Marek Srtrandbergi:
Arvamustoimetaja Priit Simson avaldas Eesti Päevalehes üllatust, kuidas on võimalik, et kaheksa kuuga olevat ma tema meelest läbi teinud mingi meelemuutuse parteiasjade suhtes („Tähelepanu, mitteparteiline partei!”, 12.01). Pean ütlema, et see meelemuutus on toimunud tegelikult veelgi lühema aja jooksul.
http://www.epl.ee/artikkel/591047
Detailidesse süvenemise asemel võiksime pühenduda põhimõttelistele lähenemistele.
EER hierarhiline võimuladvik üritab trikitamistega isklikku mõjuvõimu säilitada.
Seda teevad ka teised ladvikud.
EER, erinevalt teistes, on pisierakond. Kaasarääkijate osa mõõdetakse siin kahekohalise arvuga.
Ma väga loodan, et EER võtmeisikud teadvustavad, et nad pole erakonnaliikmete hulgas soosingus. Üksnes 15% liikmeskonna toetuse kogumine valmistaks neile raskusi. Õdesid ja vendi, emasid ja isasid ega riigipiruka himustajaid erakonnaliikmete hulgas nii palju ka ei ole.
Rohelisel lähenemisel pole ühist kasuahnusega ega isegi intriigidega, keskmes on õitsev loodus koos selle pärli, inimesega, mitte materiaalsus.
Tunnustan EER mahhinaatoreid, kui neil õnnestub ka peale valimisi otsustusprotsesside nuppude juurde jääda. Kaastunnet avaldan aga siis kodanikele, kes jäävadki türannile alluma.
Paljud kaaslased väga suurtes raskustes – neil kas puudub sissetulek või see on väga madal, sotsiaalsed tagatised on aga olematud.
Väärtushinnangud on aga pea peale pööratud.
Soovitaksin valimistel toetada empaatilise võimega kandidaate. Kas selliseid ka erakondade nimekirjades leidub, on juba iseküsimus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment