Tarbijahinnaindeksi kasvu Eestis mõjutavad sisetegurid

Tarbijahinnaindeksi muutus oli 2010. aasta detsembris võrreldes eelmise aasta detsembriga 5,7 ja võrreldes 2010. aasta novembriga 0,5 protsenti.
Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad on 2009. aasta detsembriga võrreldes tõusnud 8,6 ja mittereguleeritavad hinnad 4,8 protsenti.
http://www.e24.ee/?id=368331

Eurostati avaldatud prognoosi kohaselt tõusis eurotsooni aastainflatsioon novembri 1,9%-lt detsembris 2,2%-le.
http://www.rup.ee/est/valismajandus/eurotsooni-inflatsioon-kiirenes-aasta-l-pul-2.html



Tarbijahinnaindeks on makromajanduslik mõõdik, mis näitab varasemate otsuste kvaliteeti.

Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kõrgem näitaja süütab punase tule majanduskeskkonna arengule.

Eesti (THI) pilotaaž kinnitab, et meie poliitiline eliit on langetanud valesid otsuseid. Maksudega nihverdamine kajastub makromajanduslikes indikaatorites – inflatsioon on kõrge, majanduskasv kahekohalise majanduslanguse kontekstis olematu ja jätkusuutmatu.


Hinnad kerkivad Eestis teistest kiiremini. Maailma majandust süüdistada pole põhjust, tegemist on sepitsetud tulemiga.

Üksikutele indikaatoritele pühendumisele järgnevad paratamatult valed järeldused, millest tulenevad ebaõiged otsused.
Nii nagu sisemajanduse kogutoodang ei anna ülevaadet kodanike jõukusest, ei anna ka riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatis ülevaadet maksukoormusest. Arvestada tuleks kõiki makse, ka neid, mis kvalifitseeruvad varjatud ja imaginaarsete alla.
Maksukoormus Eestis on ületanud optimumi, prognoositav riigitulu üle hinnatud. Sellest kaos majanduskeskkonnas ja ühiskonnakorralduses.

Riigi tulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest.
Ühendatud anumate reegel kehtib ka rahanduses. Üksiku maksu tõstmisele järgneb (teatud taseme juures) teiste alalaekumine. Tase tõuseb substantsi lisamisel, mitte vähendamisel. Riigitulu kontekstis tähendab see seda, et maksulaekumise kasvu eelduseks on maksumaksja heaolu (jõukuse) kasv, mitte halvenemine (maksude tõstmine, toetuste vähendamine).

Tarbijahinnaindeksi kasvu Eestis mõjutavad suuresti sisetegurid.
Maksude (sh varjatud maksude) tõstmised ja monopolide ohjeldamatus soosivad kõrget inflatsiooni. Vägivaldsus vahendite ümberjagamisel põhjustab elanike reaaltulu langust, kaost majanduskeskkonnas. Inflatsiooni languse ootused lähiajal pole põhjendatud.
Paljud ettevõtted tegutsevad (endiselt) kahjumiga. Hindade tõusule järgneb kulude kasv.

Poliitilise eliidi väärtushinnangud on teinud paljudest kerjused. Oleme väga vaesed, sotsiaalsed tagatised aga olematud. Olukorra paranemine eeldab muutusi keskkonnas.
Vägivaldsus ressursside ümberjagamises peaks vähenema.

Riigi haldamist saab ja tuleb odavamaks ning efektiivsemaks muuta. 0,7 miljardi EUR valitsemiskulude vähendamine (aastas) pole keeruline. Eesti polegi nii "õhuke" nagu sellest räägitakse. Tõestab seda kasvõi välisabi, mida teistele osutatakse. Ka ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega.
Ülerasvumise tunnuseid on raske varjata.