Avaliksektor - majandusepidur

Mitmed autoriteedid on tööjõu välisriikidesse liikumise põhjuseks pidanud ettevõtluse ebaefektiivsusest tingitud liiga madalaid töötasusid. Sellega kujundatakse ühiskonnas arvamust, justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemaid töötasusid võrreldes teistes riikides analoogilist tööd tehes. Kas see ikka on nii?Madalama töötasu maksmisel mängib peaosa meie nn väikeriiklik gigantomaania, mille käigus oleme suuremate naabritega sarnanemise soovist delegeerinud avalikule sektorile üldjuhul ainult suurriikidele taskukohased funktsioonid.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma kuluka erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist võib saada oht meie riiklikule jätkusuutlikusele. Suurearvulisest ja ebaefektiivselt töötavast ametnike ja „esindajate“ armeest on kujunemas liiga raske kandam meie õblukesele erasektorile.
Kas aga ikka on otstarbekas püüda üle oma varju hüpata? Või oleks mõttekam luua väikeriigile sobilik haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda elanikkonnale pigem vähem, aga paremat teenust, olgu selleks haridus, riigikaitse, omavalitsuste osutatavad teenused või muud avalik teenused?
Tundub, et oleme seni eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Seda kinnitab kas või fakt, et enamasti tuuakse mingi ebaõnnestumise põhjusena ette ressursside puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste suurenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib meditsiinitöötajate puudus, koolide riigieksami tulemuste pingerea määrab (ainult) kool. Kas ei otsita öelduga põhjendusi millegi tegematajätmisele, püüdes samas ressursipuuduse taha varjata oma saamatust millegi korraldamisel?
Avaliku sektori madal efektiivsus on juba halvanud Eesti majanduse konkurentsivõime. Majanduse konkurentsivõime langust kinnitab minu poolt läbi viidud Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulude võrdlus, kus võrdse töövõtja netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Ettevõtete sama tööjõukulu juures laekub Norra ettevõtte palgal oleva autojuhi kontole umbes kümme protsenti suurem netotutul kui Eesti ettevõtte palgal olevale autojuhile.
Eri riikide palkade võrdlemise kõrval tuleks vaadelda ettevõtete tööjõukulusid tervikuna, mis sisaldab peale töötaja teenitud brutotöötasu kõiki töötasudele kehtestatud maksusid ja soodustusi.
Kahjuks ei toimi turud ainult emotsioonide, vaid ka konkurentsi ja reaalsuse mõjul. Väikeriigina on meil väga oluline tagada konkurentidest soodsam majanduskeskkond, mille üheks oluliseks eelduseks on efektiivselt toimiv avalik sektor.
John Strider Coleman on öelnud: „On tarvis meeles pidada, et mida valitsus annab, peab ta enne ära võtma.“ Kas meil ikka on kõike seda pealesurutut vaja? Ehk oleks õigem millestki loobuda? Peame arvestama, et hästitoimiv ja motiveeritud ettevõtlus on iga riikluse vundament, millele saab viimase kandevõimest olenevalt ehitada toimiva pealisehituse — avaliku sektori.
Majandusanalüütikud on kinnitanud, et elanike kiire palgatõusu ootuste realiseerimine vähendab paljude ettevõtete konkurentsivõimet, nõrgestades sellega meie seni hästi toimivat mitmekülgset ettevõtlusmaastikku. Muudatused ebaefektiivselt toimivas avalikus sektoris, mille tulemusena väheneksid riigikassasse (tööjõukuludelt) kogutavad maksud, parandavad ettevõtete palgakasvu tagamise võimekust ja rahvusvahelises konkurentsis püsimist, milleta ei suudaks ükski väikeriik tagada oma iseseisvust.
Kuna Eesti riiklus tugineb „lonkaval“ demokraatial (otsedemokraatiat ei viljeleta), siis võiksid meie riigi innukamad valitutest ja nende poolt ametisse määratutest asjameestest tõusta üles oma mugavatest tugitoolidest, käärida käised üles ja asuda vajalikke töid (muudatusi) teostama! Vastasel juhul võib kaduda neil võimalus valijate postkastidesse oma näopilte sokutada ja edaspidist aupaistet nautida.