Aeg arendada demokraatiat

Esindusdemokraatia on demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu. See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat kohe esindusdemokraatiaks. Mitmed diktaatorid on saanud võimule just tänu valimistele. Valijate huvide eest seismine on olulisemaid esindusdemokraatia tunnusjooni. Demokraatia tähendab eelkõige seda, et valitu arvestab otsuste vastuvõtmisel valija huvidega, isiklikke seisukohti eelistamata, sageli enda huvisid ohverdades.Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis ca 10% parteilastest. Sellistest parteilastest koosnevad valitsused jäävadki rahvast kaugele. Liidrid paistavad aga sellist „passiivsust“ nautivat – pole vaja palju pingutada oma seisukohtade elluviimiseks, samas jätkub piisavalt ressursse (sh inimressurssi), mida vajadusel mobiliseerida valimisvõidu saavutamiseks. Sellist „demokraatiat“ põhjustab erakondade praegune rahastamine. Erakondade rahaline sõltumatus - riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab neil praktiseerida nn erakondade tagatubadele rajatud demokraatiat. Liikmemaksude väike osakaal eelarvetes pärsib demokraatiat. Erakondade finantseerimist muutmata jääbki ühiskonnas toimima nn butafoorne demokraatia. Ühiskondlike organisatsioonide (sh erakondade) rahastamine peaks olema rajatud liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule. Riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust – valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus (vähese kaasamise tõttu) jääb madalaks, demokraatia olematuks.Ühiskondlike liikumiste riigieelarvest rahastamine eeldaks suure osa elanike kokkulepet. Praeguse rahastamise poolehoidjate arv on aga tühine. Miks peakski erakondlikku tegevust eelistama teistele rahvaalgatuslikele liikumistele? Elanike usaldamatus (uuringute järgi usaldab 28% elanikest) erakondade vastu seab kahtluse alla isegi nende vajalikkuse.Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine läheb ühiskonnale kalliks maksma. Sotsiaalsed pinged jäävad kasvama. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uus rahvustunnus - rahvushaigus stress. Psühhotroopsed ja narkoained on võitmas populaarsust kõikides vanusegruppides. Arstide poolt välja kirjutatud ravimite kogused aina kasvavad. Pingete tõttu hüljatakse juba isegi kodumaa. Ma väga loodan, et minu poolt kirjapandu ajendab lugejaid ühiskonnakorralduse puudustest rääkima. Eelpool esitatud arvamust „nutulauluna“ käsitleda ei oleks õige.Ühiskonnakorralduste puudustele osutamine on ju lausa kodanikukohus. Probleemide teadvustamine on samas kogukonna heaolu üheks eelduseks. Eesti voorustest rääkimine on ennast ammendanud. Vaatamata sellele, et meil on endiselt e-valitsus, võidame olümpiamedaleid ja saavutame kohti edetabelites, oleme jäänud ennast liiga kauaks imetlema, juhuste peale lootma. Oleks aeg hakata sihipärasemalt tegutsema, demokraatiat arendama. Poliitiline monopol vajab reformimist.