Maksukoormus Eestis

Maksukoormus Eestis on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Vaatamata tulumaksu langetamisele on tootemaksude tõstmised kergitanud ühiskonnaliikmete maksukoormust.

Maksukoormus jätkab kasvamist. Sisemajanduse kogutoodangu võrdlusbaasil kasvas 2007. aastal maksukoormus varasema aastaga võrreldes 7,6%. 2008. aasta muutus selgub mõne kuu pärast, kuid poolaastate andmetel on kasv olnud 5,7%. Tegelik maksustamine on kasvanud palju enam kui eespool toodud protsendid näitavad.

SKT sisaldab tootemakse. Selliste maksumäärade tõstmisega suurendatakse (samas väärtuses) ka kogutoodangu mahtu. Elanike tulu kasvule on sellel negatiivne mõju – kogutoodang küll kasvab, kuid rahakotti laekuvad summad vähenevad samavõrra.

Statistikaameti andmetel moodustasid neto-tootemaksud Eesti sisemajanduse kogutoodangust (jooksevhindades) aastatel 2005–2007 vastavalt 11,9%, 12,2% ja 12,6%, kasvades aastas ca 4,5 ja 5,4 miljardit krooni. Selliste maksude osa riigieelarve maksutuludest ületab juba 40 protsenti. ELis oleme selle näitaja poolest esirinnas.

Erinevate riikide maksukoormuste võrdlemine SKT baasil, ilma maksude struktuuri arvestamata, annab riikide maksukoormustest moonutatud pildi, näidates Eesti maksukoormust madalamana.

Lisaks statistilisele näitajale tuleks maksukoormuse hindamisel arvestada ka nn varjatud makse. Selliste maksude osa Eestis on suhteliselt suur. Vaatamata sellele, et viimaseid ei ole isegi defineeritud, tuleks arvestada nende osa maksukoormuse hindamisel.

Riigilõive võib kindlasti osaliselt nimetada maksudeks, sest paljud neist ületavad pakutava teenuse administreerimiskulusid. Inimeste seisukohast võiks lugeda maksudeks ka kulusid, mida tehakse ravikindlustuse alla käivate teenuste kättesaamatuse pärast. Eriarsti visiidile on keeruline pääseda. Nii ei jäägi paljudel (tervisekindlustust omavatel) inimestel muud üle, kui pöörduda eratohtri poole, kes kasseerib visiidi eest kopsaka summa. Nakkushaiguste profülaktika kuulub samuti riigi kompetentsi. Arusaamatuks jääb, miks peavad inimesed tasuma vaktsineerimise eest, kui nende teenistuselt kasseeritakse 13% tervisekindlustusmaksu. Seda, et selline kulu on märkimisväärne, võime näha meditsiiniasutuste hinnakirjadest. Puukentsefaliidivastane ühekordne vaktsineerimine maksab näiteks Ida-Tallinna keskhaiglas 440 krooni. Täieliku immuunsuse saavutamiseks tuleb läbida koguni kolmesüstiline kuur. Gripivastane vaktsineerimine läheb maksma 150 krooni. Gripiviiruse varieerumisest tulenevalt ei kesta selline immuunsus kaua. Vaktsineerimist tuleb korrata igal aastal.

Varjatud maksudena võiks käsitleda ka tasuta hariduse juures lastevanemate poolt tehtavaid kulutusi. Võtame näiteks töövihikute soetamise kulu, mis muudab tasuta hariduse sõnakõlksuks. Olen kuulnud, et näiteks põhjanaabritel sellist “õppemaksu” ei ole. Sellest, et nn eliitkoolide laste vanemad sageli doteerivad koole, on palju räägitud. Harvad pole juhused, kus lapsevanemad remondivad kooliruume või panustavad muudesse koolikorraldust puudutavatesse tegevustesse.

Arvatavasti mäletavad lugejad suve hakul riikliku jõustruktuuri poolt alustatud aktsiooni, mille eesmärk oli riigitulu suurendamine. Politsei peadirektori kinnitatud juhis muutis radikaalselt liikluspolitsei varasemat tegevust. Ükski, isegi kõige väiksem eksimus ei tohtinud edaspidi jääda karistamata. Politsei poolt korraldatavaid selliseid aktsioone, milles motiveeritakse ametnikke trahvisummasid kasvatama, tuleb vaadata riigikassa täitmise kampaaniana. Mitmekordselt kasvatatud trahvitulu ei näita liikluskultuuri muutust, vaid trahvikviitungite kergekäelist väljakirjutamist ja ennetustöö unarusse jätmist. Sellise kampaania käigus kogutud lisasummasid tuleks vaadata maksudena.

Varjatud maksude nimistut võiks jätkata.

Toodud näidetest peaks aga piisama, et näidata maksustamise tegelikku olemust. Maksustamine ei piirdu ainult riigikassa täitmisega, vaid see hõlmab ka riigi arvete tasumist. Viimaseid maksude hulka arvestades võiksime arvatavasti Euroopa Liidus isegi maksuliidri pjedestaalile jõuda.

Maksukoormust saab hinnata muidugi mitmeti. Varjatud makse arvestamata annab ühiskonna maksukoormusest hea ülevaate ka riigi maksutulu jagunemine elanike vahel. Kui võtta Eesti elanike arvuks 1 340 935, tasus igaüks 2007. aastal arvestuslikult 58567 krooni makse. Aasta varem oli see näitaja 46 706 krooni. 2008. aastal võib see kujuneda eelmisest perioodist ca 9% suuremaks.

Statistilised keskmised töötasud oli samas (2006–2008) 9407, 11 336 ja 13 000 (arvatav). Maksulaekumiste kasv ületas töötasude kasvu 2007. aastal koguni 24%. Töötasude baasil arvestatav maksukoormus oli 88%.

On need summad suured või väikesed, jäägu igaühe enda otsustada. Arvatavasti nõustuvad paljud lugejad aga sellega, et varjatud maksude taustal on Eesti maksukoormus väga kõrge. Maksukeskkond ei ole kummist, maksukoormust ei saa lõpmatuseni tõsta.

Öeldu ei tähenda muidugi seda, et riigi maksutulu tuleks vähendada, vaid pigem seda, et selle kasv (majanduskasvu tingimustes) peaks olema mõõdukam ja vaoshoitum, kui see viimastel aastatel on olnud. Kavandatavast maksumäärade (käibemaks, maamaks) tõstmisest tuleks loobuda. Iga uue maksu kehtestamisega tuleks aga langetada samavõrra mõnd teist maksu.