Koogi jagamise asemel võiks mõelda selle küpsetamisele

Statistikaameti vastses kogumikus „Sotsiaalne ebavõrdsus. Social Inequality“ kinnitatakse et hoolimata kiirest palga- ja majanduskasvust ning madalast töötuse määrast on Eesti ebavõrdseima sissetulekujaotusega riike Euroopa Liidus. Avaldatud uuringu tulemused tekitasid minus koheselt trotsi valistuse senise tegevuse vastu ja viisid mõttele, et miks vaatamata jõukuse kasvule ei suuda (või ei taha) meie riik oma tulusid siinsete elanike vahel õiglasemalt jaotada (kulutada). Meie riigitulud on ju viimastel aastatel tohutult kasvanud, kuid vaatamata sellele ei suvatse riigijuhid jaluleseada paljude kodanike poolt oodatud ja soovitud võrdsust, mis lubaks kõikidel meist maitsa majandusedul küpsevaid vilju. Peale mõningaid arvutusi jõudsin aga selgusele, et ainult robinhoodlikud võtted võimaldaksid meil ebavõrdseima sissetulekujaotusega riikide tipust lahkuda, sest meie poolt loodavast lisaväärtusest lihtsalt ei piisa kiirete muudatuste tegemiseks. Viimati öeldut kinnitab meie riigieelarve (sellel aastal ca 75 - 80 miljardi krooni) ja sisemajanduse kogutoodangu (I kvartal, 2007 54,27 miljardit krooni) jagunemine elanike vahel. Jaotades näiteks kogu riigieelarve elanikele saaksime kõik sellest lisatulu ca 4700 krooni kuus. Sisemajanduse kogutoodangust jätkuks meile aga 13386 krooni kuus, millest mõlemal juhul tuleks maksta veel tulult arvestatavad riigimaksud. Kuhu aga jääb haiglate, koolide, korrakaitse, päästeameti ja muude avalike asutuste finantseerimine?Iga inimene mõistab, et praeguse keskmise statistilise töötasu ( I kvartalis 10322.- krooni) ja sisemajanduse kogutoodangu (54,27 miljardit I kvartalis, 2007) juures ühiskonnal lihtsalt puuduvad vahendid edaspidigi sama kiire tempoga inimeste tulusid (palkasid, pensione jmt) tõsta. Kui nüüd jälgida ühiskonnas toimuvaid massipsühhoosi ajendil vallandunud absurdseid palganõudmisi (ja ootusi), siis tekkib paratamatult tunne, et neid nõudmisi suunatakse kusagilt mujalt, mõne Eesti riigi vastu pahatahlikult meelestatud organisatsiooni või vaenuliku riigi valitsuse poolt. Kas ei oleks õigem „koogi“ jagamise (palga nõudmise) asemel keskenduda pigem selle küpsetamisele? Jaotada saab ikka ainult seda, mis on olemas.