestamata hautisega. Statistikaga annab tõestada kõike, kuid ebavõrdsus ühiskonnas on põhjendamatult suur. Kahju, et maitsva riigipiruka nautijad seda pole märganud (või tahtnud märgata).

Eluvõõrastest indikaatoritest lohutuse otsimise asemel tuleks panustada puuduste teadvustamisele.

Sisemajanduse kogutoodangu ja elanike jõukuse vahele ei tasu võrdusmärki panna. Eriti veel siis, kui tulusamad ettevõtted kuuluvad välismaalastele ja inflatsioon on kõrge.