Parteid rahastagu ennast ise

Praegune parteidele rahajagamise skeem on ikka üdini nõme. Millega on põhjendatav see, et minu ja teie makstav raha kandub edasi parteile, mis saab selle eest linna peale majasuuruseid plakateid kleepida, terve koormatäie pastakaid, märke ja muid meeneid tellida ning oma büroosse uusi vaipu ja kardinaid osta? Ja selle kõige eest veel võlgu jääda!
Miks peab maksumaksja taskust tulema raha mingi erakonna ehitusarvete ja muude võlgade tasumiseks? See pole lihtsalt õiglane.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/parteid-saagu-ise-hakkama.d?id=37819499



Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on nende seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis umbes 10% parteilastest. Erakondadel puudub seega side rahvaga – sellised parteilastest koosnevad valitsused jäävadki rahvast kaugeks.

Liidrid paistavad aga sellist passiivsust nautivat – pole vaja palju pingutada oma seisukohtade elluviimiseks, samas jätkub piisavalt ressursse, sealhulgas inimressurssi, mida vajadusel valimisvõidu saavutamiseks mobiliseerida. Sellist «demokraatiat» põhjustab erakondade praegune rahastamine. Nende rahaline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn erakondade tagatubadele rajatud demokraatiat.

Liikmemaksude väike osakaal eelarvetes pärsib demokraatiat. Kui jätta erakondade finantseerimine muutmata, jääbki ühiskonnas toimima nn butafoorne demokraatia.

Ühiskondlike organisatsioonide – sealhulgas erakondade – rahastamine peaks olema rajatud just liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule. Riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.

Ühiskondlike liikumiste rahastamine riigieelarvest eeldaks suure osa elanike kokkulepet. Praeguse rahastamise poolehoidjate arv on aga tühine. Miks peakski erakondlikku tegevust eelistama teistele rahvaalgatuslikele liikumistele? Elanike usaldamatus (uuringutulemused seda aga näitavad) erakondade vastu seab kahtluse alla isegi nende vajalikkuse demokraatias.

Parteide rahastamist riigieelarvest põhjendavad asjaosalised ise sellega, et nii välditakse korruptsiooni. Kui raha ei anta, ähvardatakse see koguda illegaalseid teid kasutades.

Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine läheb ühiskonnale kalliks maksma. Sotsiaalsed pinged jätkavad kasvamist.