Inflatsioonist

Inflatsioonist on kujunenud moesõna, ilma milleta ei toimu vist enam ühtegi arutelu. Sellest on kujunenud hästitoimiv hirmutamise vahend, mis paistab sobivat kõikidesse teemadesse. Nii kõlbab inflatsiooni kasutada isikliku elujärje või riigiisade kirumiseks, kui ka kulutustele (tarbimisele) põhjenduse leidmiseks. Seda, et tegemist on makromajandusliku mõõdikuga, mis annab olulist informatsiooni tulevikku puudutavate otsuste tegemiseks, teadvustatakse vähem. See on näitaja, mis (pikemas perioodis) ongi kasvav. Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kordades kõrgem näitaja süütab juba punase tule majanduskeskkonna arengule.2007. aasta novembri 9,1%-ne tarbijahindade kasv ületab tõenäoliselt lähikuudel maagilise 10% piiri. Aasta jooksul 15,1%-ne toiduainete ja mittealkohoolsete jookide ning 13,4%-ne eluaseme kulutuste kasvu mõju tunnetavad kõik siinsed elanikud. Tundub, et hindade kiirel kasvul polegi lõppu. Olukord, kus kauplustes pakutavate esmatarbekaupade hinnad ületavad juba naaberiikides pakutavat, tundub lausa kummaline.Ühiskondades toimuvate protsesside katalüsaatoriks on selle elanikkonna meelestatus. Massipsühhoosi mõjul teostuvad riigipöörded, võidetakse valimisi, nende abil suunatakse turgusid. Iga hinnatõusu eelduseks on tarbija valmisolek – valmidus mingi toote või teenuse eest tasuda senisest kõrgemat hinda. Nimetatud põhjusel alustas riik aegsasti elanike harjutamist maksupoliitiliste muudatustega kaasneva hinnatõusuga. Tänu tarbijate hinnatõusu ootusele õnnestuski kaupade ja teenuste pakkujatel suhteliselt valutult kergitada oma müügihindu, tehes seda oskuslikul enne fiskaalpoliitiliste nuudatuste tagajärgede avaldumist ning pääsedes sellega patuoina staatusest.Riiklike kaudsete maksude tegelik mõju avaldub alanud aastal, mistõttu tegelik üllatus ootab tarbijaid veel ees. Kütuse kallinemine ja avaliku sektori töötasude järsk tõus vallandavad uue hinnatõusulaine, suurendades sellega elanike rahulolematust ja halvates paljusid ettevõtlusmaastikul tegutsejaid. Segadus kaubaturgudel ei jäta puutumata tööjõuturgu – tekitades sellel veelgi suurema korralageduse, mis väljendub jätkuvas tööpanusest (efektiivsusest) kiiremini kasvavates tööjõukuludes. Kasvavad toodete omahinnad eeldavad uusi hinnatõuse, mistõttu oleks ehk inimestel otstarbekam tööandjalt töötasude nõudmise asemel pühenduda (läbi tarbimisharjumuste muutmise) enam hindade kujundamise mõjutamisele. Kollektiivne tarbimise vähenemine võiks olla üpris mõjus hoob põhjendamatu kiirusega hindadekasvu peatamiseks.Inflatsiooni mõju on muidugi individuaalne, sõltudes tarbimisharjumustest. Oskus ühildada soove võimalustega pidavat olema üheks õnneliku elu eelduseks. Praegused hälbed majanduskeskkonnas oleksid heaks motivaatoriks harjumuste muutmiseks ja säästlikuma eluviisi kujundamiseks. Jõukas ei pidavat olema see, kelle tulud on suured, vaid see, kelle kulud on väikesed. Erinevalt tulu teenimisest, on kulutamine subjektiivsem tegevus, sõltudes sageli enam meelestatusest kui vajadusest.Hinnatõus ei saa ollla argumendiks mingi tarbeeseme või maiuspala soetamiseks. Prioriteediks on pigem konservatiivsus kui millegi omandamiseks põhjenduse otsimine. Tegemata kulu on tulu. Tulu võimaldab teenida lisatulu, samas kui kuluga kaasnevad lisakulud. Kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamisega suurenevad tahtmatult varasemad (püsi)kulud, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskuludes (laenuintresside kasvus) või mingis muus kasvanud väljaminekus.Nii nagu hästitoimival riigil (või ettevõttel), peaks ka leibkonna eelarves leiduma koht säästureale, mis võimaldab vajadusel keerulisematel aegadel paremini toime tulla.Suhtumiselt säästmisesse võiks inimesi jagada kolme käitumisgruppi:- need, kes ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga);- need, kes säästavad (mingi % tuludest);- need, kelle perioodilised kulud on tuludest suuremad (kasutavad laenuraha).Laenamisega tarbitakse oma tulevaste perioodide tulusid, vähendades sellega tulevaste perioodide võimalusi. Kui laenuraha kasutamisega vähendatakse (eluea jooksul) kasutatavat rahaliste vahendite hulka, siis säästmine toimib vastupidiselt – võimendades ressursse. Isik, kelle perioodilised kulutused võrduvad tema teenistusega, saab eluea jooksul kulutada ainult selle, mis ta on teeninud. Laenuraha kasutamisel on see intresside võrra väiksem. Säästliku eluviisi harrastaja võimalused on palju suuremad.Nii näiteks 7,2% aastaintressi korral säästusumma kahekordistub 10 aastaga. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödude juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed. Toodud näited kinnitavad ameeriklaste kõnekäändu: „aeg on raha“.Laenuraha kasutamisega loobutakse tuleviku tuludest ja teatud osast vabadusest, müües selle kasutamise eest oma tuleviku aega ja tegevust.Inflatsioonimäär muutub ajas – olles kord tipus, siis jälle all. Praegune kiire hinnatõus ei kesta kaua, kaupade ja teenuste hindade kasvu piiravad naaberriikide hinnatasemed, milledest palju kõrgemad hinnad ahvatlevad madalamate hindadega pakkujaid meie turule.Tarbimisharjumused kujunevad aga pikaajaliselt, nende muutmisega kohanemine nõuab aega. Seetõttu on alati otstarbekas hoida oma kulutused hetke tulubaasist madalamana. Raske on mõista inimesi, kes leiavad põhjendusi SMS laenude kasutamiseks.Uudistes avaldatud 500 miljonilise SMS laenude mahu ületamine, mis moodustab üle poole protsendi riigieelarve mahust, üllatas kindlasti paljusid. Kes on need „rikkad“ laenajad, kes suudavad tasuda üle 100%.list laenuintresse?Millelegi hinnangu andmiseks on oluline seda vaadata tervikuna. Elukvaliteedile saab anda selle lõpuaastatel. On olemas ütlemine: „lõpp hea, kõik hea“. Õnnelik on selline elu, mille teine pool on samuti mõnus ja muretu.Palju ja vähe on suhtelised mõisted, mis sõltuvad võrdlusbaasist. Võrdlusbaasi oleks aga targem otsida hetke võimalustest ja tegelikust reaalsusest, mitte „Just“, „Kroonika“ või mingi muu „kollase“ väljaande poolt kujundatud kangelasest, kes tegelikuses ei pruugigi olla nii õnnelik kui teda püütakse näidata. Konservatiivsus ja säästmine on sellised harjumused, mis tagavad tulevikus selle harrastajale suurema rahuolu ja vabaduse kui seda teevad laenuraha eest omandatud asjad.