Miks ei tohiks nõustuda meditsiinitöötajate palganõudmisega

Mis on meditsiiniteenuse eesmärgiks – kas meedikute või patsientide rahulolu? Kindlasti sooviksime mõlemat, kuid meditsiiniteenuse peaeesmärgiks peaks olema patsientide vajaduste rahuldamine, mitte meedikute rahulolu tagamine. Hinnangute andmisel toetume enamasti erinevatele eelistustele, kogemustele ja informeeritusele.Mc Gregor jaotab inimesed suhtumise põhjal oma töösse kaheks – x ja y tüüpi, kus esimese motivatsiooniks on „piits ja präänik��? (palk), teise grupi inimested on pigem orienteeritud tulemuslikkusele, nautides seejuures (olenemata tuludest) oma tööd. Mida rohkem y tüüpi inimesi õpib arstiteaduskonnas, seda paremat teenust saavad tulevased patsiendid.Arvestades inimeste erinevusi ja võimeid, ei tohiks me mingil juhul nõustuda meditsiinitöötajate ultimatiivne nõudega kõigi antud valdkonna töötajate miinimumtöötasude tõstmisega. Paljud ühiskonnaliikmed hindavad arstiabi teenust väheväärtuslikuks, nendele makstavaid töötasusid liiga kõrgeks ja maksumaksja raha raiskamiseks.Sel ajal kui arstid rõhutavad oma ameti olulisust, kõrget haridust ja rasket tööd, on paljud nende teenuse tarbijad (patsiendid) rahulolematud sellega, kuidas neid koheldakse (ebaviisakus, pealiskausus, ükskõiksus), ja peavad selle teenuse pakkujaid ületasustatuteks ja ebakompetentseteks. Arvan, et arstiabi tarbijate pahameele põhjustab teenuse pakkuja (enamasti arsti) emotsionaalne ja intellektuaalne tasakaalutamatus. Tundub, et paljusid haiglates töötavaid arste võiks võrrelda Riigikogu liikmetega, kes võõranduvad peagi pärast valimisi oma valijatest, hakates rääkima üha enam oma raskest tööst ja madalast tasu, huvitumata seejuures rahva arvamustest.Nii nagu rahvasaadikud, nii võtavad ka arstid endale õiguse rõhutada oma tähtsust ja kõrget väärtust, alahinnates seega teisi ühiskonnale olulisi ameteid. Kas ei tuleks hinnangute andmisel toimida teisiti, kus endale hinnangu andmisel viiakse läbi mingi uurimus või küsitlus? Nii nagu Riigikogu liikme tulemust peaks hindama valija, nii võiks arsti kvalifikatsiooni ja hinna (palga) määramisel arvestada patsientide arvamusega.Meditsiinis töötava inimese ametialase kvalifikatsiooni hindamisskaalale võiks seniste kriteeriumite (omandatud diplom, ametikoht) kõrvale lisada muid indikaatoreid (õigeaegsed ja õiged diagnoosid, efektiivsed ravitulemused, patsientide rahulolu jms).Patsiendi rahulolu ja arstiabi tulemuslikkuse (õigeaegsed diagnoosid, ravi efektiivsus) arvestamine meditsiinitöötaja tulu määramisel võiks olla üheks abivahendiks meditsiiniteenuse efektiivsuse tõstmisel, aidates eristada olulist tegevust mitteolulisest. Küsitlused näitavad, et suure osa perearste külastavate inimeste sooviks on mitte otsene arstiabi vajadus, vaid mingi muu tegevus, milleks võib olla näiteks haiguslehe saamine, retsepti soov, surmatunnistuse vormistamine, arstirõendi vajadus või mingi muu paberkandjal oleva õiendi vormistamine. Minu küsitlused kinnitavad, et enamasti oskab igas peres mõni pereliige määrata külmetusest tingitud haigusi, olles seejuures kursis nende ravimiseks efektiivselt toimivate ravimite nimedega (kuna kasutavad neid pidevalt), kuid peavad ikkagi kulutama palju kõrgepalgalise inimeste (arstid) aega, et fikseerida mingi tulemus mingile paberikandjale (haigusleht, retsept)Toetudes eelpool öeldule, võib järeldada, et oluline osa arsti tööst kulub madalakvalifikatsiooniga tööle, ülehinnates seejuures oma nõudmisi SKP jaotamisel. Eneseimetlemise ja virisemise asemel sooviksid patsiendid rahulolematutele arstidele pigem rohkem empaatiat ja tänutunnet selle eest, mida ühiskond arstidele on võimaldanud, olgu selleks siis tasuta haridus, lugupidmine, head töötingimused ja palju muud hindamatut.Nõustun nende inimestega, kes pooldavad inimeste omavastutuse suurendamist ja sellevõrra haigekassa maksu vähendamisega (nt. 10%). Omavastutuse suurendamine võimaldab patsientidel osaleda teenuse tasumises, vähendades seejuures ületarbimise all kannatavat nõudlust ja suurendades konkurentsi arstiabi valdkonnas. Selle artikli kirjutamise ajendiks oli seni meedias meditsiinitöötajate palganõudmise ühekülgne (arstide seisukohast) käsitlemine ja elanikkonna hulgas üha enam leviv rahulolematus arstiabi kvaliteediga, mille nõrkuseks on eelkõige inimfaktoril (arstide ülbus, vead diagnooside panemisel ja ravimeetodide valikus, ebaefektiivsed ravitulemustes jmt ). Paljudele inimestele tundub, et arstid ülehindavad oma väärtust ja kvalifikatsiooni, alahinnates seega paljude teiste ametite (õpetajad, kuntstiinimesed, politseinikud, lihttöölised, ettevõtjad jt) osa meie ühiskonna arengus.