Verbaalsusest

Homo sapiensile antud verbaalne väljendamise oskus on väärtus, mida oskame hinnata alles peale selle võime kaotamist.

Kõnevõime arenemisega suurenesid inimese eelised, võimaldades tal saada maailma valitsejaks – omandades õiguse kujundada oma nägemuse järgi loodust, määrata teiste liikide lokatsiooni ja arvukust. Ilma kõnevõimeta oleks see kõik võimatu. Kõne mängib olulist osa inimsuhetes. Verbaalse sobivuse alusel moodustuvad sõpruskonnad.

Väljendamiskunsti loetakse ametialase edukuse eelduseks.

Miks siis inimesed, omades väljendamise atribuutikas sellist võimsat relva nagu sõnavara, üksteist sageli ei mõista? Miks tõlgendatakse kuuldut erinevalt, mõnikord isegi vastupidiselt kõneleja mõttetele?

Tundmata kaaslast, võib siin määravaks saada kõneleja emotsionaalne isikupära, mis väljendub tema hääletoonis, zhestides ja miimikas.

Nii võib positiivne emotsionaalne foon kujundada tavapäraselt ebameeldivana kõlavast sõnast komplimendi. Vihapurse muudab aga iga ütlemise solvanguks. “Sageli ei võta me mõnd ideed vastu vaid sellepärast, et hääletoon, millega seda lausuti, ei olnud sümpaatne.” (Friedrich Wilhelm Nietzche).

Kui inimese temperamenditüüpe on neli, siis sõnalise väljendamise poolest võiks neid jagada kaheks – nendeks, kellel privalleeruvad tunded ja need, kes enne ütlemist hoolikalt mõtlevad. Nende tüüpide omavaheline suhtlemine ei ole lihtne.

Erinevalt oma antipoodist valib mõistuseinimene kasutatavaid sõnu hoolikalt, mistõttu on ta ka kuuldu suhtes küllaltki kriitiline, pidades seda sageli kohatuks ja mingisse kindlasse taustsüsteemi sobimatuks.

Kui tundeinimene paneb sõnadesse kõik selle, mida ta tunneb, siis mõistuseinimene võib jätta sageli midagi, teinekord koguni olulisema, ütlemata. Isegi kallistusi lähedastele lükatakse tulevikku enamasti mõistuse toimel, kui leiab need teatud hetkel ebasobivatena.

Emile Auguste Chartier öelnud: “Mõelda tähendab “ei” öelda”.

Tunne ja mõistus on erinevad sõnade meistrid, nende eripära seisneb sõnavaras – esimese sõnastik on tunduvalt paksem.

Kuulaja osa verbaalse informatsiooni kujundamisel on väga oluline, ehk isegi olulisem kui selle teadvustajal. Vaatamata sellele on kuulaja võtnud endale kuuldu hindaja rolli, teadvustamata oma osa sõnumi edastamise ahelas. Igaühe isikupärast tulenev interpretatsioon vormib kuuldust just temale ainuomase kujundi. See ongi põhjus, miks kuuldut tõlgendatakse erinevalt.

Inimesed, kes on harjunud halvasti kohtlemisega, tajuvad negatiivsust sageli ka kuuldus. Neil on raske uskuda kaaslaste siirusesse ja heatahtlikkusse.

Varajases nooruses, voodit märganud lapsena, olin üsna kindel, et selline tegevus on omane kõigile, kuid teised oskavad seda lihtsalt varjata.

Politseinikud, kelle ridades oli varasematel aastatel hulgaliselt kurjategijaid, kohtlesid kõiki inimesi kui potentsiaalseid seaduse rikkujad, mistõttu iga vormimehe suust tulev sõna tundub veel praegugi kodanikele ebameeldiva ähvardusena kui vajaliku märkusena.

“On raske uskuda, et keegi räägib tõtt, kui teate, et ise tema asemel valetaksite,” on öelnud Louis Mencken.

Kõnevõime on andnud inimestele eelise, millega saadi kaasavaraks mittemõistmine.

Kui mõistetav on sõnadeta suhtlemine loomariigis, kõik toimuv on arusaadav ja loomulik – olgu selleks siis armuhetked või vägivallastseenid.

“Rääkimine hõbe, vaikimine kuld” on korranud inimene ammudest aegadest.

Kas ei tunneks inimene ennast õnnelikumana kui domineeriksid jälle varasemad, loomariigile omased suhtlemise võtted – puudutused, kallistused, emotsioonid?

Kõnevõime tundub töötavat juba inimkonna kahjuks. Üksteise süüdistamised ja hukkamõistmised halvendavad elukeskkonda, nendest saavad alguse mõttetud riiud, perekondade lagunemised ja riikide vahelised sõjad. Komplimendid ja halvustamine, vale ja tõde, hea ja halb ning muud analoogsed omadussõnad on tõlgendaja meelevallas, milles ütlejal on sageli väga väike roll.

Sõnadega, millega teenitakse ühelt heatahtlikku kallistuse, võivad saada teise kuulaja puhul hoopiski rünnaku ajendiks. Kuuldakse ikka seda, mida soovitakse kuulda, nähakse seda, mida tahetakse näha.