Boikoteerigem valimistel poliitilise eliidi koostatud valimisnimekirju

Sulev Valner kirjutab:
Väikese omaette Eesti riigi ülalpidamine ongi päris kallis asi. Valitsemiskulude mõttes odavam ja efektiivsem oleks olla näiteks põhjanaabri provints või idanaabri oblast: rääkida mõne suurema naabri keeles, pääseda omaenda presidendi, valitsuse, kaitseväe, ülikoolide ja muu iseseisva riigi juurde kuuluva kallihinnalise taristu ülalpidamiskuludest.
http://www.epl.ee/artikkel/590496



Tasakaalu põhimõte on väga oluline. Kallutatus takistab oodatud arenguid, murendab ühtsust.
Tasakaal emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse teljel on samuti oluline.
Sulev Valneri arvamusloos domineerib emotsionaalsus, ratsionaalsus on tagasihoidlikult positsioonil.
Üritan seda mõnevõrra paigale nihutada.

Arengud sõltuvad soovide ja võimaluste suhtest, sellega kas sillutatakse või lagundatakse teed edule.

Eesti haldusstruktuur ei ole elanikele taskukohane, see pole jätkusuutlik. Tõestavad seda kasvõi olematud sotsiaalsed tagatised ühiskonnas. Jääme selles osas väga palju EL keskmisele alla (ja seda muide mitte üksnes absoluutarvus, vaid ka protsendilises tulu- või maksubaasi võrdluses).
Väide, et presidendi institutsiooni kulutused on tühised, ei pea paika – pisiriigis on iga kulutus oluline, tulu aga tühine.
Eesti kodanikud on väga suurtes raskustes. Sissetulekuta või tühise sissetulekuta inimeste arv on lubamatult suur. Paljud (sh lapsed) taluvad tühja kõhtu.
Uhkustame presidendi institutsiooniga, himustame aga makaronidest ja jahust koosnevaid abipakikesi. Kontrast on võigas.
Emotsionaalse eputamise asemel oleks mõttekam eelistada glamuurile kodanike heaolu.

Igal lähenemisel on voorusi ja puudusi. Vooruste imetlemise korral jääme vaeseks kogukonnaks, millest põgenetakse.

Poleks vaja harrastada üle varju hüppamist. Targem oleks luua väikeriigile taskukohasem haldusstruktuur.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht riiklikule jätkusuutlikkusele.

Kunagist (laenurahal) buumi ei kordu. Riigitulu kasvatamine elanike heaolu paranemiseta pole enam võimalik. Inflatsiooni toimel riigitulu kosumisel on ajutine iseloom.

Ma ei vaidlusta üldsegi Sulev Valneri maksude tasumise võimekust, kuid väidan, et paljud ühiskonnas pole võimelised seda tegema.
Riigi kogutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Rahanduses kehtib ühendatud anumate reegel.

Presidendi institutsioon on luksus. Väide, et pisiriigi ülalpidamine on ka luksus, samasse konteksti ei paigutu. Heaolu pisiriikide näiteid on küllaga võtta.

Nõustun sellega, et lombakas demokraatia vajab presidenti. Presidendi institustiooni väärtustamise asemel eelistaksin demokraatia arendamisesse panustamist. Karkude (presidendi institutsioon antud kontekstis sellisena paistab) kasutamisele tuleks puue (butafoorsus demokraatias) kõrvaldada. Selleks pole palju vaja: piisab põhiseaduslikku võimulahususe järgimisest, (erakondade) tagatubadel põhineva monopoolsuse lammutamisest.

Iseseisvat Eestit kodanikele ei eksisteeri. Iseseisvust iseloomustab valikuvõimalus, mis Eesti kodanikel puudub. Eestis langetab otsuseid poliitilisest eliidist koosnev kildkond. Isegi „rahvaesindajad“ panevad nemad paika. Selline „iseseisvus“ pole provintsi või oblasti staatusest parem. See on hullem.

Eesti haldusstruktuur ei ole (elanikele) taskukohane, see pole jätkusuutlik. Presidendi, ja mitmed teised peamiselt glamuuril põhinevad institutsioonid on pisiriigis üleliigsed.
Meenub ütlemine: „Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa“. Pisiriikidel tuleb osata sente lugeda, (suurriiklikust) gigantomaaniast aga loobuda.

Ühiskonnas toimuvad arutelud jõuavad enamasti tupikusse. Teisiti ei lähe ka antud aruteluga. Viljakate arutelude eelduseks on selgus põhimõttelistes küsimustes ja terminites.

Soovitan boikoteerida märtsikuistel valimistel (erakondade) tagatubade koostatud valimisnimekirju, usaldust näidata aga üksikkandidaatidele. EP valimistel järgnes sellisele lähenemine poliitilisele eliidile meelepärastesse kinniste valimisnimekirjade kadumine. Üksikkandidaatide valimisedu korral riigikogu valimistel oleks tulem palju kopsakam. Risk tasub ennast ära.
Rahva tahte vastaselt võimu haaranud poliitilisel eliidil tuleb jalad värisema saada, vastasel juhul jäämegi butafoorset demokraatiat viljelema, ühiskonnale poliitilisel tasandil ebaoluliste asjadega tegelema.