Valimiskompassi propageerimine on liiast

Erakondade valimisprogramme võib võrrelda muinasjutuga, mis toob silma rõõmupisarad, kuid toimuv on eluvõõras.
Valimisprogrammid on erinevaid valdkondi puudutavad mahukad kirjutised, milles põhimõttelisi lähenemisi on väga vähe.

Keskerakond sepitseb valimisedu kahekümne viie leheküljelise programmiga, Reformierakond panustab 82 lehele. Teiste erakondade programmide pikkuste selgitamiseks tuleks need kohandada eelnevalt võrreldavasse formaati, kuid ei raatsinud selle peale aega kulutada. Võin vaid oletada, et nende pikkused jäävad 25-82 lehekülje vahele.

Valimisprogrammide ellu viimine pole võimalik, tegemist on teostamatu projektiga. Ainuvalitsemine Eestis pole reaalne, ressursse kimbutab defitsiitsus. Mõlemad faktorid eeldavad eksisteerimatut ideaalkeskkonda.

Valimisprogramme ei saa tõsiselt võtta ka sellepärast, et need ei sisalda tegevuskavasid ega (tulemuslikkuse) mõõdikuid. Tegemist on formaalsete soperdistega, mis valimiste järel arhiveeritakse.

Koalitsiooni moodustumine võimaldab teha programmides laastamistööd, kohandada uute tingimustega.

Keskerakond propageerib astmelist tulumaksu, kuid loobub sellest esimesel võimalusel. Tegemist on eristava kaubamärgiga, mida valijate peibutamiseks kasutatakse.

Valimisprogrammide kirjutajad ei usu ka ise sellesse, mida elanike tähelepanu võitmiseks programmidesse kirjutatakse. Vastasel juhul leiduks neis eelistuste pingeridasid, paigas oleksid arvulised mõõdikud.

Programme tuleb käsitleda tervikdokumendina. Üksikute seisukohtade ellu viimine toimub teiste arvel. Eelistustest pingerea kujundamiseta võrdsustuvad programmid hämamisega. Igaüks leiab neist meelepäraseid seisukohti, kuid need jäävadki vaid paberile.

Valimisprogrammidega kodanike petmisest on saanud tava. Petmine ei väljendu üksnes valikuliselt lubadustele pühendumises, silma riivab ka lausvale.

Valimisvalet levitavad kõik erakonnad, mina toon näiteid aga üksnes RE valimisprogrammist. Teen seda seetõttu, et lõpetasin just mainitud programmi süüvimise, aga ka seetõttu, et nende esimehel ei valmista erilisi raskusi must taas valgeks värvida.

Reformierakonna valimisprogrammis on kirjas:
„Erakonna eesmärk on teha vaesed rikkamaks, mitte rikkad vaesemaks. Leiame, et inimene, kellel ei ole vara ega raha, ei saa oma vabadust täiel määral kasutada.“
Tervitatav lähenemine. Vastupidine senisele lähenemisele, kus panustati vaeste produtseerimisele. 26% aastane riigieelarve kasv oli liig, mis liig. Järgnenud maksudega trikitamistega ja niigi kesiste sotsiaalsete tagatiste vähendamisega ületati juba igasugune mõõdukuse piir. Paljudest ühiskonnas on saanud kerjused, kes nagu rotid uppuvalt laevalt põgenevad.

„Me soovime Eestit, mis on kodanike riik.“
Eesti haldussüsteemi keskmes on valitsemine, mitte kodanik.
Riigikogus langetatavate otsuste ja ühiskondliku kokkuleppe vahele peaks mahtuma võrdusmärk. Toimiv valimissüsteem seda ei võimalda, isegi demokraatia põhiprintsiibi, võimulahususe, nullib ära.

„Eestile on iga inimene oluline.“
Eestist lahkub sissetuleku puuduse või madala palga tõttu massiliselt inimesi. Valitud näevad probleemi vaid arstide lahkumises.

„Jätkame riigi demokraatlike aluste arendamist.“
Demokraatia eelduseks on kodanike (riiklikul tasandil) esindatus, võimude lahusus. Valimissüsteemi ega erakondade rahastamise muutmise vajadus programmis ei kajastu, ei kohanud ka võimude lahususe tahet.

„Reformierakonna majanduspoliitika eesmärk on Eesti inimeste elatustaseme tõus.“
Elanike elatustase on langevas trendis – reaaltulud ja sotsiaalsed tagatised langevad, maksukoormus kasvab. Elatustase ei ole mõõdetav sisemajanduse kogutoodangu ja elanike jagatisega, tegemist on palju laiema mõistega.

Valimisprogrammidesse pole põhjust süüvida, nendest järelduste tegemine võrdub horoskoobi abil tuleviku ennustamisega.
Mõistatamatu – miks poliitanalüütikud pühenduvad üldse valimisprogrammid analüüsimisele, teevad seda koguni tõsise ilmega. See võib tuleneda tööpõllu säilitamise soovist, tulemuslikkus on igatahes kaheldav.

Valijakompassi (soovitatakse kodanikele valikutegemise hõlbustamiseks valimistel) propageerimine juhib poliitilise kultuuri puudustelt tähelepanu kõrvale. Jätkame hämamistest üldistuste tegemist...

Erakondade valimisprogramme ei saa tõsiselt võtta. Olulisem sellest, mida teha, on see, kuidas seda kavatsetakse teha. Seda aga paraku programmid ei sisalda.